Väga palju meestest, natuke naistest ja eriti pisike kribal teadlastest ja äriinimestest

Kuulasin eile ühe silmaga H. suurüritust ja ehmatasin korraks enda peale ära, kui Toivo Maimetsa jutt tundus palju huvitavam kui Aune Pasti oma. Kas mu alateadvuses peitub latentne seksist? Õnneks edasi kuulates seis rahunes: esiteks tuli välja, et ka meessoost äritegelasi on mul igavam kuulata kui teadlasi. Teiseks see, et tegelikult rääkisid ka äriinimesed-suhtekorraldajad vahel huvitavat juttu, nimelt siis, kui nad oma töö ja kogemused jutuks võtsid (näited: 1) lugu sellest, kui akadeemilist alaliiki Eesti tüdrukult küsiti akadeemilises kontekstis imestunult, et miks ta nii kinni nööbitud on, ometi ju maalt, kus on külm õlu ja kuumad naised – ehk siis Eesti riigi suhtekorraldus- või õigemini suhtekorraldamatusfopaa; 2) haiglaravi mobiili teel – vist seesama lugu, päris kindel ei ole). Ainult siis, kui nad teoretiseerima kippusid, läks asi igavaks kätte ära.

Muidu sai üritust osa aega jälgitud lausa eeskujulikult ja nii, nagu ette nähtud, nimelt padjaklubi ajal jutule seltskondlikult kaasa lämisedes. Vigiseks ainult kodulehekülje kallal, sest näiteks otseülekande nuppu ega isegi linki mul sealt leida ei õnnestunud, pidin lootma H. lukutaguse blogi peale. Ah jaa, kas salvestus läheb ka kuhugi üles? Siis saaks näiteks sellised asjad nagu “mis riigis niiviisi moblaravi tehtigi” kohe üle vaadata.

***

Kuna vahepeal tekkis mul töö vahele isegi natuke elu, puutusime kokku tegelasega, kes läks purjus peast hirmus agressiivseks, lahmis kuidagi suvaliselt ringi, tahtis vahel kakelda ja tõmbas osa peo energiast enda sisse vuhhti ära nagu musta auku.

A. muutus pärast kodus nukrameelseks, ütles, et maailm on ikka nii kurb ja kui keegi on ainult natuke kiivas ja vastikult käitub, siis ajab ta vihale, aga kui keegi on omadega ikka täiesti segamini, siis ei saa tema peale ka vihastada enam.

Mina: Aga kui ta ohtlikuks muutub?
A.: Ei, ikka ei aja vihale, nagu… nagu…
Mina: Nagu ohtlik loom?

Nojah, tõepoolest, loodusnähtuste peale ei saa vihastada.

A: Aga kui keegi jõmm tuleks samamoodi tüli norima, siis ajaks ikka täiega keema.

Süüvisin jõmmi ja äsjakogetud Laamendava Nooruki erinevustesse (heites võib-olla liigagi kergekäeliselt kõrvale esteetilise seletuse: jõmmid on reeglina hirmus koledad, aga too noormees hästi ilus) ja ärkas üks hirmus kahtlus.

Mina: Kuule, äkki on siin mängus varjatud klassiteadlikkus? et me võtame teda nagu loodusnähtust, sest ta on “üks meie hulgast”, aga jõmm on jõmm?

A (mõtleb): Ei tea. Aga jumalik laps võtaks igaühte nagu looma.

Leiaks nüüd veel endas jumaliku lapse, oleks kohe muretum.

***

Selle episoodi mõjul hakkasin peaaegu jälle heietama tuttavat teemat, et miks osa naisi tahab vägivaldse mehega elada (sai mullu suvel selle üle vaieldud) aga leidsin enda seest kaks vastust, miks ma võiks selle teema sinnapaika jätta.
Üks: kõhutunne ütleb, et mul on endalgi vägivaldsete meestega omajagu ühist, ainult et ma saan käitumise poolega viisakamalt hakkama (ja no ei ole käitumine üksi see, mis vägivaldsest vägivaldse teeb. Suurt viha on ikka ka vaja ja mulle küll tundub, et suurem osa inimesi nii kõvasti ei vihasta kui mina) ja ometigi minuga ollakse nõus elama, nii et äkki oleks targem mitte torkida.
Teine: vaatasin, kuidas siis, kui tüli jõudis koos toolide ja lauadadega nurka hunnikusse, kohe kolm sümpaatset meest daami päästma sööstsid, ja see nägi välja nagu märg unenägu, nii et motiiv kirja. Aga šansid keegi karm mees ära sebida, et end pärast tema käest päästa lasta, on mul nõrgavõitu, sest Kurja Notsuna kipun ma oma meesanaloogidega pigem tõukuma kui tõmbuma. Nii et see jutt, et pahad poisid rokivad, minu puhul ei päde. Mul ei ole aega nendega liini ajada, kui ma pean nendega ökoniši pärast võitlema.

Aa, meeste teemal veel – ma ei ole kunagi aru saanud, mis jutt see on, et pikad mehed tuleks nagu edetabelis eespool. Eile peol jäi kah mõnele kenamale meesterahvale pilk peale ja takkajärgi tuli pähe, et kõige suuremad silmarõõmud olid kõik enam-vähem minu kasvu. Enamasti ma pikki mehi justnagu ei näekski, kui nad just oma võrratu ja võrgutava iseloomuga jalust ei niida. A minu arust on täitsa loogiline – kõige mugavam on otsa vaadata ju inimestele, kelle nägu on umbes silmade kõrgusel.