Liikluskompra

märts 28, 2010

Ma ei tea, kui paljud tartlased on tähele pannud sellist vastikut uudist.

Mujalt pärit õpihimulistele infoks: Ülikooli tänava kõnniteed on suures ulatuses poole meetri laiused ribad, kus kaks jalakäijat üksteisest mööda ei mahu, titevankritest jms rääkimata. Kordagi sõiduteele astumata saab seal liigelda ainult inimtühjadel kellaaegadel. Eriliselt nõme, kui jalakäijale saab tulevikus trahvi teha selle eest, et ta tahtis teisest jalakäijast mööduda. Rääkimata sellest, kui nõme on see, et uue korra järgi saavad ratturid seal ainult ühesuunaliselt liigelda (või lükata oma ratast poolemeetrisel kõnniteeribal viksilt teiste jalakäijate vahel hanereas. Hah.)

Teadagi, ka autoga on seal kehv liigelda, sõidutee on samuti kole kitsas ja servad täis pargitud ja ilmselt tundub mõnele, et olukorda saab parandada, kui tülikad jalakäijad jalust ära koristada. Argumendiga, et “autojuhid rikkusid õueala eeskirju nagunii”.

Ka eventuaalset 20 km/h kiirusepiirangut hakkavad autojuhid rikkuma nagunii. Kõva argument kiirusepiirangute kaotamise kasuks.

Õnneks võib sama hästi ennustada, et jalakäijad hakkavad seal tänaval vältimatult “sõiduteel käima nagunii”. Nii et sama argumendiga saaks sealt kõrvaldada autoliikluse üleüldse. Ma julgen pakkuda, et see lahendus annaks tulemuseks kõige vähem rikkumisi, kõige viisakama liiklemise ja kindlasti kõige vähem liiklusõnnetusi.

Selleks puhuks, kui keegi ei viitsi kommentaare ise sirvida, jagan järgmist pärlit ka teiega:

Kallid jalksi liiklejad. Kõige lihtsam oma elu säästa on see, et sa jääd enne ülekäigu rada seisma ja veendud, et ühtegi lähenevat autot ei liigu sinu poole.
Aga mitte nii, et sa marsid julmalt sebrale ja ei veendu kas tuleb autot või ei. JA kui auto sulle otsa sõidab on tema süüdi mitte sina. Nii ikka ei ole küll. Sinu hoolimattus on see, et sa ükskõikselt üle tee marsid.
Liikluses on jalakäija kõige nõrgem lüli ja autojut on kõige tugevam lüli. JA muidugi kantke helkureid. Aga ärge toppige neid õlakottidele . Sest kui see kott on sul õlal siis ei ole sellest abi. HELKUR PEAB RIPPUMA PÕLVE KÕRGUSEL.
JA ei ole kasu ka sellest kiirus piirangust 20km/h. Kihutajad nendest nagunii ei hooli. nad sõidavad ikkagi 30-40km /h .
KÕIGILE TURVALIST LIIKLEMIST

Advertisements

Ei taha olla nähtamatu

märts 27, 2010

Paar päeva tagasi juhtus selline naljakas lugu, et mulle kui protestandile heideti ette sallivust katoliiklaste vastu – kui seda etteheidet enam-vähem sõna-sõnalt võtta. Kontekst oli selline, kus ma olin just maininud, et jesuiidid pidasid ennast siin maarahva suhtes paremini üleval kui reformaatorid, näiteks ei keelanud tantsimist ära. Ette heideti seda, et ma unustan, kuidas nad on mujal muid rahvatraditsioone maha surunud.

Muidugi ei võtnud ma seda tegelikult päris nii, et mulle heidetaks ette sallivust. Võtsin seda hoopis samamoodi, nagu siis, kui ma kunagi ammu mainisin, et “üks tuttav, huvitav inimene, ise huvitub Heideggeri ontoloogiast” ja sain vestluskaaslaselt vastuseks nördinud “aga Heidegger oli ju natsiparteis” (millest nähtavasti implitseerus, et mu tuttav tohiks Heideggeriga tegeleda eranditult taunivas võtmes). Samasugune non sequitur, tundus mulle, kuigi nüüd üllatas see mind rohkem, sest tuli minu teada arukama inimese suust.

Minut hiljem selgus, et ei olegi niisama non sequitur, üles on kerkinud lihtsalt vana vaidlus ühe teise seltskondlasega. Piisas mul korra peldikus käia, kui jutt oli tunginud juba kaugesse minevikku ja mida keegi siis tegi ja ütles. Minu öeldu oli olnud lihtsalt teivas, mille najal ennast kellegi teisega vaidlema vibutada. Nii võttes oli kõik sajaga loogiline.

***

Kunagi kooli ajal oli mul vahel isu olla nähtamatu, kas lihtsalt kuskil salakohas peidus või isegi teiste vahel nähtamatuna ringi käia, ise nähes. Mul oleks tulnud oma soovidega ettevaatlikum olla, sest praegu ei rõõmusta mind sugugi, kui mind ei nähta ja minu juttu ei kuulda.

See ei ole kusjuures üldse esimene kord. Ma olen vihastanud, kui mingi minu aps andestati sellepärast, et “ma olen ju naine”; vihastanud, kui kuuldes, et ma olen filoloog, hakatakse minu isikus sõimama mingit imaginaarset keeletoimetaja koondkuju; vihastanud, kui minuga ei suheldud kui minu, vaid kui haritlasega, kes vaatab teadagi kõigile teistele ülalt alla (ilma et oleks vaevutud uurima, kas konkreetselt mina olen omast arust üleval, all või vahepeal). Vihastanud, kui ei suhelda minu, vaid idaeurooplase, kristlase, eestlase, liberaali, sotsiaaldemokraadi, naise, feministi, üliõpilase, filoloogi, teismelise (kui ma veel olin teismeline, mõistagi), tantsija, madalapalgalise, kultuuriinimesega.

Kahjuks ei ole üldse kindel, et ma ise vahel kellegagi sama tükki ei tee; aga see ei loe, ikka vihastab.

Ma ei taha olla nähtamatu.

———————————————————————-
PS: Kas te olete teinud seda testi, kus paberile tuleb kirjutada “Mina olen …” ja siis kirjutada kümme sõna, mis lünka sobiks? See, mis ma sinna kirjutasin, illustreerib ülaltoodut päris hästi. Aga ma kohe ei ütle, mis sorti sõnu ma kirjutasin, äkki keegi tahab kõigepealt ise testi teha.

Jälle töörõõmud

märts 25, 2010

Vähemalt nimetagem seda töörõõmuks, kui ma leian ettekäändeid, et iga töös ette tulevat sõna mitmes eri keeles guugeldada (aga see kõik on ju kvaliteedi nimel, usute, on ju?).

Nimelt (pasunad teevad tararaa, trummitremolo):
kas te teadsite, et magus paprika (see söömise oma, noh) ja tšillipipar mahuvad mõlemad sama liigi sisse, aga teisest küljest mahub tšillipipra nime ja vürtsisuse alla veel tervelt neli liiki?

Ma olen väga erutatud ja hüppan tooli peal üles-alla.

Tähendab, taksonoomiliselt võttes on magus paprika kõigest tühine anomaalia, mis kügeleb suure lõbusa vürtsise paprikaperekonna ühe liigikese tagumises nurgas.

Kulinaarselt on ta muidugi täiesti teine liik. Ma ei saa aru, evolutsioonijumalal pole nähtavasti mingit maitsemeelt, muidu ta oleks asjad teisiti korraldanud.

(PS: aga see seletab muidugi mõndagi. Näiteks seda, miks see täiesti tavalise välimusega suur paprika, mida P.P. meile ükskord enda pool pakkus, meil silmad punni ja keele suust välja ajas. Kui ta oli siis oma irvitamised ära oli irvitanud, et kuidas eestlased väikest vürtsikustki välja ei kannata, ja ise tüki haukas, nägime meie kahjurõõmsalt, et ta enda silmad läksid vähemalt sama punni. Mulle oli selle aja peale juba meeldima hakanud, tunne oli nagu Asterixi pohmakarohuga, et alguses käib tuleleek suust välja ja nägu läbib kõik vikerkaarevärvid, aga pärast päike paistab, linnukesed siutsuvad ja kõik on nii ilus, nii helge.)

Tõlkevigad

märts 24, 2010

Läksin suht hiljuti külla. Astun tuppa, vaatan sisse: osa inimesi on võõrad ja kohe lööb mingi ebameeldivuse laine üle pea, mida ma esimese hooga lugesin nii:
“Appi, ma pean nendega suhtlema ja neile meeldima ja mis siis, kui ma üldse ei meeldi neile ja.”
Siis tuli mõistus koju tagasi, vaatas selle laine uuesti üle ja välja tuli, et tegelik tunne oli hoopis midagi sinnapoole:
“Issand ma üldse ei viitsi nendega suhelda ja äkki nad üldse ei meeldigi mulle”.
Ja sellega koos muidugi kergendus: kuna hoopis mulle ei meeldi ja mina ei viitsi, siis on ka valikuvabadus minu käes. Lahendus oli muidugi umbes sama, mis oleks olnud ka esimesel variandil: ma varjusin kööki. Aga on suur vahe, kas ma lähen kööki, sest ma kardan inimesi, või lähen kööki, sest ma ise ei viitsi nendega suhelda ja tahan puhata.

Pärast tuli välja, et meeldisid küll ja viitsisin küll, aga ikkagi huvitav, kust selline valetõlge sisse tuleb. Omaenda tundeid ei oska lugeda, rsk.

Päris huvitav oleks sama toimetajaga, kes mulle seekord appi tuli, oma minevik üle käia.

***

Sarnane asi juhtus ükskord varem, kui ma pidin mingi notari pärast vara ärkama. Tulen siis kodu poole, ilm on ilus, hea söök ootab ja äkki panen tähele, et mingi õudne tusk on… hästi vastik, nagu hirm oleks, närviline, iiveldab, kõhus keerab, hingata raske, kusjuures õudselt tuttav tunne, ma olen seda tunnet kunagi varem tundnud. Järgmiseks lõi ette, et see on ju täpselt nagu kooli ajal. Ja siis lõi jälle selgeks: ma olen ju magamata, täpselt nagu kogu too õnnis kooliaeg. Mingi viis tundi öösel oli enam-vähem tüüpiline tol ajal. Mul ei ole paanikahäire ega agorafoobia, ma olen lihtsalt magamata ja süda on paha.

Nii et jälle – pool kooliaja närvilisust ja hirme ja kohmakust võib ehk hoopis pideva magamatuse arvele kirjutada, võib-olla muudki, sest alles hiljuti tuli mul ühe peavaluga meelde, et vanasti oli pigem sündmus see, kui pea EI valutanud.

PS: nüüd tuli meelde veel üks hiljutine ahaa-elamus: kui meie tantsutrenniga ühel ajal oli samas majas klassiõhtu ja lapsed selle järel kisades klassist koridori tormasid, tuli samuti tuttav tunne peale – midagi ärrituse, paanika ja tülpimuse vahepealset (krt, mida nad lõugavad? Appi, ma tahan siit ära! Oehhhh.) – ja meenus samamoodi, et see tunne on ju tuttav kooli ajast. Pidev kisa vahetundide kaupa ja halvemal juhul ka tunnis.

Seda olin ma juba tükk aega vaadanud, et peeglis meeldin ma endale märksa rohkem kui pildi peal – peegelpildiga jään vähemalt 2/3 kordadest rahule (ja mida vanemaks ma jään, seda paremaks see suhtarv muutub, ei tea, kas see tuleb sellest, et silmad jäävad töntsimaks või mis), aga fotodega heal juhul ühel korral kümnest, nii et kui on kole pilt, siis on normaalne ja fotograafi kohta ei ütle see midagi halba, aga kui on ilus pilt, siis on muidugi geniaalne fotograaf.

Aga viimase paari aastaga on välja tulnud veel see, et videos meeldin ma endale peaaegu alati, eriti tantsides. Mis ma pean siis sellest järeldama? Et ise olen kole (fotod), aga liigutan ilusasti (video)? ja sealjuures ebanormaalselt kõrge enesehinnanguga (peegel)?

Seda, mis väljapoole paistab, ei saa nagunii korralikult teada. Kogu aeg ennast video pealt ei vaata, aga isegi nende väheste kordade pealt on selgunud, et kõik on hoopis teistmoodi, kui endale seestpoolt tundub. Ise tunnen ma ennast enamasti suure, kandilisena ja peaaegu et meheliku ilu verstapostina (üks väheseid fotosid, kus ma endale meeldisin, oli meherollis poseeritud ja kõik imestasid, et kesse ilus mees küll on), vahel muretsen lausa, et peaks oma nurgelisusega midagi ette võtma – ja siis vaatan filmi pealt, et pehme nagu kassipoeg ja kui ma oma tantsimist mingi koha pealt korrigeerima peaks, siis just pehmust vähemaks võtma ja konkreetsust juurde keerama.

Ja siis tulevad veel teised ja sogavad omakorda vett, üks räägib kellelegi telefonis minu kohta, et “see suur pikk tüdruk” ja teine seletab, kuidas ta on mind alati pidanud üheks nendest pisikestest ilusatest inimestest. Mitte midagi ei saa aru.

Seespidiselt on identiteet päris hea järjepidevusega, aga välispidi oleks nagu mitu eri inimest, eri soost, eri kasvu, eri kujuga.

“Marsi kroonikates” muutusid marslased selleks, kelleks teised neid eeldasid või tahtsid ja viimane marslane suri selle kätte ära, kui teda nägi korraga palju inimesi, igaüks oma eeldustega.

Nägin täna väga pikka ja detailset und mingist lõbusõidulaevukesest, mis sõitis kuskil arhipelaagi vahel, nii et turistid said saare peal vahepeal ekskursioonil käia, kraavikesi kaevata ja sillakesi ehitada – kõigile oli küll selge, et ega neist vesiehitistest midagi jäävat ei tule, aga teisest küljest tore, kui inimesed mängida saavad.

Selle arhipelaagisõidu ajal olin ma vist veel keegi laevatöötaja, aga järgmiseks, kui repertuaaris olid juba mitmesuguste teraapiate tutvustused, siis olin ilmselt juba klient – käisin ühel sessioonil, kus mingi sõnaline teraapia oli ühendatud vabastava hingamisega ja just siis, kui mul hakkas huvitav, lõppes tutvustustund ära. Kõndisin mööda koridori, et äkki leian veel midagi huvitavat, vaatasin ühest uksest sisse ja lektor hüüdis kohe: “ahaa, teie võite kohe näitlikult esineda”, sest see oli avaliku esinemise seminar, kus nähtavasti uuriti, mismoodi inimesed esinedes käituvad ja miks. Punnisin vastu, aga paistis, et ta ikka väga tahab mind sinna lavale, ja ma mõtlesin, et olgu peale, kindlasti on ka see eneseavastamisel huvitav peatükk. Läksin siis lavale, hakkasin luuletust meenutama, mida üles öelda – “See puu need põõsad”? ei, liiga lakooniline, ma ei kanna välja. Mis mul veel peas on? Välja ujus “Kuidas läikisid loorberilehed, oleandrid ja orhideed”, teate küll, see Alveri luuletus, mis mul sellest ajast peale peas on, kui me pidime ülikooli sisseastumiskatsetel seda analüüsima.

Ja hakkasin üles ütlema. Märkasin tagareas Antit, Viljandi Linnakapelli kostüüm seljas, mõtlesin “muidugi, psühholoog,” ja sisendasin endale, et tuttava inimese kohalolu mind ei häiri või siis saan ma seda häiritust vähemalt kuidagi ära kasutada. Kui ma olin kuskil sealmaal, et “silmad põlemas vastu portaali, ööpimedast vaatab saali keegi unedest nähtud näoga võimatu vandersell”, imbus uksest sisse uusi inimesi, kes luuletuse kohe ära tundsid ja hakkasid entusiastlikult kaasa lugema, nii et kui ma tahtsin, et see oleks ikka minu esinemine, pidin näitlejameisterlikkust juurde panema. “Sina pagana paljas pasatski” otsese kõne ma praktiliselt juba kiljusin.

Siis sai luuletus läbi ja lektor hakkas kohe seletama, kuidas jah, alguses jäi nagu lahjaks, aga lõpus juba midagi oli, ja aitas mu, haigejalgse, lavalt alla. Ma olin väga pettunud, et ta kasutab mind lihtsalt näitlejaosavuse õppevahendina, aga ei analüüsi ega midagi, ma ei saagi enda kohta midagi teada, pidin juba maha istuma, kui vaatan, et näoga esirea poole, seletab üks naisterahvas või tädi – tegelikult ei olegi minust vanem ja isegi noorem ja ilusam ja hoolitsetum näeb välja, aga millegipoolest ikka kangesti tädilik. Ajasin kaela õieli ja üritasin kuulata, seda ta märkas ja pöördus minu poole, mina vabandama, et ma lihtsalt ei kuulnud, mis ta rääkis. Eks ta hakkas siis uuesti pihta, et “jah, see luuletus väljendab seda, kuidas tavainimesed heituvad, kui nad kohtuvad ARMASTUSEGA”. Mina mõtlen, et issand kui loll jutt, tema aga jätkab: “ja omamoodi ökoloogiline sõnum oli seal ka”. Ma otsustasin, et ei hakka tema kallal õelutsema ja katsusin kaasa mängida: “ei tea, minu arust oli seal pigem anarhistlik sõnum”.

Siis ütles Kalle esireast, et talle on see luuletus kogu aeg nii hirmsasti meeldinud, kunagi esimestel kursustel pöördus ta koguni muusik […] poole ja palus tal see ära viisistada.

Ja siis ma ärkasin üles ja mõtlesin, mida see kõik tahab mulle öelda.

Hommik (noh, nimetagem seda hommikuks, eks ole. Eks ole? Ei vaidle!)

Mina: Mul on käsivarre peal nahk nii imelik. Soomused hakkavad kasvama.
A. Varsti tulevad sul lõpused ka. Aga ma muretsen sulle suure akvaariumi, kallis. Ja veekindla läpaka, et sa tööd saaksid teha.
Mina (mõtlen): Kui mul lõpused tulevad, oleks mõistlikum Emajõkke kolida, muidu ma suren liikumisvaeguse kätte ära.
A. (mõtleb): Emajões peaks wifi ka olema.

***

Vahepeal tuli selline nukker uudis, et naabritädi suri ära, see, kellest me viimati teadsime, et sugulased ta haiglasse viisid. Võib-olla selles mõttes ei olegi nukker, et ta ootas seda viimasel ajal juba pikisilmi ja rääkis, et kas see Liiva-Hannus juba tuleb ükskord. Aga igavesti hea tädi oli, kusjuures ma ei pea silmas ainult seda, et ta oli kõva kuulmisega – kuigi tõepoolest, mis võiks sobida paremini inimestele, kes vahel tahavad öösel trummi mängida.

Aga tegelikult mõtlen ma seda, et ta suhtus ta oma pensionärielusse ideaalselt – kiitles, et elab nagu kuningas, sest iga kuu tuleb raha ja mis tal vanal inimesel ikka nii väga vaja. Püüdis seda ka igati väljendada, näiteks eelistas ta kingituste tegemist kingituste saamisele – ehk talle pakutud koogitükk tõi tüsistustena kaasa kümned tema pakutud kommid või saiaviilud (“näe, vaadake, kui hea pehme sai”). Kui A. pakkus talle, et puid tuppa tuua, siis ta teatas, et see on tema sport ja ei lasknud, kuigi tundus küll, et tal on endal päris raske. Sotsiaaltöötajal ta lubas, nii et võib-olla oli tegemist ka uhkusega – et sotsiaaltöötaja teeb raha eest tööd, aga meie käest abi vastu võtta oleks kuidagi alandav. Arvestades seda, kuidas ta koogi-kommibilanssi pidas, päris usutav.

Oma toiduülejäägid pani ta regulaarselt õue välja ja siis laulis “Vares vaga linnukene”, et vares sööma tuleks. Või siis säutsus varblastele sama mõttega. Me võime siin nüüd vaidlema hakata, eks ole, et ega see linnalindude söötmine nüüd miski mõistlik asi ole, aga üldises kompositsioonis väljendas see minu arust pigem üldist ellusuhtumist. Ta ikka väga selgelt nautis andmist palju rohkem kui saamist, mis tähendas muidugi, et tal oli sageli põhjust rahul olla… selline positiivne nõiaring siis. Ja Ramloffi viimatise käsitluse järgi kindlasti esimese eesti esindaja.

Peaks nüüd vaatama, et seda kohapärimust ära ei unusta, mis tema käest tuli – näiteks et me elame vanas hobusetallis ja sellepärast meil kasvavadki nii jämedad rabarberid.

Üks sõitis just hobusega mööda.

Paistab, et tähtsad uudised saabki teada aknast välja vaadates.

(Viis minutit hiljem)

Ei, oota, nüüd sõitis üks auto ka, ma sain ennist vist millestki valesti aru.

Kes ütles

märts 4, 2010

… et win-win olukord pole võimalik?

Piisas ainult sellest, et sõber oli nõus ühe töö enda peale võtma – ja tänu Oudekkile õnnestus leida veel üks inimene, kes võtaks tulevikus mõned teised otsad, mida ma endale ei taha – ja kohe on mitu inimest rahul:

üks on rahul, sest sai töö;
mina olen rahul, sest sain valest tööst lahti;
tervelt kaks projektijuhti on rahul, üks sellepärast, et ma enam ei vingu ta kallal “ma ei taha ma ei taha ma ei tahaaa!”, ja teine sellepärast, et ma olin suure rõõmuga kohe nõus tema käest ühe pudina vastu võtma.

***
… et eestlased ei ole abivalmid?

Mõni nädal tagasi lasi A. mul Nele poolt üksi tulema hakata, et ta saaks rattaga mulle mäest alla järele rallida. Aga ma ei täitnud tema lootusi (nimelt et ma oleks siis, kui ta järele jõuab, juba sealmaal, kust ta ratast käekõrval viitsib lükata) ja hakkasin selle asemel Zeppelini ees ninageisrit tegema.

Tilgun rahumeeli lumehange, igavlen, vaatan öiseid möödujaid, kui äkki üks meesterahvas küsib, kas kõik on ikka korras.

Seletasin siis ära, et tavaline värk ja jookseb natuke aega, siis jääb seisma jälle ja et tegemist on kõigest eriefektiga, tegelikult ma ei hakka surema, aga tal paistis olevat minu suhtes vastutustunne tekkinud või midagi ja ta jäi mulle kõrvale nõuandeid jagama (nina kinni hoida, lund nina peale panna, vasak käsi sirgelt taeva poole ajada ja NII HOIDA! – ptüi, see viimane oli üks teine kord ja üks teine tundmatu meesterahvas, aga jah, samas olukorras), kuni A. lagedale ilmus. Nähtavasti oli siis selge, et ma olen kindlates kätes.

Ja vastlapäeval, Leedu riigipühale mineku peal hoidis E. (mitte see blogija, vaid üks teine) mul samas olekus senikaua kätt või õigemini puhtaid taskurätikuid, kuni K. platsi jõudis – kusjuures mina arvasin hajameelselt, et ta taskurätib mind ainult sellepärast, et ma kiiremini liigutama hakkaks ja me saaks koos pidusse minna, aga tegelikult tahtis ta mind ainult headesse kätesse üle anda.

Vat siis. Järele mõeldes tuleb ikka välja, et eelmises sissekandes praalisin liiga palju sellest, kuidas ma ei ole kunagi dämsel in distress, keda printsid valge hobuse seljas päästaksid, vaid rohkem nagu ikka lohe. Lihtsalt mälu on vahel lollisti selektiivne ja minapilt ühes sellega.

T e g e l i k u l t olen ma väike ja abitu.