Kes ütles

märts 4, 2010

… et win-win olukord pole võimalik?

Piisas ainult sellest, et sõber oli nõus ühe töö enda peale võtma – ja tänu Oudekkile õnnestus leida veel üks inimene, kes võtaks tulevikus mõned teised otsad, mida ma endale ei taha – ja kohe on mitu inimest rahul:

üks on rahul, sest sai töö;
mina olen rahul, sest sain valest tööst lahti;
tervelt kaks projektijuhti on rahul, üks sellepärast, et ma enam ei vingu ta kallal “ma ei taha ma ei taha ma ei tahaaa!”, ja teine sellepärast, et ma olin suure rõõmuga kohe nõus tema käest ühe pudina vastu võtma.

***
… et eestlased ei ole abivalmid?

Mõni nädal tagasi lasi A. mul Nele poolt üksi tulema hakata, et ta saaks rattaga mulle mäest alla järele rallida. Aga ma ei täitnud tema lootusi (nimelt et ma oleks siis, kui ta järele jõuab, juba sealmaal, kust ta ratast käekõrval viitsib lükata) ja hakkasin selle asemel Zeppelini ees ninageisrit tegema.

Tilgun rahumeeli lumehange, igavlen, vaatan öiseid möödujaid, kui äkki üks meesterahvas küsib, kas kõik on ikka korras.

Seletasin siis ära, et tavaline värk ja jookseb natuke aega, siis jääb seisma jälle ja et tegemist on kõigest eriefektiga, tegelikult ma ei hakka surema, aga tal paistis olevat minu suhtes vastutustunne tekkinud või midagi ja ta jäi mulle kõrvale nõuandeid jagama (nina kinni hoida, lund nina peale panna, vasak käsi sirgelt taeva poole ajada ja NII HOIDA! – ptüi, see viimane oli üks teine kord ja üks teine tundmatu meesterahvas, aga jah, samas olukorras), kuni A. lagedale ilmus. Nähtavasti oli siis selge, et ma olen kindlates kätes.

Ja vastlapäeval, Leedu riigipühale mineku peal hoidis E. (mitte see blogija, vaid üks teine) mul samas olekus senikaua kätt või õigemini puhtaid taskurätikuid, kuni K. platsi jõudis – kusjuures mina arvasin hajameelselt, et ta taskurätib mind ainult sellepärast, et ma kiiremini liigutama hakkaks ja me saaks koos pidusse minna, aga tegelikult tahtis ta mind ainult headesse kätesse üle anda.

Vat siis. Järele mõeldes tuleb ikka välja, et eelmises sissekandes praalisin liiga palju sellest, kuidas ma ei ole kunagi dämsel in distress, keda printsid valge hobuse seljas päästaksid, vaid rohkem nagu ikka lohe. Lihtsalt mälu on vahel lollisti selektiivne ja minapilt ühes sellega.

T e g e l i k u l t olen ma väike ja abitu.

Advertisements

2 kommentaari to “Kes ütles”

  1. Rents said

    haha, “väike ja abitu” muidugi…

  2. nodsu said

    Mis mõttes ei ole väike ja abitu? ma olen valmis selle nimel kaklema, et olla väike ja abitu!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: