Protestantlikud prioriteedid. Varesesõbraliku tädi nekroloog

märts 14, 2010

Hommik (noh, nimetagem seda hommikuks, eks ole. Eks ole? Ei vaidle!)

Mina: Mul on käsivarre peal nahk nii imelik. Soomused hakkavad kasvama.
A. Varsti tulevad sul lõpused ka. Aga ma muretsen sulle suure akvaariumi, kallis. Ja veekindla läpaka, et sa tööd saaksid teha.
Mina (mõtlen): Kui mul lõpused tulevad, oleks mõistlikum Emajõkke kolida, muidu ma suren liikumisvaeguse kätte ära.
A. (mõtleb): Emajões peaks wifi ka olema.

***

Vahepeal tuli selline nukker uudis, et naabritädi suri ära, see, kellest me viimati teadsime, et sugulased ta haiglasse viisid. Võib-olla selles mõttes ei olegi nukker, et ta ootas seda viimasel ajal juba pikisilmi ja rääkis, et kas see Liiva-Hannus juba tuleb ükskord. Aga igavesti hea tädi oli, kusjuures ma ei pea silmas ainult seda, et ta oli kõva kuulmisega – kuigi tõepoolest, mis võiks sobida paremini inimestele, kes vahel tahavad öösel trummi mängida.

Aga tegelikult mõtlen ma seda, et ta suhtus ta oma pensionärielusse ideaalselt – kiitles, et elab nagu kuningas, sest iga kuu tuleb raha ja mis tal vanal inimesel ikka nii väga vaja. Püüdis seda ka igati väljendada, näiteks eelistas ta kingituste tegemist kingituste saamisele – ehk talle pakutud koogitükk tõi tüsistustena kaasa kümned tema pakutud kommid või saiaviilud (“näe, vaadake, kui hea pehme sai”). Kui A. pakkus talle, et puid tuppa tuua, siis ta teatas, et see on tema sport ja ei lasknud, kuigi tundus küll, et tal on endal päris raske. Sotsiaaltöötajal ta lubas, nii et võib-olla oli tegemist ka uhkusega – et sotsiaaltöötaja teeb raha eest tööd, aga meie käest abi vastu võtta oleks kuidagi alandav. Arvestades seda, kuidas ta koogi-kommibilanssi pidas, päris usutav.

Oma toiduülejäägid pani ta regulaarselt õue välja ja siis laulis “Vares vaga linnukene”, et vares sööma tuleks. Või siis säutsus varblastele sama mõttega. Me võime siin nüüd vaidlema hakata, eks ole, et ega see linnalindude söötmine nüüd miski mõistlik asi ole, aga üldises kompositsioonis väljendas see minu arust pigem üldist ellusuhtumist. Ta ikka väga selgelt nautis andmist palju rohkem kui saamist, mis tähendas muidugi, et tal oli sageli põhjust rahul olla… selline positiivne nõiaring siis. Ja Ramloffi viimatise käsitluse järgi kindlasti esimese eesti esindaja.

Peaks nüüd vaatama, et seda kohapärimust ära ei unusta, mis tema käest tuli – näiteks et me elame vanas hobusetallis ja sellepärast meil kasvavadki nii jämedad rabarberid.

Advertisements

Üks vastus to “Protestantlikud prioriteedid. Varesesõbraliku tädi nekroloog”

  1. keelek6rv said

    toredad mälestused..

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: