Tegelikult olen ma nähtamatu

märts 18, 2010

Seda olin ma juba tükk aega vaadanud, et peeglis meeldin ma endale märksa rohkem kui pildi peal – peegelpildiga jään vähemalt 2/3 kordadest rahule (ja mida vanemaks ma jään, seda paremaks see suhtarv muutub, ei tea, kas see tuleb sellest, et silmad jäävad töntsimaks või mis), aga fotodega heal juhul ühel korral kümnest, nii et kui on kole pilt, siis on normaalne ja fotograafi kohta ei ütle see midagi halba, aga kui on ilus pilt, siis on muidugi geniaalne fotograaf.

Aga viimase paari aastaga on välja tulnud veel see, et videos meeldin ma endale peaaegu alati, eriti tantsides. Mis ma pean siis sellest järeldama? Et ise olen kole (fotod), aga liigutan ilusasti (video)? ja sealjuures ebanormaalselt kõrge enesehinnanguga (peegel)?

Seda, mis väljapoole paistab, ei saa nagunii korralikult teada. Kogu aeg ennast video pealt ei vaata, aga isegi nende väheste kordade pealt on selgunud, et kõik on hoopis teistmoodi, kui endale seestpoolt tundub. Ise tunnen ma ennast enamasti suure, kandilisena ja peaaegu et meheliku ilu verstapostina (üks väheseid fotosid, kus ma endale meeldisin, oli meherollis poseeritud ja kõik imestasid, et kesse ilus mees küll on), vahel muretsen lausa, et peaks oma nurgelisusega midagi ette võtma – ja siis vaatan filmi pealt, et pehme nagu kassipoeg ja kui ma oma tantsimist mingi koha pealt korrigeerima peaks, siis just pehmust vähemaks võtma ja konkreetsust juurde keerama.

Ja siis tulevad veel teised ja sogavad omakorda vett, üks räägib kellelegi telefonis minu kohta, et “see suur pikk tüdruk” ja teine seletab, kuidas ta on mind alati pidanud üheks nendest pisikestest ilusatest inimestest. Mitte midagi ei saa aru.

Seespidiselt on identiteet päris hea järjepidevusega, aga välispidi oleks nagu mitu eri inimest, eri soost, eri kasvu, eri kujuga.

“Marsi kroonikates” muutusid marslased selleks, kelleks teised neid eeldasid või tahtsid ja viimane marslane suri selle kätte ära, kui teda nägi korraga palju inimesi, igaüks oma eeldustega.

7 kommentaari to “Tegelikult olen ma nähtamatu”

  1. V.A. said

    Mis vaevab sinu südant?

    Kuidagi hakkas, kui seda postituset lugesin, silmapilkselt mu peas kõlama üks Propelleri laul:

  2. V.A. said

    Kas sul Skype on? Võib-olla on Skype hea — sealt ei näe peegelpilti, ei endast ega vestluskaaslasest.

    Ja peegel. Peegli võib ka kinni katta. Mäletan, et kord läks mul kodus peegel katki ja ma leidsin, et nii ongi hea. Nii jäi see umbes aastaks, siis ostsin, ah, ikkagi uue peegli. Aga väga ilus aasta oli.

  3. ep said

    ja mina olen pidanud korduvalt kinnitama, et tegelikult olen ma sinuga ühepikkume. oleme üle mõõtnud. no ma vist kannan ka sagedamini ja kõrgemaid kontsi kui sina, aga ikkag.

    aga seda ilu vist ongi eri liiki, staatiline ja dünaamiline. ma tean ka inimesi, kes igapäevaelus on täiesti mittemidagiütleva välimusega, aga piltide peal näevad silmatorkavalt head välja. modellid on vist kah sageli seda sorti, st päriselus näevad kehvemad välja kui piltidel, ka ilma photoshopita.

  4. Helen said

    Olen selle postituse sisust sügavalt üllatunud. Minu maitse järgi liigitud sa klassikaliseks naiseks (noh, midagi Jane Eyre’i, Mary Poppinsi või Tšehhovi tegelaste kanti). Kust küll sinu peakolu sisse sihukesed mõtted ronivad, et sa ilus ei ole?

  5. nodsu said

    Oi kui palju tagasisidet. Mis ma siis ise arvan:

    V.A, ega mu südant suurt miski ei vaeva, lihtsalt veider, kui erinev ma kas või iseendale eri meediumides paistan – ja kui erinev seegi on sellest, mis seestpoolt tundub. Võib-olla ei maksa siis imestadagi, et teiste jaoks on diapasoon veel laiem.
    Kui ma peegli kinni kataks, siis tekiks sellest (kombinatsioonis minu uneharjumustega) arvatavasti kuulujutt, et ma olengi vampiir. Igatahes saan ma temaga päris hästi läbi ka ja vaja läheb puhtpraktilistelgi põhjustel (misasi seal hamba vahel on, mis välja ei tule? kas esinemiseks pähe tehtud pandakaru silmad on juba maha tulnud?).

    Nele- üritan mõttes Jane Eyre’i, Mary Poppinsit ja Tšehhovi tegelasi ristata ja juhe läheb kokku. Mis enda koledaks pidamisse puutub, siis kui paljukest neid naisterahvaid ikka on, kellega seda kunagi juhtunud ei ole? Aga hullemad koledakspidamise päevad on mul juba ammu seljataga. Nagu ma ütlesin, peegelpilt meeldib mulle vähemalt 2/3 juhtudel ja mida vanemaks, seda parem see suhtarv on. Peaaegu ei mäletagi enam neid aegu, kui tundus, et ma ei või välja minnagi, sest see kvalifitseeruks avaliku korra rikkumiseks ja linnaruumi reostamiseks (mida paganat inimesed nooruses küll head näevad?).

  6. nodsu said

    Ep, sul kasvavad juuksed ometi palju rohkem ülespidi kui mul :D, vähe siis pikem ei ole.
    Ei, ma tean küll, et tegelt on asi muus, päris gabariitidel ja sellel, kui suure ruumi keegi enda alla võtab, on vähe pistmist.

  7. […] PS: näh, vaatan, et ma olen oma visuaalse identiteedi pidetuse üle juba varemgi […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: