Tegelikult olen ma nähtamatu

Seda olin ma juba tükk aega vaadanud, et peeglis meeldin ma endale märksa rohkem kui pildi peal – peegelpildiga jään vähemalt 2/3 kordadest rahule (ja mida vanemaks ma jään, seda paremaks see suhtarv muutub, ei tea, kas see tuleb sellest, et silmad jäävad töntsimaks või mis), aga fotodega heal juhul ühel korral kümnest, nii et kui on kole pilt, siis on normaalne ja fotograafi kohta ei ütle see midagi halba, aga kui on ilus pilt, siis on muidugi geniaalne fotograaf.

Aga viimase paari aastaga on välja tulnud veel see, et videos meeldin ma endale peaaegu alati, eriti tantsides. Mis ma pean siis sellest järeldama? Et ise olen kole (fotod), aga liigutan ilusasti (video)? ja sealjuures ebanormaalselt kõrge enesehinnanguga (peegel)?

Seda, mis väljapoole paistab, ei saa nagunii korralikult teada. Kogu aeg ennast video pealt ei vaata, aga isegi nende väheste kordade pealt on selgunud, et kõik on hoopis teistmoodi, kui endale seestpoolt tundub. Ise tunnen ma ennast enamasti suure, kandilisena ja peaaegu et meheliku ilu verstapostina (üks väheseid fotosid, kus ma endale meeldisin, oli meherollis poseeritud ja kõik imestasid, et kesse ilus mees küll on), vahel muretsen lausa, et peaks oma nurgelisusega midagi ette võtma – ja siis vaatan filmi pealt, et pehme nagu kassipoeg ja kui ma oma tantsimist mingi koha pealt korrigeerima peaks, siis just pehmust vähemaks võtma ja konkreetsust juurde keerama.

Ja siis tulevad veel teised ja sogavad omakorda vett, üks räägib kellelegi telefonis minu kohta, et “see suur pikk tüdruk” ja teine seletab, kuidas ta on mind alati pidanud üheks nendest pisikestest ilusatest inimestest. Mitte midagi ei saa aru.

Seespidiselt on identiteet päris hea järjepidevusega, aga välispidi oleks nagu mitu eri inimest, eri soost, eri kasvu, eri kujuga.

“Marsi kroonikates” muutusid marslased selleks, kelleks teised neid eeldasid või tahtsid ja viimane marslane suri selle kätte ära, kui teda nägi korraga palju inimesi, igaüks oma eeldustega.