Tõlkevigad

märts 24, 2010

Läksin suht hiljuti külla. Astun tuppa, vaatan sisse: osa inimesi on võõrad ja kohe lööb mingi ebameeldivuse laine üle pea, mida ma esimese hooga lugesin nii:
“Appi, ma pean nendega suhtlema ja neile meeldima ja mis siis, kui ma üldse ei meeldi neile ja.”
Siis tuli mõistus koju tagasi, vaatas selle laine uuesti üle ja välja tuli, et tegelik tunne oli hoopis midagi sinnapoole:
“Issand ma üldse ei viitsi nendega suhelda ja äkki nad üldse ei meeldigi mulle”.
Ja sellega koos muidugi kergendus: kuna hoopis mulle ei meeldi ja mina ei viitsi, siis on ka valikuvabadus minu käes. Lahendus oli muidugi umbes sama, mis oleks olnud ka esimesel variandil: ma varjusin kööki. Aga on suur vahe, kas ma lähen kööki, sest ma kardan inimesi, või lähen kööki, sest ma ise ei viitsi nendega suhelda ja tahan puhata.

Pärast tuli välja, et meeldisid küll ja viitsisin küll, aga ikkagi huvitav, kust selline valetõlge sisse tuleb. Omaenda tundeid ei oska lugeda, rsk.

Päris huvitav oleks sama toimetajaga, kes mulle seekord appi tuli, oma minevik üle käia.

***

Sarnane asi juhtus ükskord varem, kui ma pidin mingi notari pärast vara ärkama. Tulen siis kodu poole, ilm on ilus, hea söök ootab ja äkki panen tähele, et mingi õudne tusk on… hästi vastik, nagu hirm oleks, närviline, iiveldab, kõhus keerab, hingata raske, kusjuures õudselt tuttav tunne, ma olen seda tunnet kunagi varem tundnud. Järgmiseks lõi ette, et see on ju täpselt nagu kooli ajal. Ja siis lõi jälle selgeks: ma olen ju magamata, täpselt nagu kogu too õnnis kooliaeg. Mingi viis tundi öösel oli enam-vähem tüüpiline tol ajal. Mul ei ole paanikahäire ega agorafoobia, ma olen lihtsalt magamata ja süda on paha.

Nii et jälle – pool kooliaja närvilisust ja hirme ja kohmakust võib ehk hoopis pideva magamatuse arvele kirjutada, võib-olla muudki, sest alles hiljuti tuli mul ühe peavaluga meelde, et vanasti oli pigem sündmus see, kui pea EI valutanud.

PS: nüüd tuli meelde veel üks hiljutine ahaa-elamus: kui meie tantsutrenniga ühel ajal oli samas majas klassiõhtu ja lapsed selle järel kisades klassist koridori tormasid, tuli samuti tuttav tunne peale – midagi ärrituse, paanika ja tülpimuse vahepealset (krt, mida nad lõugavad? Appi, ma tahan siit ära! Oehhhh.) – ja meenus samamoodi, et see tunne on ju tuttav kooli ajast. Pidev kisa vahetundide kaupa ja halvemal juhul ka tunnis.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: