Ei taha olla nähtamatu

märts 27, 2010

Paar päeva tagasi juhtus selline naljakas lugu, et mulle kui protestandile heideti ette sallivust katoliiklaste vastu – kui seda etteheidet enam-vähem sõna-sõnalt võtta. Kontekst oli selline, kus ma olin just maininud, et jesuiidid pidasid ennast siin maarahva suhtes paremini üleval kui reformaatorid, näiteks ei keelanud tantsimist ära. Ette heideti seda, et ma unustan, kuidas nad on mujal muid rahvatraditsioone maha surunud.

Muidugi ei võtnud ma seda tegelikult päris nii, et mulle heidetaks ette sallivust. Võtsin seda hoopis samamoodi, nagu siis, kui ma kunagi ammu mainisin, et “üks tuttav, huvitav inimene, ise huvitub Heideggeri ontoloogiast” ja sain vestluskaaslaselt vastuseks nördinud “aga Heidegger oli ju natsiparteis” (millest nähtavasti implitseerus, et mu tuttav tohiks Heideggeriga tegeleda eranditult taunivas võtmes). Samasugune non sequitur, tundus mulle, kuigi nüüd üllatas see mind rohkem, sest tuli minu teada arukama inimese suust.

Minut hiljem selgus, et ei olegi niisama non sequitur, üles on kerkinud lihtsalt vana vaidlus ühe teise seltskondlasega. Piisas mul korra peldikus käia, kui jutt oli tunginud juba kaugesse minevikku ja mida keegi siis tegi ja ütles. Minu öeldu oli olnud lihtsalt teivas, mille najal ennast kellegi teisega vaidlema vibutada. Nii võttes oli kõik sajaga loogiline.

***

Kunagi kooli ajal oli mul vahel isu olla nähtamatu, kas lihtsalt kuskil salakohas peidus või isegi teiste vahel nähtamatuna ringi käia, ise nähes. Mul oleks tulnud oma soovidega ettevaatlikum olla, sest praegu ei rõõmusta mind sugugi, kui mind ei nähta ja minu juttu ei kuulda.

See ei ole kusjuures üldse esimene kord. Ma olen vihastanud, kui mingi minu aps andestati sellepärast, et “ma olen ju naine”; vihastanud, kui kuuldes, et ma olen filoloog, hakatakse minu isikus sõimama mingit imaginaarset keeletoimetaja koondkuju; vihastanud, kui minuga ei suheldud kui minu, vaid kui haritlasega, kes vaatab teadagi kõigile teistele ülalt alla (ilma et oleks vaevutud uurima, kas konkreetselt mina olen omast arust üleval, all või vahepeal). Vihastanud, kui ei suhelda minu, vaid idaeurooplase, kristlase, eestlase, liberaali, sotsiaaldemokraadi, naise, feministi, üliõpilase, filoloogi, teismelise (kui ma veel olin teismeline, mõistagi), tantsija, madalapalgalise, kultuuriinimesega.

Kahjuks ei ole üldse kindel, et ma ise vahel kellegagi sama tükki ei tee; aga see ei loe, ikka vihastab.

Ma ei taha olla nähtamatu.

———————————————————————-
PS: Kas te olete teinud seda testi, kus paberile tuleb kirjutada “Mina olen …” ja siis kirjutada kümme sõna, mis lünka sobiks? See, mis ma sinna kirjutasin, illustreerib ülaltoodut päris hästi. Aga ma kohe ei ütle, mis sorti sõnu ma kirjutasin, äkki keegi tahab kõigepealt ise testi teha.

Advertisements

Üks vastus to “Ei taha olla nähtamatu”

  1. […] nii, siis poleks mul nagu põhjustki pahandada, kui ei räägita minu, vaid […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: