Jälle sindrima protestantlikud prioriteedid. Kaunis tundmatu mustas. Kes milliste filmide peale pahandab. Alter egodest ja teovõimest.

Ma olen vahepeal nii palju tööd teinud, et täna hommikul ei mäletanud ma enam hästi, mis mu nimi on ja kui keegi praegu äkitselt küsiks, siis läheks kah kokutamiseks. Umbes kuu aja tööratsioon viimase nädalaga tehtud, tuleva nädalaga teen veel poole kuu töö ja sinna vahele loen ühe paksu töö enna ärasaatmist üle, oh seda õnne, oh seda rõõmu. Vaat sellepärast ei olegi ma tükk aega midagi kirjutanud. Maganud ka eriti ei ole.

Aga siis, kui ma ükskord vahepeal magasin, oli kangesti äge unenägu, kus ma lendasin kosmoselaevaga. Olin korra valvsuse kaotanud ja äkki oli meie laeva esikus mees mustas – siis oli ta juba laeva elutoas ja viskas mind sõnagi lausumata pisikese musta kuubikuga. Alguses ma ainult irvitasin selle üle, aga siis jäid liigutused üha aeglasemaks ja lõpuks ei saanud ma ei liigutada ega rääkida. Suure tahtejõuga pigistasin mingi suvalise sõna välja ja siis veel täiesti suvalist teksti, et lihased jälle tööle saada, kuni kuubiku mõju oli lahtunud, aga selle aja peale oli mees mustas kadunud. Seisin süümepiinades esikus, et ma nii kehvasti laeva järele valvasin, ennast ära lasin halvata ja meeskonna selleks ajaks vastutustundetult saatuse hooleks jätsin. Hakkasin siis inventuuri tegema, et mis ära on röövitud, aga polnudki nagu midagi kadunud. Ainult üks ristsõna vedeles maas.

Selle peale taipasime, et selles ristsõnas oli kohutav saladus, mida keegi ei suutnud välja öelda, mees mustas oli mind sellepärast kuubikuga visanud, et see oli tal ainus võimalus ristsõna kohutavat saladust väljendada ja see visiit oli ühesõnaga abipalve, et me ristsõna hirmsa saladuse paljastaksime.

Meie tehnikageenius oli selle aja peale teinud ühest mustast kuubikust mitu ja pannud neist kokku midagi Rubiku kuubiku taolist, ainult et seda sai üsna vabalt igakujuliseks vormida. Neisse kuubikutesse olid kuidagi kätketud meie hinged, mitte et meil endal ei oleks hinge sees olnud, aga noh, seal olid ka. Arvatavasti pidi see kuidagi aitama meil saladust lahendada, aga ma ärkasin kahjuks üles.

***

Ilmsi vaatasin jälle täiesti süüdimatut seiklusfilmi nimega “Plunkett & Macleane“. Tähendab, seiklusfilmi mõttes oli ta aus, kuigi alguses oli pime ja segane, ei saanud hästi aru, kes kellega kuidas tuttavaks sai ja A. solvus ja läks filmi vaatamast ära. Aga mina pidasin vastu ja tuli välja, et esialgne segadus on nii ebaoluline, et ei takista kuidagi ülejäänud loost aru saamast.

Süüdimatus tuli selle koha pealt, et algusest peale tehti selgeks, et see on küll film 18. sajandist, aga sealjuues selgelt 1999. aasta film. Mõni kostüümidetail oli nii üle võlli, et hakkas lausa “Prospero raamatute” disaini meenutama. Ja muusika, jajah. Mina, kes ma reeglina enne filmi vaatamist IMDBst järele uurin, et kas ma üldse tahan seda filmi vaadata, tegelikult lausa kõhklesin just sellepärast, et ähvardati tõsiselt anakronistliku muusikaga. Aga kui kogu kujundus oli juba nii tinglik, siis istus väike trance barokkballile päris hästi. Meenutus, et “kõik on ju mängult”. Eriti tegi mulle nalja Liv Tyleri soeng – paistab, et haldjaprintsessi imago oli tal juba varakult kaasas, nii et ta pidi ka 18. sajandi keskpaiga oludes pikkade mustade lokkidega lehvitama.

Pärast ujus meelde õnnetu ammunähtud “Raudse maski” film, millest ma ei saa siiamaani aru, kuidas see üldse sai nii halvasti välja kukkuda. Näitlejad olid ju tegelikult head ja ka raha oli taga, millega uhkeid kostüüme ja eriefekte teha. Ja teatud tingimustel oleks ma isegi nõus alla neelama loo, et d’Artagnan on Prantsuse kuninga ja tema hea kaksikvenna isa. Lõppude lõpuks olen ma ju kunagi alla neelanud loo, et Prantsuse kuningal üldse oli kaksikvend, kellele rauast mask pähe pandi, või kas nüüd lausa alla neelanud, aga oma uskumatust ikkagi piisavalt kaua suspendinud, et mõnu tunda. Aga mul tekib probleeme, kui mulle pakutakse sellist ajalugu, et kõigepealt oli Prantsusmaal erakordselt kuri Louis Quatorze, kes söötis nälgivat rahvast mädaõuntega ja hõikles peenikese häälega vasakule ja paremale “Pea maha tal!” nagu Ärtu Emand – ja siis vahetatakse ta oma venna vastu, kes on küll identsete geenidega, aga erakordselt hea ja leebe, ja siis saabub Prantsusmaale õnneaeg – sest nagu me kõik hästi teame, toimus Louis XIV valitsusaja keskel selline äkiline murrang, et õnn tuli õuele, mädaõunte asemel hakkasid ootamatult maasikad puu otsas kasvama ja loomad inimekeeles rääkima. Miski ei seleta ka seda, miks on üks vend nii kuri ja teine nii hea – võim rikub? miks ta siis teist ei riku?

Aga võib-olla neelaks ma isegi sellise ajaloo alla, kui mulle serveeritaks seda muretu alternatiivajaloona või ulja tinglikkusega nagu muinasjutus, ainult et võta näpust. Ulja tinglikkuse asemel anti hoopis paksu ja tatist sentimenti. Siin pidi isegi A. kõiges oma pahuruses “Plunketti ja Maccleani” alguse segaduse üle möönma, et olgu mis on, vähemalt sentimendi all viimane ei kannatanud. Muide, “Raudse maski” barokkmuusika saatel ja barokkriietes tantsitud valss jättis palju rumalama mulje kui “P&M” tümakataustaga kontratants, millest jäi mulje, et see on meelega tehtud, mitte tööõnnetus.

***

Oih, ja siis jõudsin veel vahepeal “Victor Victoriat” vaadata, peaaegu et jälle kahekesi, aga A. ütles filmi alguses kõigepealt skeptiliselt “Kuuekümnendad” (olgugi, et aastast 1982) ja varsti tuli välja, et tema jaoks kõige halvemas tähenduses (selles mõttes, et kelner kallab veini laua peale ja see peab nali olema, või keegi ajab kellegi laua ümber ja see peab nali olema), nii et ta põgenes ära. Mina olen labaste naljade suhtes natuke paksunahalisem ja sain üht-teist kätte.

Mis ma siis sain: mõni dialoog, peamiselt soorollide teemal, oli minu arust ka päriselt naljakas, nii et ei olnudki ainult huumorit stiilis “keegi kukub tooliga ümber”.

Julie Andrews on ikka hea häälega.

Ja mõni kabareestseen oli ka päris kobeda tantsuga.

Aga vat seda, et Julie Andrews mehe pähe läbi läheks, ei usu küll keegi. Kolmekümnendate alguses, kui alles natuke aega tagasi olid kõik naised poisipead kandnud ja Marlene Dietrich jalutas muudkui smokingus ringi ja oli sealjuures seksisümbol? Häh.

Ja blond tibi oli liiga tüütu. Ma saan aru, et tema rollikirjeldus oli “tüütu blond tibi”, aga see, et ta oma meest tüütab, ei tähenda veel, et tal oleks õigus mind kui pealtvaatajat tüüdata.

***

Ja siis veel diip elamus – vaatasin “Watchmeni” filmi ometi kord ära. Võin nüüd puhta südamega Serial K-le öelda, et minu arust on see ka filmi kujul kurb lugu. Jah, on küll vahepealt naljakas ja vahepeal groteskne, aga seda kurvem.
IMDB foorumites käivad nauditavad vaidlused kaheksajala poolt ja vastu, mis meenutavad omaaegset Tom Bombadili teemat. Mis mina arvan – ühest küljest on filmi lõpp ökonoomsem, toob vähem uut infot sisse ja stoori mõttes seega parem. See, kas NSVL ja USA oleks nii kõva kärtsu peale ehmunud ja patsifistlikuks hakanud või kõigepealt kindluse mõttes ikka tuumanupule vajutanud, on filmi seisukohalt üsna ebaoluline. Kaheksajala kasuks räägib jälle see, et ta andis ettekäände koomiksisse teine koomiks sisse põimida – või õigemini andis võimaluse selle “Wathcmeni”-maailmas füüsiliselt eksisteeriva vihuna sisse tuua. Aah, milline magus paralleellugu see oli. Produtsent lasi muide “Tales of the Black Freighteri” multikaks teha ja räägitakse, et mingi DVD peal olevat ka see multikas “Watchmeni”-filmi vahele põimitud, nagu raamatus, aga et raske olevat jälgida. Ma täitsa usun, sest raamatus saan ma lehti edasi ja tagasi keerata, aga filmis võib see osutuda lihtsalt segaseks hakkimiseks.

Jään nõusse selle etteheitega, et mõni sündmus, mis raamatus oli suur paljastus, läks filmis kuidagi libamisi, vaata et ei pane tähelegi; ja et naispeategelane oli tüütum ja motiveerimatum ja õhem. Aga plusspoole pealt tuleb jälle kirja panna, et kui ma raamatut lugedes sain aru, et Rorschach olen ju mina (nagu ma alati tunnen, et Travis Bickle on tegelikult mina) ja Adrian Veidt olen samuti mina, siis filmi vaadates tekkis ahaa-elamus, et Nite-Owl on ju rohkem mina kui keegi muu. Imelik, et see lugedes pärale ei jõudnud.

Olen nüüd takkajärgi oma alter egode üle mõlgutanud – kuidas Rorschach ja Ozymandias astuvad kõigi oma vastandlike vaadetega lõpuks ikkagi “jubedasse sümmeetriasse”, paljalt sellepärast, et nad on oma eetikas nii monstroosselt järjekindlad. Ja kuidas Nite Owlist ei saa just sellepärast päris koletist, et ta jääb alati kuhugi poolele maale pidama – aga just sellepärast on ta nendega võrreldes ka lootusetult teovõimetu.

Neist kõigist on nii kole kahju.

***

Ah, teovõimelisus – sellega tuli nüüd meelde viimati (appike, päris ammu juba) üle vaadatud väärtfilm “Down by Law”. Ja kuna see oli juba teine vaatamine, siis tuli juba filmi ajal igasuguseid mõtteid pähe, näiteks see, et Roberto Benigni tegelane on seal ju jumalik laps. Teate küll, on kaks tarka venda ja kolmas lollike, kes teeb kõike valesti, aga ometi saab printsessi ja pool kuningriiki – ja too lollike ei saa seda kõike mitte seepärast, et ta oleks suur ja tark, vaid kangelaslikkus seisnebki tal selles, et ta on pigem nagu laps, räägib loomadega (kes teda pärast aitavad), söödab sandikest ja ei ole üldse nii praktiline ja asjalik nagu vennad. Vot seal filmis on ka nii. Lollike saab kõigest valesti aru, aga sellest hoolimata on ta kogemata kombel kõige tegusam, alates sellest, et ta on kolmest ainuke, kes tegelikult asja pärast vanglasse sattus. Sealjuures on ta kogu aeg kangesti sõbralik ja hea, saab lõpuks printsessi ja pool kohvikut ja toidab ja katab isegi oma suured ja targad vennad, vähemalt korraks.

Selline teovõime kehastus tundub kuidagi lohutavam kui Rorschachi või Travis Bickle’i versioon. Peaksin seda suunda kultiveerima hakkama.

Kevadkontsert

Vaatasin ükspäev imestusega, et mingile puhtalt oma naba imetlemise postitusele oli tulnud sada lugejat. Noh, pakuks neile vahelduseks mingit muud infot, saavad tulla naba asemel näiteks jalgu, käsi ja päid vaatama.

“Džässistandardid” tuli sellest, et kõik lood on õudselt kuulsad teemad, millest omal ajal tehti pidevalt uusi variatsioone ja iga endast lugupidav muusik oskas loomulikult enda improvisatsiooni tekitada.

Tahan saada heaks

A., kes oli juba magama jäämas, ilmus ootamatult mu kõrvale ja seletas, et “tead küll seda tunnet, kui hakkad magama jääma ja siis ärkad hirmuvõpatusega üles.” Kukkumisetunne? “Ei, nagu oleks millegi piinlikuga vahele jäänud”. Noh, nüüd sai ta teada, et minuga ei juhtu magamajäämise pealt midagi sellist. Aga see tõi ebameeldivalt meelde ühe piinliku asja, mis täna juhtus.

Astusin klubisse sisse, näen tiimikaaslast hoopis teise kamba lauas, küsin, “aga kus meie laud on?” Selgub, et olemas, aga seal justkui juba istub üks tegelane ja mina imestan, et mis mõttes siis olemas, mis mõttes meie laud, otsime uue. “Ei, ma panin selle laua juba enne meile kinni, see tegelane ei loe. Ja ta ei jäägi üldse mängima”. Vaatan, laud oleks meie suurele kambale nagu väike ka. Otsime ikka parem uue. “No kust sa selle uue võtad.” Küsime äkki? “Ei, milleks, meil on ju laud.” No aga kuhu ma praegu istun? Seepeale muutus kaaslane aktiivseks ja kupatas õnnetu tegelase ühte tegelikult eriti uhkesse ja suurde lauda, mis on üldiselt reserveeritud korraldustoimkonnale (iseenesest ei olnud sellest probleemi, inimene, kes nagunii kohale ei jää, ei saa ju kuidagi korraldajaid segada). Aga mul oli tegelasest juba kahju hakanud. Tüüp läks veel nii alandlikult ka, nii et kohe jagasin ise matsu välja, et isegi kui ta oli roninud meie broneeritud lauda; isegi kui ta on tüütu ja põhjustab minus igal kohtumisel paanika, et ta hakkab mulle külge lööma ja ma ei tea, mis siis ette võtta, ei tähenda see veel, et ta ei oleks võinud seal veel veerand tunnikest resideerida. Ma oleks võinud ise ajutiselt kuhugi mujale maanduda ja kasutada olukorda hoopis ettekäändena, et huvitavate, seksikate ja harvanähtavate meesterahvastega lobiseda.

A. ei saanud esialgu arugi, milles küsimus. “Noh, sa tahtsid temast lahti saada ja käitusid nii, et saidki”. Ma siis seletasin, et lahti oleks saanud enivei, aga sealjuures ei oleks üldse pidanud nii kuri olema. Oleks õnnelikult kellegagi flirtinud ja olukord oleks ilma igasuguse tõmblemiseta lahenenud.

Ja mõtlesin, mis häda mul siis tõmmelda oli. Üks oli muidugi häda, et “ei saa sinna istuda – hakkab külge lööma, õõh”. Teine oli mingi eriti totter tunne, et “mul ei ole kuhugi istuda – nüüd ma ei tohigi siia jääda” või “nüüd jään ma püsti seisma nagu lollakas, kui teised istuvad, ja siis kõik vaatavad”. Või midagi sellise solvumise moodi, kui nt kõigile antakse mingi veiniklaas või torditükk kätte, aga mulle ei anta. Täiega irratsionaalne, eks ole. Ja jõudis enne, kui mõistus mängu tuli, mind kuhugi väga vildakatesse rööbastesse ajada.

A. ütles, “noh, reageerisid ebaadekvaatselt. Kurb, aga juhtub.” Aga minu kurb ei läinud üle. Surkisin natuke, mis värk siis tegelikult on. Otsapidi oli see asi, et tahaks küll olla selline sõbralik ja hooliv, aga enne kui tähelegi paned, oled hoopis kuri olnud. No ja kahju ju, kui enda standarditele ei suuda vastata. Aga veel rohkem oli see häda, et “nüüd inimesed mõtlevad, et ma olen kaabakas ja vihkavad mind”. Empiirilised vaatllused seda usku mõistagi ei toetanud. 😛 Osa publikut ei pannud episoodi tähelegi, nagu alati; osa noris ja lõõpis “naiste suure õeluse” üle, ja sedasorti norimine ei paista samuti eriliselt sügavat viha ja põlgust väljendavat. Nii et viis minutit pärast mõtlemahakkamist oli selge, et “inimesed”, kes mind vihkavad, on minu enda projektsioon teiste peale – järeldus, mis oleks võinud mind algusesse tagasi viia, selle juurde, et tahaks ikka oma standarditele vastata – iseenesest ju täitsa konstruktiivne suund ja ei tohiks põdemist soodustada. Hakkaks hoopis heaks ja toredaks inimeseks, selle asemel, et vinguda.

A. meenutas, kuidas terapeut oli talle ükskord soovitanud, et “mõtle endast nii, nagu sinu arust Jumal mõtleks” ja kui ma edasi virisesin, siis puhus ennast õhku täis, ütles, et “ma võtan nüüd ülbuse kokku ja räägin natuke aega Jumala positsioonilt – ja sealt vaadates on lihtsalt kurb – tegelasest on kahju ja sinust on kahju.” Mõtles veel natuke ja lisas, et “mine tea, ei peagi kurb olema, sellelt positsioonilt võib ka kole naljakas olla”.

Aga kõige imelikum oli see, et mul oli ka kõige selle peale ikka veel tunne, et kuskil on, ee, mingid “inimesed”.

***

See oli nüüd igatepidi irratsionaalne keiss, aga vahel on mul selliseid asju juhtunud ka täie ratsionaalsuse juures – toimetan kuidagi rahumeeli ja loogiliselt ja pärast tuleb välja, et astusin kellelegi kogemata lärtsti peale.

Lõbustan ennast perioodiliselt nende neljaparameetriliste isiksusetestide tegemisega, mis mõõdavad seda, kas sa oled intro- või ekstravert, intuitiivne või sensoorne, mõtte- või tundeinimne, otsustaja või kohaneja (judging-perceiving). Ja kõik peale teise (alati intuitiivik) ja viimase (alati kohaneja) kõigub eri ajal ja eri versioone tehes kohutavalt – kord olen ENFP, kord INTP; kord INFP, kord ENTP. Intro- või ekstravertsuse teema mind niiväga ei eruta, aga mõtte- ja tundeinimese skaala pakub päriselt huvi. Ja mul on sellele kõikumisele ka oma seletus.

Ma saan ju aru, millised küsimused testis selle telje kohta käivad ja sama ilmne on, et nad jagunevad kahte lehte: osa käib väärtushinnangute, teine tegelike kalduvuste kohta. Ja tegelike kalduvuste küsimused vastan ma pea alati mõtlemise suunas, väärtushinnangute omad (tüüpküsimus: “mis on sulle olulisem, õiglus või halastus?”) enamasti tundmise suunas. Püsilugejad on vast tähelegi pannud, et ma olen mitu korda kisa tõstnud, kui kaastunnet motiivina maha laidetakse või üldse emotsioonid nt eetilistest kaalutlustest kõrvale tahetakse jätta. Aga praktikas on mul palju lihtsam kas või võrrandeid lahendada* kui tähele panna, mis keegi tunneb või mõtleb, kui ta seda otse ei ütle. A.ga on sellepoolest hea, tal ei ole midagi selle vastu, et kõik puust ja punaseks teha. Enivei, testitulemuste mõttes peaks see tähendama, et kui rohkem on käitumise kohta käivaid küsimusi, siis on tulemus ENTP või INTP, aga kui rohkem väärtushinnanguküsimusi, siis ENFP või INFP.

Kasutan jälle e. blogi ära, aga siin on liiga tore T ja F (mõtleja ja tundja) erinevuste kirjeldus, et linkimata jätta. Siin üldse Myers-Briggsi lahterdamisest. Siin konkreetsemalt NTP-tüüpidest. Ja siin näitlik zelgitus T ja F tüübi võimalikest konfliktidest.

Njah, võib-olla on mu põdemise saladus siin peidus, sest ega see lõbus ei saagi olla, kui mul enda sees samasugune kätš käib.

———————————————————————————————–
* Päris võrrandeid ei ole ammu lahendanud, aga tantsude rekonstrueerimise esimene faas näeb välja umbes nii: “Kui A= y+2x+y+x+z+2y+x+z+2x, siis kui vana on kojamehe vanaema?”
————————————————————————————————

PS: need enda pandud lati mahaajamised seletavad muidugi minu sügavat nõrkust igasuguste raamatu- ja filmitegelaste vastu, kes on miskitpidi pahad, aga lõpuks saavad/osutuvad heaks. Ma võin selle nimel ükskõik kui maitselagedaid asju alla neelata. “Harry Potter” ei olegi neist kõige hullem – lihtsalt kohati lahjavõitu kirjutus, aga mida see kohatine lahjus loeb, kui seal on professor Snape! Ja ma ei ole kunagi aru saanud, miks peaks Snape’i tegelaskuju armastamiseks temasse armunud olema. Ma armastan Snape’i, sest mina olengi Snape. Samamoodi olen ma otsapidi Jonathan Strange, otsapidi härra Norrell – aga paleus, “kelleks tahan saada”-tegelane on mõistagi John Segundus.

Aprillijutlus

Päeva ajal tuli selline mõte pähe, et kui Ülestõusmispüha peaks sattuma 1. aprillile, siis saaks lavastada hirmus toreda müsteeriumi – naised lähevad hauale surnukeha otsima ja seal on hoopis ingel, kes ütleb “Aprill!”. Vingeim aprillinali in saecula saeculorum.

Väike hirm nagu on, et äkki keegi võtab seda nüüd kuidagi blasfeemilisena – kuigi mulle mõjub selline kujutluspilt iseäranis pühalt. Läksin veebi peale vaatama, kas mul on mõttekaaslasi ja päris üksi ma igatahes ei ole, leidsin näiteks ühes jutluses viite kellegi lapse joonistatud pildile, kus Jeesus tuleb hauast välja ja ütleb “Ta-daa!” – või vaadake kasvõi seda juttu, mille keegi Tim Boucher kirjutas ja mida ma kahjuks tervikuna leida ei suuda:

I realize that a lot of traditionalists will gasp and back away from the idea that Jesus was trying to “trick” anybody. How could anybody who proclaimed that they are “the way, the Truth and the life” be considered to be a trickster? In order to dismantle that notion and re-assemble it into something more useful, we have to decide what the nature of “Truth” is. […]

More specifically though and more in keeping with the Trickster myths, Jesus actually did pull some crazy stunts. Didn’t he? What about that whole thing where he died and then came back to life again?

“Ha! Gotcha, sucker!” we can imagine him saying to the Devil as pulls a sort of Three Stooges routine, pokes the devil in the eye smacks him on the head and floats up out of Hell, throwing down the power of Death once and for all. […] Jesus tricked the Jews and the Romans with this stunt too. He proved that the power of his Kingdom transcended the pitiful laws of this material world we inhabit. His teachings also invert power structures and invite creative solutions to old problems and assumptions which we thought there was no way out of. In fact, most of his teachings, life and even his miracles can be seen with a new beauty, humor and irony when viewed through the lens of the Trickster.

(Veidi pikemalt on tsiteeritud siin.)

Vähe sellest, selgus, et mõnele subkultuurile ei ole see mitte kõigest talutav, vaid kõige ligitõmbavam askpekt:

The trickster (in the jungian archetype sense) is much revered in hacker culture (as embodied by words like “hack”). And Jesus’ subversive relationship to the religious/political power structure of His day as well as the unexpected quality of His victory (achieved by submission to torture and death) and his upside-down Kingdom could communicate within this particular subculture in ways communication along the Penal Substitution lines cannot. In fact – following Gregory of Nyssa’s imagery of Christ as a baited hook proffered to Evil, the Godhead concealed in humanity, Life swallowed by death which cannot contain it – the act of the Atonement might be classified as a clever hack. This will doubtless be seen as a sacrilegious characterization outside of hacker circles.

Ausalt, ma ei ole kunagi häkker olnud, ma isegi ei oskaks häkkida, aga see sööda, õngekonksu ja häkkimise metafoor on selline, et ma oleks tahtnud ise jõuda seda ära sõnastada, ainult nää, hiljaks jäin. Ja ka “Gotcha, sucker!” leidis kohe minu hingekeelekese.

Isegi siis, kui mõni vembutajasõbralik teoloog praktilisi konsekventse tekitab, on need kangesti sümpaatsed.

Selle taustal mõjus eriti koomiliselt üks antikristlik litaania, mille otsa ma veebiavarustes komistasin – muude leelutuste hulgas oli seal kirjas, et “Jesus Christ is a grand trickster”. No mida mina siis räägin. Aru ma ei või, justkui oleks see mingi paha asi. Eks see ole üks järjekordne näide, kuidas eri usku puritaanid (või fundakad) ajavad sama joru, ainult millegipärast üksteist ei salli.

Aga mis siin pahadest asjadest ikka rääkida. Lingin parem ühe oma vana postituse peale tagasi, kuhu ma hunniku hardusasju kokku korjasin. Ja mõtlen, kuidas küll just eluaeg kirikuga jagelenud Buñuel ja Pasolini on suutnud linale panna mõned kõige ehedamad ja pühalikumad Jeesuse-kaadrid (Pasolini puhul on see film, mida ma silmas pean, vist liigagi ilmne, Buñueli puhul mõtlen “La voie lactée’d”).

Tühine testipostitus

Your rainbow is strongly shaded violet and red.

 

 

 

 

 

 

 

What is says about you: You are a passionate person. You appreciate beauty and craftsmanship. You get bored easily and want friends who will keep up with you. You are patient and will keep trying to understand something until you’ve mastered it.

Find the colors of your rainbow at spacefem.com.

Pmst nagu klapiks, kuigi ma ei saa aru, kuidas on võimalik olla korraga “bored easily” ja samal ajal kannatlik. Ja ilumeele koha pealt on mul kah arenguruumi. Raudselt. Suurem osa ajast ei pane ma üldse tähele, kuidas mu ümbrus välja näeb, mis, nagu välja tuli, olevat frustreerinud mu Väga Head Remondimeest.

Muidu niipalju, et täna tegin toreda lugemisvea: keelumärgi alla oli lisatud mööndus “Ainult majavaldajatele”, millest ma lugesin välja “Ainult muljeavaldajatele”.