Jälle sindrima protestantlikud prioriteedid. Kaunis tundmatu mustas. Kes milliste filmide peale pahandab. Alter egodest ja teovõimest.

aprill 23, 2010

Ma olen vahepeal nii palju tööd teinud, et täna hommikul ei mäletanud ma enam hästi, mis mu nimi on ja kui keegi praegu äkitselt küsiks, siis läheks kah kokutamiseks. Umbes kuu aja tööratsioon viimase nädalaga tehtud, tuleva nädalaga teen veel poole kuu töö ja sinna vahele loen ühe paksu töö enna ärasaatmist üle, oh seda õnne, oh seda rõõmu. Vaat sellepärast ei olegi ma tükk aega midagi kirjutanud. Maganud ka eriti ei ole.

Aga siis, kui ma ükskord vahepeal magasin, oli kangesti äge unenägu, kus ma lendasin kosmoselaevaga. Olin korra valvsuse kaotanud ja äkki oli meie laeva esikus mees mustas – siis oli ta juba laeva elutoas ja viskas mind sõnagi lausumata pisikese musta kuubikuga. Alguses ma ainult irvitasin selle üle, aga siis jäid liigutused üha aeglasemaks ja lõpuks ei saanud ma ei liigutada ega rääkida. Suure tahtejõuga pigistasin mingi suvalise sõna välja ja siis veel täiesti suvalist teksti, et lihased jälle tööle saada, kuni kuubiku mõju oli lahtunud, aga selle aja peale oli mees mustas kadunud. Seisin süümepiinades esikus, et ma nii kehvasti laeva järele valvasin, ennast ära lasin halvata ja meeskonna selleks ajaks vastutustundetult saatuse hooleks jätsin. Hakkasin siis inventuuri tegema, et mis ära on röövitud, aga polnudki nagu midagi kadunud. Ainult üks ristsõna vedeles maas.

Selle peale taipasime, et selles ristsõnas oli kohutav saladus, mida keegi ei suutnud välja öelda, mees mustas oli mind sellepärast kuubikuga visanud, et see oli tal ainus võimalus ristsõna kohutavat saladust väljendada ja see visiit oli ühesõnaga abipalve, et me ristsõna hirmsa saladuse paljastaksime.

Meie tehnikageenius oli selle aja peale teinud ühest mustast kuubikust mitu ja pannud neist kokku midagi Rubiku kuubiku taolist, ainult et seda sai üsna vabalt igakujuliseks vormida. Neisse kuubikutesse olid kuidagi kätketud meie hinged, mitte et meil endal ei oleks hinge sees olnud, aga noh, seal olid ka. Arvatavasti pidi see kuidagi aitama meil saladust lahendada, aga ma ärkasin kahjuks üles.

***

Ilmsi vaatasin jälle täiesti süüdimatut seiklusfilmi nimega “Plunkett & Macleane“. Tähendab, seiklusfilmi mõttes oli ta aus, kuigi alguses oli pime ja segane, ei saanud hästi aru, kes kellega kuidas tuttavaks sai ja A. solvus ja läks filmi vaatamast ära. Aga mina pidasin vastu ja tuli välja, et esialgne segadus on nii ebaoluline, et ei takista kuidagi ülejäänud loost aru saamast.

Süüdimatus tuli selle koha pealt, et algusest peale tehti selgeks, et see on küll film 18. sajandist, aga sealjuues selgelt 1999. aasta film. Mõni kostüümidetail oli nii üle võlli, et hakkas lausa “Prospero raamatute” disaini meenutama. Ja muusika, jajah. Mina, kes ma reeglina enne filmi vaatamist IMDBst järele uurin, et kas ma üldse tahan seda filmi vaadata, tegelikult lausa kõhklesin just sellepärast, et ähvardati tõsiselt anakronistliku muusikaga. Aga kui kogu kujundus oli juba nii tinglik, siis istus väike trance barokkballile päris hästi. Meenutus, et “kõik on ju mängult”. Eriti tegi mulle nalja Liv Tyleri soeng – paistab, et haldjaprintsessi imago oli tal juba varakult kaasas, nii et ta pidi ka 18. sajandi keskpaiga oludes pikkade mustade lokkidega lehvitama.

Pärast ujus meelde õnnetu ammunähtud “Raudse maski” film, millest ma ei saa siiamaani aru, kuidas see üldse sai nii halvasti välja kukkuda. Näitlejad olid ju tegelikult head ja ka raha oli taga, millega uhkeid kostüüme ja eriefekte teha. Ja teatud tingimustel oleks ma isegi nõus alla neelama loo, et d’Artagnan on Prantsuse kuninga ja tema hea kaksikvenna isa. Lõppude lõpuks olen ma ju kunagi alla neelanud loo, et Prantsuse kuningal üldse oli kaksikvend, kellele rauast mask pähe pandi, või kas nüüd lausa alla neelanud, aga oma uskumatust ikkagi piisavalt kaua suspendinud, et mõnu tunda. Aga mul tekib probleeme, kui mulle pakutakse sellist ajalugu, et kõigepealt oli Prantsusmaal erakordselt kuri Louis Quatorze, kes söötis nälgivat rahvast mädaõuntega ja hõikles peenikese häälega vasakule ja paremale “Pea maha tal!” nagu Ärtu Emand – ja siis vahetatakse ta oma venna vastu, kes on küll identsete geenidega, aga erakordselt hea ja leebe, ja siis saabub Prantsusmaale õnneaeg – sest nagu me kõik hästi teame, toimus Louis XIV valitsusaja keskel selline äkiline murrang, et õnn tuli õuele, mädaõunte asemel hakkasid ootamatult maasikad puu otsas kasvama ja loomad inimekeeles rääkima. Miski ei seleta ka seda, miks on üks vend nii kuri ja teine nii hea – võim rikub? miks ta siis teist ei riku?

Aga võib-olla neelaks ma isegi sellise ajaloo alla, kui mulle serveeritaks seda muretu alternatiivajaloona või ulja tinglikkusega nagu muinasjutus, ainult et võta näpust. Ulja tinglikkuse asemel anti hoopis paksu ja tatist sentimenti. Siin pidi isegi A. kõiges oma pahuruses “Plunketti ja Maccleani” alguse segaduse üle möönma, et olgu mis on, vähemalt sentimendi all viimane ei kannatanud. Muide, “Raudse maski” barokkmuusika saatel ja barokkriietes tantsitud valss jättis palju rumalama mulje kui “P&M” tümakataustaga kontratants, millest jäi mulje, et see on meelega tehtud, mitte tööõnnetus.

***

Oih, ja siis jõudsin veel vahepeal “Victor Victoriat” vaadata, peaaegu et jälle kahekesi, aga A. ütles filmi alguses kõigepealt skeptiliselt “Kuuekümnendad” (olgugi, et aastast 1982) ja varsti tuli välja, et tema jaoks kõige halvemas tähenduses (selles mõttes, et kelner kallab veini laua peale ja see peab nali olema, või keegi ajab kellegi laua ümber ja see peab nali olema), nii et ta põgenes ära. Mina olen labaste naljade suhtes natuke paksunahalisem ja sain üht-teist kätte.

Mis ma siis sain: mõni dialoog, peamiselt soorollide teemal, oli minu arust ka päriselt naljakas, nii et ei olnudki ainult huumorit stiilis “keegi kukub tooliga ümber”.

Julie Andrews on ikka hea häälega.

Ja mõni kabareestseen oli ka päris kobeda tantsuga.

Aga vat seda, et Julie Andrews mehe pähe läbi läheks, ei usu küll keegi. Kolmekümnendate alguses, kui alles natuke aega tagasi olid kõik naised poisipead kandnud ja Marlene Dietrich jalutas muudkui smokingus ringi ja oli sealjuures seksisümbol? Häh.

Ja blond tibi oli liiga tüütu. Ma saan aru, et tema rollikirjeldus oli “tüütu blond tibi”, aga see, et ta oma meest tüütab, ei tähenda veel, et tal oleks õigus mind kui pealtvaatajat tüüdata.

***

Ja siis veel diip elamus – vaatasin “Watchmeni” filmi ometi kord ära. Võin nüüd puhta südamega Serial K-le öelda, et minu arust on see ka filmi kujul kurb lugu. Jah, on küll vahepealt naljakas ja vahepeal groteskne, aga seda kurvem.
IMDB foorumites käivad nauditavad vaidlused kaheksajala poolt ja vastu, mis meenutavad omaaegset Tom Bombadili teemat. Mis mina arvan – ühest küljest on filmi lõpp ökonoomsem, toob vähem uut infot sisse ja stoori mõttes seega parem. See, kas NSVL ja USA oleks nii kõva kärtsu peale ehmunud ja patsifistlikuks hakanud või kõigepealt kindluse mõttes ikka tuumanupule vajutanud, on filmi seisukohalt üsna ebaoluline. Kaheksajala kasuks räägib jälle see, et ta andis ettekäände koomiksisse teine koomiks sisse põimida – või õigemini andis võimaluse selle “Wathcmeni”-maailmas füüsiliselt eksisteeriva vihuna sisse tuua. Aah, milline magus paralleellugu see oli. Produtsent lasi muide “Tales of the Black Freighteri” multikaks teha ja räägitakse, et mingi DVD peal olevat ka see multikas “Watchmeni”-filmi vahele põimitud, nagu raamatus, aga et raske olevat jälgida. Ma täitsa usun, sest raamatus saan ma lehti edasi ja tagasi keerata, aga filmis võib see osutuda lihtsalt segaseks hakkimiseks.

Jään nõusse selle etteheitega, et mõni sündmus, mis raamatus oli suur paljastus, läks filmis kuidagi libamisi, vaata et ei pane tähelegi; ja et naispeategelane oli tüütum ja motiveerimatum ja õhem. Aga plusspoole pealt tuleb jälle kirja panna, et kui ma raamatut lugedes sain aru, et Rorschach olen ju mina (nagu ma alati tunnen, et Travis Bickle on tegelikult mina) ja Adrian Veidt olen samuti mina, siis filmi vaadates tekkis ahaa-elamus, et Nite-Owl on ju rohkem mina kui keegi muu. Imelik, et see lugedes pärale ei jõudnud.

Olen nüüd takkajärgi oma alter egode üle mõlgutanud – kuidas Rorschach ja Ozymandias astuvad kõigi oma vastandlike vaadetega lõpuks ikkagi “jubedasse sümmeetriasse”, paljalt sellepärast, et nad on oma eetikas nii monstroosselt järjekindlad. Ja kuidas Nite Owlist ei saa just sellepärast päris koletist, et ta jääb alati kuhugi poolele maale pidama – aga just sellepärast on ta nendega võrreldes ka lootusetult teovõimetu.

Neist kõigist on nii kole kahju.

***

Ah, teovõimelisus – sellega tuli nüüd meelde viimati (appike, päris ammu juba) üle vaadatud väärtfilm “Down by Law”. Ja kuna see oli juba teine vaatamine, siis tuli juba filmi ajal igasuguseid mõtteid pähe, näiteks see, et Roberto Benigni tegelane on seal ju jumalik laps. Teate küll, on kaks tarka venda ja kolmas lollike, kes teeb kõike valesti, aga ometi saab printsessi ja pool kuningriiki – ja too lollike ei saa seda kõike mitte seepärast, et ta oleks suur ja tark, vaid kangelaslikkus seisnebki tal selles, et ta on pigem nagu laps, räägib loomadega (kes teda pärast aitavad), söödab sandikest ja ei ole üldse nii praktiline ja asjalik nagu vennad. Vot seal filmis on ka nii. Lollike saab kõigest valesti aru, aga sellest hoolimata on ta kogemata kombel kõige tegusam, alates sellest, et ta on kolmest ainuke, kes tegelikult asja pärast vanglasse sattus. Sealjuures on ta kogu aeg kangesti sõbralik ja hea, saab lõpuks printsessi ja pool kohvikut ja toidab ja katab isegi oma suured ja targad vennad, vähemalt korraks.

Selline teovõime kehastus tundub kuidagi lohutavam kui Rorschachi või Travis Bickle’i versioon. Peaksin seda suunda kultiveerima hakkama.

9 kommentaari to “Jälle sindrima protestantlikud prioriteedid. Kaunis tundmatu mustas. Kes milliste filmide peale pahandab. Alter egodest ja teovõimest.”

  1. Helen said

    Sa peaksid oma unenägudest filme väntama. Mina näen tavaliselt selles žanris lihtsalt seda, kuidas mind puuriga haide keskele visatakse või libahunt mind taga ajab. Ei mingeid mõistatusi ja musti kuubikuid.

  2. nodsu said

    Ma peaks nad linti võtma. Ilmselt saaks üsna mitu filmitööstuse haru kaetud, kui mitte kõik. Viimane uni, mis mul meeles on, oli L.L. sünnipäev, kus oli suur šokolaadivann ja L.L. ise õpetas huvilisi, et enne vanni pole mõtet suudeldagi, seal šokolaadivannis pidi eriti magus maitsma.

  3. kanni said

    Minu tänaöine uni oli žanrist retro science fiction (võikuidassedakutsuti): ülemusel oli arvuti katki ja ta trükkis trükimasinaga, kust tekst läks otse faksimasinasse.

  4. nodsu said

    Selle žanri nimi on aurupunk, kuigi ma kahtlen, kas faksimasin aurupunki ikka sobiks.

    Aga mina nägin täna unes, kuidas Serial K sai Du Nordi ajaloopreemia. Otse Du Nordi kohvikus anti üle.

  5. Notsu, kas ma saan midagi teha, et keelata sul minu seksuaalfetišite unes nägemise?:D

  6. nodsu said

    No kas sul kade meel on?
    Iseenesest saaks nüüd tõstatada küsimuse, kas su fetiš on musta kuubikuga mustas rõivas mees, šokolaadivann või see, et Serial K saab Du Nordi ajaloopreemia. Või hoopis musta rõivastatud Serial K šokolaadivannis preemiat vastu võtmas.

  7. Krt, see viimane lause annab juba hüperfetiši mõõdu välja:)

  8. Rents said

    Mina ka ju kiitsin Watchmeni hirmsasti, kuigi tõsi, naispeategelane tundus ka mulle lihtsalt rumalavõitu tibi olevat.

  9. […] ka siis, kui see muudab nad koletisteks (koletistel on reeglina palju-palju rohkem pauerit teovõimet kui mittekoletistel). Inimesed mõtlevad leebusele ja neile tuleb meelde enda piiramine ja oma […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: