Paha tuju rohud

Nirti arutas hiljuti eri võimaluste üle paha tuju maandada. Mul tuli meelde mitu hästi erinevat meetodit, üks on see Muumipapa oma, et vaatan peeglisse ja ütlen endale “Üksi! Kalk maailm! Saatus on minu osa” ja hakkabki kohe natuke parem – või umbes nii, alati ei ole peeglit ja alati ei ütlegi, aga romaanikangelasena või oma elust tehtud kunstiteose kompositsioonielemendina on kõigega palju kergem või vähemalt uhkem hakkama saada.

Teisi võimalusi: minna vihases tujus riidekappi.

Ükskord ammu pärast üht eriti nõmedat tüli hakkas mul suurest kurvastusest nii külm, et kuidagi ei saanud sooja, siis ma tegin tassi kohvi ja kerisin ennast peldiku põrandale tassi ümber kookoniks, sest see oli ainus soe ruum, põrandaküttega. Aitas.

Ühe teatriprojektiga oli kunagi nii palju stressi ja jama, et mitte ükski õhtu ei õnnestunud ilma konjakitopkata magama minna. Lapsed, ärge seda järele tehke.

Ühe teise näidendiga tekkis väga suur vaidlus, väga-väga suur vaidlus, suur-suur vaidlus! nii et ma vaidlesin veel tükk aega oma peas edasi (lapsed, ärge ka seda järele tehke, mõttetu ja ebatervislik). Siis panin militaarsema saundiga Hispaania barokkmuusika – mingi batalla see või batalla teine – volüümi põhja ja marssisin selle saatel toas ringi nagu kurg (või tuvi Quasimodo, kui hästi järele mõelda). Aitas.

Ükskord sattusin mingis imelikus depressiivses olekus, magamata pealegi, poodi ja ostsin sealt huuleläike, mis kleebib nagu siirup. Ei teagi täpselt, mis temaga teha, vahel olen tangoõhtule minnes peale määrinud ja siis klaasist veini joonud, naks ja naks. Õhtu lõpuks on teda suus ja igal pool suu ümber nagu Gab-Gabil.

Käis maa peal

Leidsin notalwaysright.comist igavesti nukra loo.

Mulle jäi pikk ja püsiv mulje, et inimesi külastas olend teispoolsusest, aga nemad ei tundnud Teda ära.

Mis illustreerib ilmselt jälle hästi seda, mis minus religioosseid tundeid äratab.

Rumalaks tegev müts

Kui ma A-le mainisin, kuidas üht või teist on tabanud see õnnetus, et nad on noorest peast kuhugi puritaanide sekti sattunud ja sellest endale eluks ajaks kurja jumalakuvandi saanud – isegi kui nad selle kuvandi endale pärast ilmalikustavad – hakkas A. kiitma, kui hea, et talle noores ja mõjutatavas eas öeldi kuldsed Pauluse sõnad, et “kõik on lubatud, aga kõigest pole kasu.”

Mina imestasin, et kanäe, Paulus midagi nii mõistlikku öelnud, teisal on ta jälle lämisenud midagi naiste kaetud peast ja vaitolemisest ja homodest – aga sama inimene on ometi jah, midagi ka mõistlikku suust välja ajanud.

A. ütles, et oi, oi, ta on palju mõistlikku juttu veel ajanud.

Mina meenutasin edasi, et esimese hooga tuleb paraku ainult mingi rumal jutt… mingi selline poliitiline jutt meelde, et kuidas ühiskonnas asjad olema peavad. Aga et nojah, kui inimesed poliitiliseks lähevad, siis lähebki jutt pahatihti rumalaks. Küllap mu enda jutt on kah siis rumalam kui muidu, kui ma parajasti poliitiliseks keeran.

Mõttepaus.

[Nüüd tuleb vahepeal seletada, et nädalavahetus otsa sai kehastatud eri commedia dell’arte tegelasi – küll arhetüüpset meesšovinisti Pulcinellat, küll avastatud oma sisimat viieaastast Arlecchinos, oma laiamisvõimeid Capitan Spaventos ja tuntud nälga koos Zanniga. Aga eriti tore oli mängida rumalat teenrit Burattinot. Kostüüme ja rekvisiite meil eriti ei olnud, aga üks müts mängis Burattino mütsi. Novott ja oli lausa tunne, et see on selline rumalaks tegev müts, nii kui pähe paned, tuleb rumal nägu ette.]

No see va poliitika on nagu see Burattino müts, jõudsin ma järeldusele, nagu pähe paned, hakkab rumalat juttu suust välja tulema.

(Pulcinelladest kirjutamisega on mul veel igavesti suured plaanid, kui ma nad kõigega ära seostan, millega mul on jõudnud pähe tulla neid seostada.)

Luitunud pluusiga jõhkard

Liiklen vahetevahel ühes kollektiivis, ei suhtle kellegagi põhjalikumalt, aga ajapikku hakkavad ikka näod hallist massist välja ujuma.

Mõni sealt on tore ja energiline, nendega ma haagin hästi; mõni on tore ja malbe, neid ma imetlen, aga pigem eemalt, äkki astun muidu peale; mõni on südamlik, ka minuga, mis ajab mul kohati juhtme kokku. Üks kipub kamandama, mis käis mulle vahepeal närvidele, kuni ma jagasin välja, et tal on kohati midagi õpetada, nii et siis kamandab ta õigustatult. Üks oskab jälle niimoodi viriseda, et polegi nagu virin, tähendab, vahel teeb kõva häält, et ei taha või ei tee, aga see kukub kuidagi lõbusasti välja, ja lõpuks teeb ikkagi ja nii hästi, kui oskab. Aga vat üks viriseb nii, et käib närvidele – sellise ekstra hädise häälega, nii et midagi minus alati sureb seda kuuldes.

Andekust tal nagu oleks, mälu nagu kah ja niipalju tegutsemistahet, et üldse asjast osa võtta, nähtavasti ka. Ja alati teeb lõpuks ära, mis talle teha on antud – AGA sinna juurde käib sureva luige häälega “ma ei oska ju… ma ei saa hakkama… ma ei saa aru…,” nii et alati peab keegi teine, kuidas nüüd öeldagi? kehastama tema vastutust, tema otsustusvõimet ja tema jääb ainult täideviivaks kestaks.

Jumalukene, ma ei paneks üldse pahaks, kui keegi ütleks, et ei saa aru ja laseks endale seletada, või kui keegi ütleks, et ei oska, ei tunne ennast hästi, palun ärgu talle seda, teist ja kolmandat teha antagu. Konkreetne värk, ei taha ja ei tee. See, mis mulle närvidele käib, on tegutsemine teiste otsuste ja vastutuse arvelt. Et ei, ega mina ei teekski, aga boss käskis. Ega mina ei arvagi, et ma oskaks, aga boss ütles, et saan hakkama.

Boss kusjuures ei ole selline, kes kipuks ise vägisi teiste eest otsustama ja nende vastutust ära võtma, boss on vägagi terve suhtumisega (ja minusugune nartsissismi kalduv histrioonik ei ole muidu üldse kõigist bossidest nii heal arvamusel, nii et see juba ütleb midagi).

Ma ei ole sedasorti terminoloogias kodus, kas sellist asja hüütaksegi passiivagressiivsuseks? Igatahes täna äratas ta minus igati agressiivagressiivsed tungid, kui ta andis mulle järjekordse etenduse ja mina avastasin järsku, et mul kõlab peas täiesti rahulik ja kaalutletud küsimus: “Kui ma talle praegu virutaksin või teda kõvasti raputaksin, äkki see mõjuks hästi?” Aga kuna see oli rahulik ja kaalutletud küsimus, siis järgnes veel mitu kaalutlust, mis ütlesid, et risk on suurem kui potentsiaalne kasu.

Tulin koju, rääkisin A.-le, et ma olen astunud jälle sammukese lähemale vägivaldsete meeste mõistmisele.

A. arvas, et asi näeb välja, nagu üritataks lahendamata probleeme teiste varal lahendada. Noh, et tegelane telliski mult virutamist, ainult et mina ei täitnud tellimust.

Mina: “et selline olukord, kus virutatakse, on tuttav, et “mina = ohver, teine = vägivallatseja”, nii et segane või harjumatu olek tuleb kähku selle peale viia?”
A. “Umbes jah.”
Mina: “Aga sama hästi võib ju olla, et ma olen ise agressiivne ja mul on turvalisem olukorras, kus ma saan kellelegi virutada, nii et ma viin ise olukorra selle peale? Kuidas ma siis aru saan, kumb meist mida tellib?”
A. “Ei tea jah.”
Mina (mõtlen): “Samas igaühele ma ikka ei taha virutada…”

Hõhh. Igatahes hea, et ma katsetama ei hakanud, ükskõik kumba pidi see tellimus nüüd sisse anti. Kui asi on puhtalt minu enda kurjuses, siis oleks ju nõme kellelegi sellepärast pauk ära panna, ja kui asi on teise passiivagressiivsuses, siis pole kellelgi kasu, kui ma tema rollimänge kaasa mängin.

***

Vaatasin ühe silmaga reklaami, kus oli mingi kohutavalt hea pesuvahend, millega pesu ei luitu ega veni välja, katsusin natuke sisse elada ja leidsin, et seni, kuni pluus mulle hästi istub ja sobib, on mul täiesti ükskõik, kui luitunud ja väljaveninud ta on. Mõni värv on luitunud peast ilusamgi.

A. katsus seletada, et vaata, kui sa oleks selline korralik beib, siis sinu maailmasse luitunud pluus lihtsalt ei sobiks. Vale signaali annab, näiteks neile meestele, kellele on vaja meeldida. Aga selles maailmas, kus mina elan, ei annagi see mingit signaali või siis annab soodsa signaali.

Ma hakkasin spekuleerima, et sealjuures ei pruugi ka korralike tibide maailmas see meeste pärast oluline olla, vaid ikka muudel põhjustel. Meestel, kellele sedasorti tibid meeldivad, ei pruugi nende pluusi luitumusest sooja ega külma olla, neile meeldib näiteks nende kehakuju või see jutt, mis nad räägivad. Aga see on muidugi puhas spekulatsioon, sest mida ma ikka meestest tean, eriti nendest, kellele meeldivad korralikud tibid.

Liikluskompra järg

Head lugejad, nüüd on linnavalitsus pakkunud lehekülje, kus saab Tartu linnaliikluse üle arvamust avaldada. Käisin kohe ummikumaksu ja ohutuid rattateid ja õuealasid soovitamas.

Veel superkangelasi

Tuleb ikka viimase aja staarunenägu kirja panna, enne kui meelest ära läheb.

Algas see süžeeliin kapten Nemo laevaga, mis aitas inimesi metrooseisaku ajal mööda maa-aluseid kanaleid sihtkohta pääseda ja need inimesed vingusid kohutavalt ja olid väga tüütud. Hiljem oli aga juba terve jõuk superkangelasi, kellest mina sain kõige paremini läbi ühega, kelle kostüüm oli vist soomustega kaetud.

Põgenesin hirmasti pahalaste eest, ühte suurde tühja hämarasse remondis kivimajja ja peitsin ennast suure trepi kõrvale raamaturiiulisse. Siis tulid mu tagaajajad, kes nägid välja nagu “Kellavärgiga apelsini” gängi liikmed ja sattusid kokku minu sõbra-superkangelasega. Hakkasid juttu ajama, ma signaliseerisin oma sõbrale hääletult, et ta mind märkama ei teeks, aga pahalased nägid mind ikka. Mina tulin raamaturiiulist välja ja hakkasin lolli mängima, ajasin seltskondlikku loba ja tegin nägu, nagu ma ei saaks arugi, et nad mind taga ajavad.

Siis saime koos sõbraga jooksu, ma jooksin VÄGA HÄSTI, mis on minu unenägudes suur haruldus, tavaliselt hakkan ma selle koha peal paaniliselt lendama. Ma lausa ise imestasin, kui hästi ma jooksen, mööda munakivitänavaid, kaubitsejad siin, turistid seal. Ja jooksime jälle ühte suurde remondis kivimajja, suurest trepist üles.

Ülemisel korrusel olid ühes koridoris või saalis teised superkangelased, seal oli nende peakorter. Rätsep-superkangelane näiteks õmbles parajasti teistele kostüüme.
Umbes siis sai mulle selgeks, miks mu sõber-superkangelane on teistega võrreldes palju sümpaatsem ja normaalsem – teised rääkisid oma jutumulli sees kõik kursiivis või moonutatud tähtedega, aga tema rääkis tavalises neutraalses šriftis, ilusti selgelt loetavalt. See väljendas seda, et ta oli ainus, kes räägib inimese moodi, mitte ei kähise salapäraselt.

Siis sai aga selgeks, et vaenlased on meile järele jõudnud ja vaenlasteks on ülejäänud superkangelased samast kambast, kes olid nüüd otsustanud maailma vallutada.

“Me juba vallutasime ühe planeedi ja nüüd vallutame ka Maa,” seletasid. Mina olin sarkastiline ja küsisin, et kui te tahate võimu, mis mõtet oli siis endale võtta tühi planeet ja valitseda seal eikedagi? Aa, nojah, populaarsed lapsed tahavad endale omaette kohta, kus hängida, lisasin eriti sarkastiliselt.

Seepeale ütles nende kambast üks blond tibi, et just nimelt sellepärast, ja lisas: “Sa võiksid kaasa tulla, kui tahad.”

Mina taipasin, et ta lööb mulle külge ja hakkasin lolli mängima ja tegin, et ei saa aru, mida ta silmas peab – seletasin muudkui, et ei, ärge ajage segamini, mina ei ole kunagi populaarne olnud, ma olen hoopis kole, ei, ma ei ole jah üldse populaarne, heh-heh.

Selle aja peale olid kurjad superkangelased otsast omavahel tülli keeranud ja osa juba kakles seal aatriumi ümber koridoris, kustkaudu meie saali pääses. Üks viskas teiste pihta mitu ilusat mängupalli, mis plahvatasid. Keegi tõukas kellegi poole suure põdramaski ja põdramaski raskus viis selle üle rinnatise alla. Ja nii edasi, ikka selliste ohtlike mänguasjadega. Ühtäkki olid nad kõik üksteist maha tapnud.

Siis kerkis üle rinnatise ääre taas see põdramask ja teatas meile, et ülesanne (või oli see lihtsalt “see”?) on lõpule viidud.

Mul ei ole vist iial nii lõpetatud unenägu olnud.

***
Kusjuures alles kirjutades panin tähele, et seal on ju kaks korda sama asi – ma põgenen kuhugi suurde remondis kivimajja (nagu mingi 19. sajandi elumaja või isegi koolihoone, suure sisetrepiga, kivipõrandatega) – ja järgmiseks üritan ennast mingi lobaga olukorrast välja rääkida, kasutades oma kasuks ära muljet, nagu ma poleks teiste jutust üldse aru saanud. Unes oli see nagu täiesti kõrvaline pisiasi, aga mis häda tal siis korduda oli? või lihtsalt on odavam rekvisiite ja dialooge korduskasutada?

Katmata või kehaline

Vana naise juures käiv (ja kunagi Kroku juures alanud) karvutusejutt tõi meelde selle sähvatuse, mis mul paar nädalat tagasi ette lõi, et miks tänapäeval enam natukenegi paks ei tohi olla.

Karvade koha pealt mõtlesin, et lõõpimisi võib öelda, et hea soe ja nagu riided oleks seljas, aga tegelikult on ju puha vastupidi. Karvane keha on paljas, päris, loomalik; karvutuks tõmmatud keha on kultuuristatud, ohutuks muudetud, samamoodi nagu tätoveering on teatud mõttes rõivas.

See, mis ma keharasva kohta mõtlesin, oli natuke sarnane – mõtlesin, et paksus kehastab (heh) samamoodi keha kehalikkust, eriti naiste puhul, kellel suurem nahaalune rasvkude on lõppeks ju üks sekundaarseid sugutunnuseid. Tekitab häirivalt erootilisi mõtteid või häirivaid erootilisi mõtteid, sellised, mida korralike puhaste erootiliste mõtete mõtlejal ei tohiks üldse pähegi tulla. See on probleem, sest kui sellised mõtted hakkavad pidevalt ja paljudele pähe tulema, ei saa lasta naistel nii paljalt ringi käia nagu meie ühiskonnas lubatud on.

Sest see keha, mida rangest islamimaailmat tulnu peaks siivutult paljastatuks, ei ole ju päris alasti või vähemalt ei ole mõeldud olema päris alasti. Ta on rõivastatud kultuuri, mis annab talle klassikalise kuju, eemaldab ta vastikult loomalähedasest grotesksest kehalisusest – isegi kui see rõivastamine on nullvõtteline – eemaldame rasva, eemaldame ihukarvad.

Ideaalis käiks me tänaval ringi nagu fotošopitud moefotod, millest midagi ebaerootilisemat on raske välja mõelda. Praktikas ei saa me end fotošoppida, aga tänaval suhteliselt katmatult käia päris pingutamata ikka ei saa. Mida kaugemale me vajume ülemise pildi kehast ja mida enam läheneme alumisele, seda riskantsemaks asi läheb.

Seksuaalne vabadus, oma keha julgelt näitamise vabadus… hah. Keda te lollitate.

PS: panen ka lingi vana naise blogile, seal on ka muu jutt lugemist väärt. Mõtlesin algul, et minu lugejad loevad nagunii ka teda, aga mine tea, äkki läheb kellelgi seda linki ikkagi vaja.

Hästi väike ironiseering järjekordse kurja jumala üle

Parasiteerin edasi, ise korralikult kirjutada ei viitsi, aga leidsin jälle tarku mõtteid.

VT tundub teatavat sorti sigimis-ökonoomia.
Eriti kummastav tundus see Richard Dawkinsi algeeniaga kõrvutades. On teine võitlevast ateimist hoolimata päris pesueht vanatestamentlane, kuulutab iseka geeni deemonlikku väge, mille ees põrmlane on nagu rohi päikese käes, tuleb aeg ja närbub, kui on õnnistust, saab ohtralt järglasi, mees ei tohi oma ihuvilja naisele keelata ja naine peab lapsi (valuga) ilmale tooma ning isendi rõõmust ja murest, palveist ja needmisist see vägi ei huvitu… isekas geen ei kuule ega näe, ta on vägi, mis kulgeb, sunnib ihusid sigima ja saama järglasi.

Vaadake kindlasti ka kommentaaris viidatud evolutsioonipsühholoogia bingot (tavalise bullshit-bingo eriversioon).

Aga eks ma olen jah ise ka ikka mõelnud, et kui muus mõttes hõreda taustaga loodusteadlane miskipärast
inimeste (humanitaaria par excellence) kohta sõna hakkab võtma, on tulemused pahatihti sama piinlikud, kui siis, kui Kärt Hellerma räägib kirjanduse kvanthüppest.

Sama nähtus, mida, ma oletan, Oop nimetaks retooriliseks haiguseks. Noor inimene arvab, et mis see metafoor ära ei ole, kõik ju proovivad, aga katsu sa pärast normaalse eluga edasi minna.

Samas võib-olla päästab sellest vaktsineerimine piisavalt varases eas suure hulga erinevate metafooridega. Mis omavahel kokku ei sobiks.

Perenaise nurgake

Ma leidsin just oma lemmik-kokandusblogi ja selles veel postituse, mis ajas mu kõõksuma. Naerust muidugi, millest teie siis mõtlesite?

Ja üks lemmiktsitaat sealt:

Glamuur, diskursus ja kena melanhoolia veel pealekauba. No mis veel saaks sellist tolmukihti vaadates pähe tulla peale magusvalusate mõtete kõige elava surmast, hääbumisest ja kaost […]
Selles mõttes, et koristamine ju ometi mitte.

Kuidas saaks sellist blogi mitte armastada?

Õhukeselt laiali määrituna maitseb parem

Seltskonnas tuli hiljuti põgusalt surmanuhtluse teema jutuks ja mõtlesin, millel põhineb minu vastumeelsus selle kehtestamise vastu.

Kõige pikemad põhjendused tõin kunagi juba ära oma üldisema vägivallapostituse sabaotsas:

Surmanuhtluse üle vaidlemisel on tegelikult kõrvaline, kumb läheb kallimaks maksma, kas vangi või timuka ülalpidamine ja mil määral saab sellise tagasivõtmatu karistuse puhul välistada kohtuotsuse ekslikkust. Tegelik küsimus on selles, kas me tahame elada oma tsiviliseeritud, neurootilises, aga suhteliselt turvalises ühiskonnas, või muretumas, lõbusamas, aga vägivaldsemas ühiskonnas. Ja tõtt-öelda ei ole meil seda valikut teha antudki – me oleme juba sedaviisi üles kasvanud ja ei saaks neljateistkümnenda või kuueteistkümnenda sajandi elus lihtsalt hakkama, käsi ei sirutuks piisavalt kiiresti pistoda haarama.

No ja kui see piisavalt selge ei olnud, siis jah, ma eelistan tsiviliseeritud neurootikuna tsiviliseeritult neurootilist ühiskonda. Seda, et ma vägivaldsemas kontekstis luuseriks jään, kogesin ma juba lapsepõlves, kui ma olin oma vanuse kohta tarbetult intellektuaalne, ebapiisavalt agressiivne ja pidurdatud refleksidega.

Teine emotsioon, umbes sama, mis lööb üles siis, kui USA vanglates araablasi piinatakse või Euroopas keelatakse naistel burkaga käia – jah, nende enda riikides võidakse palju rohkem piinata; jah, nemad meie naistel ju enda pool lühikeste pükstega käia ei luba – aga meie olemegi ju head poisid, või kuidas? Või millised oleks meie moraalsed pretensioonid, kui me lihtsalt vorst vorsti vastu reageeriksime? Novott, sama seis siin, ma eelistan ka elada riigis, mis on põhimõtteliselt parem kui kurjategija. Selline loogika, et “üldiselt on meie ühiskonnas küll tapmine keelatud, aga teatud eesõigustega isikul/üksusel on see siiski lubatud” tundub kuidagi ebajärjekindel. Umbes nagu anda lapsele peksa ja seletada: “kas said nüüd aru, et teiste löömine on inetu?”

Aga ma mõtlesin veel surmanuhtluse üle käivas lobas peituvate hirmude üle ja mul tekkis kahtlus, et pooldajate/vastaste eelistused tulevad lihtsalt nende eri hirmudest. Tundub, et pooldaja silmis kaalub hirm vägivaldse üksiküritaja ees üles hirmu vägivaldse riigi ees. Ma olen ise jälle juba pikemat aega selles leeris, kes arvab, et riigil, kui ta peaks pähe võtma vägivaldne olla, on selleks nii võrratult paremad võimalused kui indiviidil, et parem, kui teda suurema vägivaldsuse teelt kogu aeg kõrvale nügida, seni kuni veel saab. Kui ei nügi, võime kõik sattuda mitu suurusjärku suuremasse ohtu kui see, mida praegu tekitavad kurikuulsad sarimõrvarid.

Omaette kõhedik on minu jaoks agressiivne mass. Kui ma käisin vahepeal üht (peamiselt USA) libertaaride foorumit lugemas, tuli seal sama vaidlus üles ja keegi meenutas oma kokkupuuteid justiitssüsteemiga – surmanuhtlust mõistetakse Lääne ühiskonnas teadagi harva ja tegelikult tuleb see kõne alla peamiselt kõmulistes kohtuasjades, kus kohtunikele avaldatakse kõva survet. Ajakirjandus lärmab, rahvas nõuab. Nad võivad olla heausksed ja ei laseks end ähvardada ega ära osta, aga selle massi surve all tunnevad nad vajadust kiirustada. Ja nii need apsud juhtuvad. See, kui hukatu lähedased paarikümne aasta pärast rehabiliteerimisotsuse kätte saavad, on ilmselt pisike lohutus.

Agressiivne mass mõistaks muidugi üldse heameelega surma keda iganes, kes parajasti ebapopulaarne on, ja kõrvaldaks sellised tühised detailid nagu kohtumenetlus – ja kellele neid tõendeid üldse vaja on? Kui keegi vajab näiteid, siis palun, rada7 kunagisest pronksiööfoorumist (minu paksendus):

Ma ei saa sellest aru, millal nad ükskord õpivad neist õigeksmõistvatest otsustest ja lähevad kohtusse materjaliga, mis tagab sajaprotsendilise süüdimõistva otsuse. Selline lõdvalt lahmimine ja kiirustades asja kohtusse saatmine raiskab riigi raha, raha, kohtu aega ning rahva närve meeletult. Kurat, kui vaja, kasvõi võltsige süütõendeid, kui kaudsetest ei piisa.

Ja rada7 on veel küllaltki intelligentne keskkond.

Teiseks figureerib surmanuhtlusejutus minu jaoks õõvastava sagedusega selline terminoloogia nagu “inimjätised” ja “tarbetud inimesed”. Et ei, ega me siis mõnda õnnetut crime passionnelle’i autorit surma taha mõista, ikka need, kes on olemuselt halvad. Aga ma kardan justiitssüsteemi, mis mõistaks kohut inimeste olemuse, mitte tegude üle, nagu vanapagan välku. Tarbetute ja mõttetute inimeste argumendist rääkimata. Kui selliseid asju saaks otsustada Eesti enamus, siis läheks minusugused intelligendinärakad “tarbetute inimestena” esimesena seina äärde (ja seepärast hämmastab mind igasugune “kõva käe” retoorika just intelligentide suust eriti). Tõepoolest, kellel neid vaja on, tootvat tööd ei tee, ainult kulkalt raha mõistavad norida. Mul endal oleks jälle aeg-ajalt kiusatus nõuda surmanuhtlust neile, kes minu kuuldekauguses liiga kõvasti tümakat kuulavad, paljalt sellepärast, et nad on minu arust tüütud, lollid ja mõttetud. Ei, olemuse teema on kohtumõistmisel äärmiselt libe tee. Ja suutmata pääseda Godwini seaduse toimest, meenutan, et inimeste süüdi mõistmine nende olemuse põhjal (parasiidid, satikad, kulakud, poolinimesed) on üks totalitaarsete ühiskondade tunnuseid – mis käib paaris sellega, et keegi pole vaba kahtlusest ja hirmust, et ta võib ise riigi silmis parasiidiks või poolinimeseks osutuda.

Ja argument, et “kõik sinu öeldud koledad stsenaariumid meie riigis ei juhtuks, sest meil on ju head riigijuhid ja head kohtunikud” on minu silmis sama naiivne kui usk, et kogu maailm saaks õnnelikult anarhias elada. Ei usu ma, et kõik inimesed oleks nii head ja ausad, et jätaks võimustruktuuride surve täieliku puudumise kuritarvitamata; ega unusta ka, et lõppeks on meie valitsejad ja kohtumõistjad ja uurijad pärit sellestsamast ebatäiuslikust valimist (naljaviluks vaadake kas või sedasama vana Stirlitzi-uudist). Nii et jah, riiki kui niisugust arvan ma vaja minevat; aga hoidku selle eest, et riiklik võimumonopol koonduks liiga tihedalt ühtedesse kätesse (kujutage näiteks ette seadusandlust, politseid ja justiitssüsteemi kõiki ühes kimbus ühtede inimeste käes… brrrrr, ütlen mina, aga mõne mehe jaoks on see märg unenägu); ja mida vähem on riigistruktuuridel teha otsuseid, mida hiljem enam kuidagi parandada ei saa, seda parem. Ma usun, et meil on selline suhteliselt viisakas riik, mis meil on, just tänu sellele, et pealikutel ei ole liiga suuri kiusatusi.

Nii et jah, riigivõim tundub üldiselt kasuliku asjana, aga paluks see võimalikult õhukeselt laiali määrida.