Luitunud pluusiga jõhkard

mai 17, 2010

Liiklen vahetevahel ühes kollektiivis, ei suhtle kellegagi põhjalikumalt, aga ajapikku hakkavad ikka näod hallist massist välja ujuma.

Mõni sealt on tore ja energiline, nendega ma haagin hästi; mõni on tore ja malbe, neid ma imetlen, aga pigem eemalt, äkki astun muidu peale; mõni on südamlik, ka minuga, mis ajab mul kohati juhtme kokku. Üks kipub kamandama, mis käis mulle vahepeal närvidele, kuni ma jagasin välja, et tal on kohati midagi õpetada, nii et siis kamandab ta õigustatult. Üks oskab jälle niimoodi viriseda, et polegi nagu virin, tähendab, vahel teeb kõva häält, et ei taha või ei tee, aga see kukub kuidagi lõbusasti välja, ja lõpuks teeb ikkagi ja nii hästi, kui oskab. Aga vat üks viriseb nii, et käib närvidele – sellise ekstra hädise häälega, nii et midagi minus alati sureb seda kuuldes.

Andekust tal nagu oleks, mälu nagu kah ja niipalju tegutsemistahet, et üldse asjast osa võtta, nähtavasti ka. Ja alati teeb lõpuks ära, mis talle teha on antud – AGA sinna juurde käib sureva luige häälega “ma ei oska ju… ma ei saa hakkama… ma ei saa aru…,” nii et alati peab keegi teine, kuidas nüüd öeldagi? kehastama tema vastutust, tema otsustusvõimet ja tema jääb ainult täideviivaks kestaks.

Jumalukene, ma ei paneks üldse pahaks, kui keegi ütleks, et ei saa aru ja laseks endale seletada, või kui keegi ütleks, et ei oska, ei tunne ennast hästi, palun ärgu talle seda, teist ja kolmandat teha antagu. Konkreetne värk, ei taha ja ei tee. See, mis mulle närvidele käib, on tegutsemine teiste otsuste ja vastutuse arvelt. Et ei, ega mina ei teekski, aga boss käskis. Ega mina ei arvagi, et ma oskaks, aga boss ütles, et saan hakkama.

Boss kusjuures ei ole selline, kes kipuks ise vägisi teiste eest otsustama ja nende vastutust ära võtma, boss on vägagi terve suhtumisega (ja minusugune nartsissismi kalduv histrioonik ei ole muidu üldse kõigist bossidest nii heal arvamusel, nii et see juba ütleb midagi).

Ma ei ole sedasorti terminoloogias kodus, kas sellist asja hüütaksegi passiivagressiivsuseks? Igatahes täna äratas ta minus igati agressiivagressiivsed tungid, kui ta andis mulle järjekordse etenduse ja mina avastasin järsku, et mul kõlab peas täiesti rahulik ja kaalutletud küsimus: “Kui ma talle praegu virutaksin või teda kõvasti raputaksin, äkki see mõjuks hästi?” Aga kuna see oli rahulik ja kaalutletud küsimus, siis järgnes veel mitu kaalutlust, mis ütlesid, et risk on suurem kui potentsiaalne kasu.

Tulin koju, rääkisin A.-le, et ma olen astunud jälle sammukese lähemale vägivaldsete meeste mõistmisele.

A. arvas, et asi näeb välja, nagu üritataks lahendamata probleeme teiste varal lahendada. Noh, et tegelane telliski mult virutamist, ainult et mina ei täitnud tellimust.

Mina: “et selline olukord, kus virutatakse, on tuttav, et “mina = ohver, teine = vägivallatseja”, nii et segane või harjumatu olek tuleb kähku selle peale viia?”
A. “Umbes jah.”
Mina: “Aga sama hästi võib ju olla, et ma olen ise agressiivne ja mul on turvalisem olukorras, kus ma saan kellelegi virutada, nii et ma viin ise olukorra selle peale? Kuidas ma siis aru saan, kumb meist mida tellib?”
A. “Ei tea jah.”
Mina (mõtlen): “Samas igaühele ma ikka ei taha virutada…”

Hõhh. Igatahes hea, et ma katsetama ei hakanud, ükskõik kumba pidi see tellimus nüüd sisse anti. Kui asi on puhtalt minu enda kurjuses, siis oleks ju nõme kellelegi sellepärast pauk ära panna, ja kui asi on teise passiivagressiivsuses, siis pole kellelgi kasu, kui ma tema rollimänge kaasa mängin.

***

Vaatasin ühe silmaga reklaami, kus oli mingi kohutavalt hea pesuvahend, millega pesu ei luitu ega veni välja, katsusin natuke sisse elada ja leidsin, et seni, kuni pluus mulle hästi istub ja sobib, on mul täiesti ükskõik, kui luitunud ja väljaveninud ta on. Mõni värv on luitunud peast ilusamgi.

A. katsus seletada, et vaata, kui sa oleks selline korralik beib, siis sinu maailmasse luitunud pluus lihtsalt ei sobiks. Vale signaali annab, näiteks neile meestele, kellele on vaja meeldida. Aga selles maailmas, kus mina elan, ei annagi see mingit signaali või siis annab soodsa signaali.

Ma hakkasin spekuleerima, et sealjuures ei pruugi ka korralike tibide maailmas see meeste pärast oluline olla, vaid ikka muudel põhjustel. Meestel, kellele sedasorti tibid meeldivad, ei pruugi nende pluusi luitumusest sooja ega külma olla, neile meeldib näiteks nende kehakuju või see jutt, mis nad räägivad. Aga see on muidugi puhas spekulatsioon, sest mida ma ikka meestest tean, eriti nendest, kellele meeldivad korralikud tibid.

Advertisements

9 kommentaari to “Luitunud pluusiga jõhkard”

  1. serial k said

    jajah. alla mahnolo blahniku kingade ei võta ükski korralik mees jutule. ja neid peab olema kapis 20 paari. kui käid kaks päeva järjest samadega, saab mees KOHE aru.

  2. ep said

    püüdes seostada loetud sõnu sõnadega, mida ma tean, sain ma tulemuseks, et… peab olema 20 paari mahnoo nikukingi? need on vist umbes nagu tanksaapad, eks ole?

  3. serial k said

    ausalt öeldes, maidea 😦 kogu mu inff pärines äsjaloetul elu24 artiklil teemal “miks mehed vihkavad seksi ja linna”. ma tean, et on olemas versace ja gucci, aga kirjanduslikus mõttes on need kuidagi ärakasutatud sõnad, ilmselt varsti pole ka moes.
    ää a kas christian diori kingad on või ei ole?

  4. Christian Diori asemel soovitan Chrisom Dianat – courtesy of Balti jaama turg! Noh, olgu, see oli hoopis prillitoos.

  5. nodsu said

    Uvitav, kas see Chrisom Diana on samalaadi firma/samalaadi kaupadega nagu “Charnel nr 5” ja “Hugo Ross”? Selliseid imetegusid sai üksvahe comarketi kingituseletis imetleda, šokolaadide vahelt piilusid välja.

    Ma tahtsin ennist Serial K peale käratada, et mis 20 paari Mahnolo Blahnikuid, milline ignorants. Ikka ühel päeval Manolo Blahnik, teisel Jimmy Choo, kolmandal Christian Louboutin ja neljandal Kurt Geiger. Aga teised jõudsid vahele ja nüüd olen ma paljastanud oma koletu ambivalentsuse: pluus kaltsukast ja luitunud, triikraud kuurist leitud ja kaks kuud tagasi läks katki ja siiani pole uut muretsenud, aga teisest küljest oskan kirjutada Louboutin ilma kirjavigadeta. Teisest küljest, ega kingi ei peagi triikima.

  6. serial k said

    tegelt ma tahtsin vihjata, et mu teada meestel enamasti pole kaubamärkidest udust aimugi, hea, kui erinevaid riideesemeid korrektse nimisõnaga nimetada oskab. & naistekingade suhtes me oleme nii ebaproportsionaalselt külmad, et see võib juba šokeerivalt kõlada.

  7. ep said

    kusagilt ma lugesin (briti sõltumatud uurijad, eksole), et meestele pidada kaubamärgid olema isegi olulisemad kui naistele. ses mõttes, et neile on mingi puma või nike kaubamärk riide küljes olulisem kui see, et toss dressiga hästi kokku sobiks.

  8. nodsu said

    See sobiks nagu “ametliku” gei-meeste subkultuuriga, kus kaubamärgid näikse isegi tähtsamad olevat kui suvalistel beibedel.

  9. […] (Vt ka sisemise jõmmi otsingutest ja nende ajutisest äpardumisest- või sisima jõhkardi otsingutest ja nende ajutisest õnnestumisest.) […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: