Ühe palliga tantra

juuni 29, 2010

(Hispaania-Portugali esimese poolaja järel)

– Kuidagi palju kiiremini läks see poolaeg kui Jaapani-Paraguay mängu poolajad.
– Jah, siin kogu aeg justkui kohe-kohe tuleks.
– Nagu tantristlik seks.
– Haa. See on üks võimalus, kuidas seletada jalgpalli neile, kes arvavad, et see on igav, sest nii harva läheb sisse. Tantristlik seks. Sellega võrreldes on korvpall tavaline porno, kogu aeg ainult üks panemine.
-Sellepärast vaatavadki naised jalgpalli ja mehed korvpalli.

(suubub vaidlusse, kes õieti jalgpalli vaatavad.)

Lapsepõlvedesperaadod

juuni 29, 2010

Tassisin oma ahnete küünte vahel “Raevuka oja oru” Tallinnast siia ja tee, mis tahad, see on endiselt üks mu elu raamat. Isegi nüüd vanast peast ei jõua ära imestada, kui korralik tükk see ikka on. Lapsena, jah, iseasi. Lapsena meeldisid mulle kõik romantilised seiklusjutud, kuigi edetabel muutus, näiteks millalgi kümne-üheteistaastaselt oli mul periood, kui ma olin veendunud, et igavus on kirjanduse kvaliteedimärk ja pidasin seega “Rajaleidjat” oluliselt peenemaks seiklusjutuks kui “Ivanhoed” ja lugesin seal truuisti läbi ka kõige igavamad kirjeldused (kui järele mõelda, siis tuleb selliseid asju elus ikka ette, ma olen millalgi ka kõik “Tom Jonesi” sissejuhatused läbi lugenud).

Aga jah. Sirvisin juba Tallinnas siit, sirvisin sealt ja kõik vana armastus tuli meelde (ja kuidas mu süda paisus Guy Gilberti ja Billy Laeva võitlusstseenis). Ja nüüd ma ei jõua ära imestada, kui alahinnatud raamat see näikse olevat. Guugeldamise järgi otsustades teab sellest üldse midagi ainult mõni sakslane, mõni eestlane, eestlasi vaata et veel kõige rohkem, nähtavasti “Seiklusjutte maalt ja merelt” üldise populaarsuse harjal. Ja ometi on ta kõige kõvem vestern, mida ma elus olen lugenud, Cooper ei saa ligilähedalegi (vahest “Hirveküti” erandiga) ja Voelkneri kaasmaalase Karl May Winnetou-jutud näevad teadupärast ka Cooperi kõrval kaunis kahvatud välja. Aga võib-olla on nende tugevus muidugi nende nõrkuses: Winnetou ja Nahksuka jutud kehastavad paremini linnainimese märga unenägu lihtsast karmist elust kõnnumaal, mis on mõistagi ülev ja romantiline. Pealegi on neis juttudes selged peategelased olemas. “Raevuka oja org” aga on kangesti peategelasepuudulik raamat. Vaatasin siit ja sealt, mitte kedagi ei anna välja nokkida ja öelda, et vaat, see kõik on just tema lugu.

Lugu ise on kaunis pessimistlik, kui järele mõelda, siis kõige laiemas joones toimub see, et millestki, mis oleks nagu suur õnn ja vedamine, tuleb suur häda ja õnnetus, sest inimesed on enamjaolt ahned, kadedad ja rumalad. Ja ometi on seda kuidagi õnnelik lugeda. Tõsi ta on, eks seal ole neid, kelle peale ma nagu kärbes liimile lendan, meeleheitel tegelasi, kes mingi ime läbi lunastuse leiavad, ühel on seal konkreetselt üks suur ja vägev Taaniel Tina moment (ja Taaniel Tina on loomulikult üks mu elu armastusi). (Tõmbab hinge, käib mööda tuba ringi, üritab erutusest toibuda).

Üks asi, mida ma lapsena tähele ei pannud, aga nüüd mõjub hirmus veetlevalt, on tegelaste hägune taust või hägune perspektiiv või kuidas seda nimetadagi. Selles mõttes, et reeglina kellegi kohta suurt rohkem ei öelda, kui parajasti loomulik tundub. Tunded ja otsused arenevad pikkamisi, mitme peatüki peal laiali, aga iga kord pakutakse selle arengu kohta ainult üks lakooniline repliik. Kui Hal Slateri naine läheb kurtma, et kardab, et mehel löövad vanad California kullapalaviku aegsed kombed välja, on jutt väga punktiirne, umbes nagu võikski kaevata üks murelik naine, mitte laisa kirjaniku maskfiguur, kes peab lugejale ette kandma kõik faktid, mida kirjanik – ei tea, miks – sellele teada tahab anda. Mõnel teisel tegelasel ei ole üldse mingit minevikku või koosneb see repliigist “Kõik vanad head vaimud ilmuvad välja”.

See peaks vist klappima metsiku lääne kommetega, kus teise mineviku kohta oli ebaviisakas küsimusi esitada – kui need kombed nüüd ikka päriselt kehtisid. Olen nüüd paar päeva töö ja jalgpalli vahelt netti mööda metsiku lääne pilte vaadanud ja kirjandust lugenud ja kohe kaksipidi tunne on. Ühest küljest oli seal nii palju toredat – suurem vabadus, vähem keerukas konventsioonisüsteem – mille üks väljund näikse olevat naiste suurem vabadus, olgu siis sedapidi, et mõni ratsutas ringi ja sõdis, mõni teine hakkas röövliks, või siis sedapidi, et õpetajaamet läks seal ammu enne naiste kätte kui ida pool; või jälle sedapidi, et prostituut võis auväärselt abielluda, ilma et keegi talle minevikku nina alla oleks hõõrunud – või koguni oma ametit edasi pidades; enivei olid Lääne osariigid ühed esimesed, kus naised hääleõiguse said, mis nagu väljendaks midagi. Nonii, tore ja kena; aga kõige selle juures hävitasid nad indiaanlasi ja laastasid asja eest, teist taga keskkonda (või milleks seda lõbu pärast piisonite kõmmutamist nimetada). Ei tea, miks inimesed korraga igas mõttes ja kõigi vastu toredad ei võiks olla.

Suure kala jutt

juuni 25, 2010

Kui ma hiljuti üle tüki aja priskema honorari sain, siis viisid jalad otsekui iseenesest raamatupoodi ja näpud ronisid otsekui iseenesest pangakaardi järele ja raamatud ronisid otsekui iseenesest seljakotti. Hea seegi, et rahatust ajast on jäänud hea harjumus kõigepealt allahindluslett läbi kammida (mis ei tähenda, et ma sellega oleks piirdunud, aga – minu õnneks – seljakoti mahutavusel ja minu kandevõimel on piirid). Nii või teisiti tekkis sedaviisi minu koju Lynchi üllitis nimega “Suure kala jahil”, mida ma olin poes pealiskaudselt sirvinud, et siit-sealt täitsa lahe ja ikkagi Lynch, eks ole.

Nii, kodus ja kohe algusest lahti võttes tundus esimese ehmatusega, et ikka erilise umbluu olen uksest sisse lasknud. Kõigi tunnuste järgi oleks võinud vähemalt algusotsa puhtaks misjoneerimiseks pidada. Aga ma pidasin natuke kauem vastu ja vaat mis huvitav lugu: kuigi algusotsa ja mõnda edaspidist juppi saab endiselt puhtaks misjoneerimiseks pidada, lähevad teised jupid ikkagi korda. Koguni nii palju, et nende kontekstis ei häiri ka misjonijupikesed, kuigi kvantfüüsika ühtset välja, kuhu me meditatsiooni teel jõuda võime, on siiski raske päris valutult alla neelata.

Eniveis. Selles, et kvantfüüsika ja meditatsiooni kokteil mind häirib, ei ole midagi üllatavat. Huvitav on hoopi see, et tervik tundub veenev, kohati lausa mõnus ja kohati, imelik öelda, kasulik lugemine. Vist tuleb mõnu ja vaimustus sellest, et Lynch ei üritagi ratsionaalsusele pretendeerida. Ta aktsepteerib oma irratsionaalsust 100%, ei esita seda millegi muuna (kui paar “kvantfüüsikat” kõrvale jätta), ja midagi pole teha, see on köitev ja mida irratsionaalsem, seda köitvam.

Pluss see pisiasi, et tema filmide taustal võib uskuda, et tema moodi lähenemine loovusele töötab. No töötab ju. Ja siis tuleb kiusatus endalgi tema moodust katsetada. Ma ei ole küll kunagi tahtnud filme teha (imelik lausa, kui mõelda, kui palju ma neid vaatan), aga jeerum, see-eest on väga palju asju, mida ma teha TAHAN.

Ja siis on nii õnnestav lugeda, et ega hea asja tegemiseks ei peagi olema korralikult läbimõeldud plaani, ei, alguses võivad silme eest olla kõigest punased huuled, roheline muru ja mis see kolmas asi oligi – aa, üks muusikapala; siis juba tekib muru peale kõrv ja lõpuks ongi “Blue Velvet” valmis.

Rääkimata sellest, et mõned lõigukesed sealt raamatust on ilukirjanduslikud maiuspalad, mida ma mekin nagu Altenbergi novelle või zeni-jutukesi. Mis siis, et Lynchil ilukirjutamise plaani ei pruukinud ollagi. Umbes sama lugu, nagu Diana Vreelandi mälestustega – Vreeland ise ei võtnuks ehk küll ilukirjandussüüdistust omaks, aga kohati on ikka, nagu loeks “Alice B. Toklase autobiograafiat”. Nämm-nämm.

Võtke kas või see:

Minu sõber Gary d’Amico teeb eriefekte. Talle meeldib asju õhku lasta. Tema lasigi “Kadunud kiirtee” maja õhku. Aga tal polnud selleks õigeid vahendeid, sest ma ei teadnud, et me selle maja õhku laseme. Siis aga küsis tootmisjuht minult ükspäev: “Kas lammutame selle maja maha? Või tahad, et midagi jääks püsti?” Kordasin endamisi lammutame maha? lammutame maha? Ja mul tekkis üks mõte. Küsisin Garylt: “Kuidas oleks, kui tahan midagi õhku lasta?” Ja Gary nägu lõi särama. Ütlesingi siis: “Tahan selle maja õhku lasta.”

Üks veider asi selle jupi juures on, et tegelikult ei ole see terviklik jutt, aga lõpp, mis vähemalt minu jaoks võttis kirjanduslikku väärtust vähemaks (ja andis filmihuviliste jaoks dokumentaalset väärtust juurde) on ladumise käigus õnnekombel järgmisele leheküljele jäänud.

Ah jaa. Tehnilise külje pealt norides: pärisnimede käänamisel ei ole ülakoma kasutamine hea mõte, kui nime lõpu vokaal või konsonant hääldub (ja kui tegemist ei ole just juuratekstiga, kus on ilmtingimata vaja täpset nimetavat käänet teada), sellepärast paningi praegu tsiteerides “Gary’lt” asemele “Garylt”, et see oleks õpihimulistele õpetuseks.

Lõpetuseks veel üks kompu Lynchi raamatukesest:

KARBIKE JA VÕTI

Mul pole aimugi, mida need tähendavad.

On ju ilus kirjandus?

– Appi, mis reklaam ilm.ee-s on. (loeb): “Gümnasist. Bakalaureus. Magister. Doktorant. Kas näed kohustusi või edu astmeid? Estonian Business School.” Aga ongi vist inimesi – ma ei tahaks küll uskuda, et kõik tasulistes kõrgkoolides õppijad – , kes nii mõtlevadki. Edu terminites.

– Ma kunagi arvasin, et juristid on selllised tropid, aga ma olen viimasel ajal lugenud liiga palju häid juristide blogisid. Ja nad on intelligentsed ja neid huvitab nende eriala. Vat seda, et majandusteadlased ei oleks tropid, ei suuda ma ikka uskuda.

– (naerab)

– (mõtleb) A võib-olla on asi selles, et ma suudan uskuda, et juura võib päriselt huvitav olla, aga et majandusteadus võiks päriselt huvitav olla, ei suuda.

– Minu sõber X on majandusteadlane. No võib-olla ta on tropp, aga vähemalt intelligentne tropp.

– Aa… ma just mõtlesin, et tegelikult võib teoreetiline majandusteadus huvitav olla, näiteks kui käib Chicago koolkonna ja keynsiaanide vahel andmine, siis on päris huvitav olnud lugeda. Aga no ütleme… ärijuhtimine. Mis inimene on see, kes õpib ärijuhtimist.
(paus)
Tähendab, ma ei kahtle, et ta on inimene, aga ma kahtlen sügavalt, et ta on inimene, kellega ma tahaksin suhelda.

– (naerab)

***

Oi sinder. Kirgastumise/õndsakssaamiseni (tee rist sobivasse lahtrisse) läheb veel kõvasti aega.

(Vt ka sisemise jõmmi otsingutest ja nende ajutisest äpardumisest– või sisima jõhkardi otsingutest ja nende ajutisest õnnestumisest.)

(Päris hea kuulutuse saaks panna: “Otsin sisimat ärijuhti. Osalise tööajaga, palk kokkuleppel.”)

Veel uneteadust

juuni 16, 2010

Magamise ajal selgus, et kuskil elanud keegi Dedalus või Daidalos, kes olnud väga äge, tema järgi hakatud mitmes keeles pidusid ja muud lahedat dedaliks või dajdaliks kutsuma; ungari dal ja dalol olid mõistagi sama päritolu. Ühes keeles tähendas dajdal korraga maailma, rahu ja armuvalu. Osa teadlasi oli selle peale väga nördinud, kaebasid, et kuidas saab rahu ja armuvalu olla sama sõna, et kindlasti on tegemist juhusliku homonüümiaga. Mina arvasin, et nad on tropid.

Samas unes sain näha, kuidas maainimesed linnupesi teevad. Äiapapa võttis savi ja põhku, tegi pesa, vajutas seina külge, pani linnu sisse, hoidis pihku peal ja kordas linnule “Incubo… incubo”. Mõte oli selles, et siis jääb lind magama, päriselt läks muidugi kuidas kunagi, igatahes oli see meie maainimeste põline traditsioon.

MM

juuni 14, 2010

Reedene seis oli viigiline:
Õlu (pdl) – Kartulivahvlid (pk)
2 : 2

Laupäevaga on segasem:
2 : 1,5;
aga tegelikult olid laupäeval ka väiksemad õlled, nii et õlu võidab ainult tehniliselt võttes.

Edasi selgus, et kui juba teist päeva on õhtusöögiks kartulivahvlid ja õlu, läheb süda pahaks. Pühapäevane seis jäi seega 0 : 0.

***

Ühe teise MM-iga ei suuda ma kuidagi ära otsustada, kas mul läks hästi või halvasti.

Ühest küljest: Eesti naiste arvestuses parim.

Teisest küljest ei ole tegemist alaga, kus naised ja mehed peaks erinevaid tulemusi saama, naistele antakse eriauhindu ainult sellepärast, et neid mängib nii vähe, et nad on sel alal praktiliselt ohustatud liik. Ja mul jäi päris auhindadest suht vähe puudu – kahest plokist oleks tulnud plokivõit, kui ma oleks kõigest 3 või 4 punkti rohkem saanud ja neid küsimusi, kus ma liigse mõtlemise pärast õiges vastuse maha sodisin või vastupidi, liiga vähe mõtlesin ja oleks tegelikult võinud õige vastuse ära panna, oli kummaski plokis ikka rohkem. Sama lugu auhinnalise kümnenda kohaga – sellest jäi puudu 9 punkti, mul jäi lauda vähemalt 10.

Kolmandast küljest ei ole Eesti üldarvestuses 15. koht kah paha tulemus, Tartu mängijate hulgast veel kõrgem. Ja maailma arvestuses 222. koht samuti päris häbenemisväärne ei ole. Ja mõlemas arvestuses olen ma oma kohta parandanud, mullu olin Eesti esimese kolmandiku hulgas, tänavu juba esiveerandi, maailmas isegi esiviiendiku või -kuuendiku.

Neljandast küljest jäin ma maailma esikahesajast välja peaaegu sama napilt kui Eesti esikümnest. Ja maailma esiviiendikus-kuuendikus olemine tuleb osalt tänu sellele, et sabaotsas oli inimesi, kes teadsid kõigest kokku sama vähe kui mina spordist, mitte tänu sellele, et mina teaks kõigest kohutavalt palju.

Viiendast küljest tean ma osa tipus olijate kohta päris kindlalt, et nad tegelevad mängudeks valmistumisega, mis mulle tundub jälle olevat too much like work. Nii et ega ma esikolmikut ei kadestagi. Lihtsalt ilma igasuguse tööta ja ajude parema kasutamisega oleks võinud olla esikümnes, see on tegelikult ainus, mis kripeldab.

Ühesõnaga, õlle ja kartulivahvlite vahel on arvestust palju kergem pidada, tehnilistest keerukustest (stiilis “mõni pudel on 0,33, mõni 0,5) hoolimata.

Kontsert vol 2

juuni 3, 2010

Näh, äärepealt oleks meelest läinud kuulutada.