Suure kala jutt

juuni 25, 2010

Kui ma hiljuti üle tüki aja priskema honorari sain, siis viisid jalad otsekui iseenesest raamatupoodi ja näpud ronisid otsekui iseenesest pangakaardi järele ja raamatud ronisid otsekui iseenesest seljakotti. Hea seegi, et rahatust ajast on jäänud hea harjumus kõigepealt allahindluslett läbi kammida (mis ei tähenda, et ma sellega oleks piirdunud, aga – minu õnneks – seljakoti mahutavusel ja minu kandevõimel on piirid). Nii või teisiti tekkis sedaviisi minu koju Lynchi üllitis nimega “Suure kala jahil”, mida ma olin poes pealiskaudselt sirvinud, et siit-sealt täitsa lahe ja ikkagi Lynch, eks ole.

Nii, kodus ja kohe algusest lahti võttes tundus esimese ehmatusega, et ikka erilise umbluu olen uksest sisse lasknud. Kõigi tunnuste järgi oleks võinud vähemalt algusotsa puhtaks misjoneerimiseks pidada. Aga ma pidasin natuke kauem vastu ja vaat mis huvitav lugu: kuigi algusotsa ja mõnda edaspidist juppi saab endiselt puhtaks misjoneerimiseks pidada, lähevad teised jupid ikkagi korda. Koguni nii palju, et nende kontekstis ei häiri ka misjonijupikesed, kuigi kvantfüüsika ühtset välja, kuhu me meditatsiooni teel jõuda võime, on siiski raske päris valutult alla neelata.

Eniveis. Selles, et kvantfüüsika ja meditatsiooni kokteil mind häirib, ei ole midagi üllatavat. Huvitav on hoopi see, et tervik tundub veenev, kohati lausa mõnus ja kohati, imelik öelda, kasulik lugemine. Vist tuleb mõnu ja vaimustus sellest, et Lynch ei üritagi ratsionaalsusele pretendeerida. Ta aktsepteerib oma irratsionaalsust 100%, ei esita seda millegi muuna (kui paar “kvantfüüsikat” kõrvale jätta), ja midagi pole teha, see on köitev ja mida irratsionaalsem, seda köitvam.

Pluss see pisiasi, et tema filmide taustal võib uskuda, et tema moodi lähenemine loovusele töötab. No töötab ju. Ja siis tuleb kiusatus endalgi tema moodust katsetada. Ma ei ole küll kunagi tahtnud filme teha (imelik lausa, kui mõelda, kui palju ma neid vaatan), aga jeerum, see-eest on väga palju asju, mida ma teha TAHAN.

Ja siis on nii õnnestav lugeda, et ega hea asja tegemiseks ei peagi olema korralikult läbimõeldud plaani, ei, alguses võivad silme eest olla kõigest punased huuled, roheline muru ja mis see kolmas asi oligi – aa, üks muusikapala; siis juba tekib muru peale kõrv ja lõpuks ongi “Blue Velvet” valmis.

Rääkimata sellest, et mõned lõigukesed sealt raamatust on ilukirjanduslikud maiuspalad, mida ma mekin nagu Altenbergi novelle või zeni-jutukesi. Mis siis, et Lynchil ilukirjutamise plaani ei pruukinud ollagi. Umbes sama lugu, nagu Diana Vreelandi mälestustega – Vreeland ise ei võtnuks ehk küll ilukirjandussüüdistust omaks, aga kohati on ikka, nagu loeks “Alice B. Toklase autobiograafiat”. Nämm-nämm.

Võtke kas või see:

Minu sõber Gary d’Amico teeb eriefekte. Talle meeldib asju õhku lasta. Tema lasigi “Kadunud kiirtee” maja õhku. Aga tal polnud selleks õigeid vahendeid, sest ma ei teadnud, et me selle maja õhku laseme. Siis aga küsis tootmisjuht minult ükspäev: “Kas lammutame selle maja maha? Või tahad, et midagi jääks püsti?” Kordasin endamisi lammutame maha? lammutame maha? Ja mul tekkis üks mõte. Küsisin Garylt: “Kuidas oleks, kui tahan midagi õhku lasta?” Ja Gary nägu lõi särama. Ütlesingi siis: “Tahan selle maja õhku lasta.”

Üks veider asi selle jupi juures on, et tegelikult ei ole see terviklik jutt, aga lõpp, mis vähemalt minu jaoks võttis kirjanduslikku väärtust vähemaks (ja andis filmihuviliste jaoks dokumentaalset väärtust juurde) on ladumise käigus õnnekombel järgmisele leheküljele jäänud.

Ah jaa. Tehnilise külje pealt norides: pärisnimede käänamisel ei ole ülakoma kasutamine hea mõte, kui nime lõpu vokaal või konsonant hääldub (ja kui tegemist ei ole just juuratekstiga, kus on ilmtingimata vaja täpset nimetavat käänet teada), sellepärast paningi praegu tsiteerides “Gary’lt” asemele “Garylt”, et see oleks õpihimulistele õpetuseks.

Lõpetuseks veel üks kompu Lynchi raamatukesest:

KARBIKE JA VÕTI

Mul pole aimugi, mida need tähendavad.

On ju ilus kirjandus?

Advertisements

3 kommentaari to “Suure kala jutt”

  1. AV said

    Märksõnad „raamatud” ja „seljakott” tuletavad meelde õndsa episoodi aastate tagant, kuidas teatud asutus läks koos raamatukoguga likvideerimisele ja mulle öeldi kuldsed sõnad: „Võta, mida tahad!” ☺

  2. nodsu said

    Aah, vägev ja kadestusväärne. Kuigi raamatukogule tervikuna peaks ehk hoopis kaasa tundma.

    Aru ma ei või, kuidas inimestel ikka veab. Eile surfasin jälle koomiksiotsingutega ringi ja lugesin, kuidas mõned ikka leidnud antikvariaatidest iga natukese aja tagant koomikseid. Mina olen antikvariaadist saanud ainult “Asterixe”, mis on muidugi tore, aga neid õnnestub vahel uue raamatu poest nagunii leida.

    Oot ei, nüüd tuleb oma sõnu süüa: ükskoda, kui TÜ raamatukogu jagas oma mittevajalikke raamatuid tasuta laiali, sain Jasoni “Jernvogneni”. Norra keeles küll, aga noh, koomiks ju, pilt annab osa informatsiooni ja eks see norra keel ole ju kah üks indoeuroopa keel, nii et midagi ikka aru saab. Nii et veab ikka mul kah.

  3. nodsu said

    Ma kohe ei raatsi eelmise kommentaari “ükskoda” ära parandada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: