Lapsepõlvedesperaadod

juuni 29, 2010

Tassisin oma ahnete küünte vahel “Raevuka oja oru” Tallinnast siia ja tee, mis tahad, see on endiselt üks mu elu raamat. Isegi nüüd vanast peast ei jõua ära imestada, kui korralik tükk see ikka on. Lapsena, jah, iseasi. Lapsena meeldisid mulle kõik romantilised seiklusjutud, kuigi edetabel muutus, näiteks millalgi kümne-üheteistaastaselt oli mul periood, kui ma olin veendunud, et igavus on kirjanduse kvaliteedimärk ja pidasin seega “Rajaleidjat” oluliselt peenemaks seiklusjutuks kui “Ivanhoed” ja lugesin seal truuisti läbi ka kõige igavamad kirjeldused (kui järele mõelda, siis tuleb selliseid asju elus ikka ette, ma olen millalgi ka kõik “Tom Jonesi” sissejuhatused läbi lugenud).

Aga jah. Sirvisin juba Tallinnas siit, sirvisin sealt ja kõik vana armastus tuli meelde (ja kuidas mu süda paisus Guy Gilberti ja Billy Laeva võitlusstseenis). Ja nüüd ma ei jõua ära imestada, kui alahinnatud raamat see näikse olevat. Guugeldamise järgi otsustades teab sellest üldse midagi ainult mõni sakslane, mõni eestlane, eestlasi vaata et veel kõige rohkem, nähtavasti “Seiklusjutte maalt ja merelt” üldise populaarsuse harjal. Ja ometi on ta kõige kõvem vestern, mida ma elus olen lugenud, Cooper ei saa ligilähedalegi (vahest “Hirveküti” erandiga) ja Voelkneri kaasmaalase Karl May Winnetou-jutud näevad teadupärast ka Cooperi kõrval kaunis kahvatud välja. Aga võib-olla on nende tugevus muidugi nende nõrkuses: Winnetou ja Nahksuka jutud kehastavad paremini linnainimese märga unenägu lihtsast karmist elust kõnnumaal, mis on mõistagi ülev ja romantiline. Pealegi on neis juttudes selged peategelased olemas. “Raevuka oja org” aga on kangesti peategelasepuudulik raamat. Vaatasin siit ja sealt, mitte kedagi ei anna välja nokkida ja öelda, et vaat, see kõik on just tema lugu.

Lugu ise on kaunis pessimistlik, kui järele mõelda, siis kõige laiemas joones toimub see, et millestki, mis oleks nagu suur õnn ja vedamine, tuleb suur häda ja õnnetus, sest inimesed on enamjaolt ahned, kadedad ja rumalad. Ja ometi on seda kuidagi õnnelik lugeda. Tõsi ta on, eks seal ole neid, kelle peale ma nagu kärbes liimile lendan, meeleheitel tegelasi, kes mingi ime läbi lunastuse leiavad, ühel on seal konkreetselt üks suur ja vägev Taaniel Tina moment (ja Taaniel Tina on loomulikult üks mu elu armastusi). (Tõmbab hinge, käib mööda tuba ringi, üritab erutusest toibuda).

Üks asi, mida ma lapsena tähele ei pannud, aga nüüd mõjub hirmus veetlevalt, on tegelaste hägune taust või hägune perspektiiv või kuidas seda nimetadagi. Selles mõttes, et reeglina kellegi kohta suurt rohkem ei öelda, kui parajasti loomulik tundub. Tunded ja otsused arenevad pikkamisi, mitme peatüki peal laiali, aga iga kord pakutakse selle arengu kohta ainult üks lakooniline repliik. Kui Hal Slateri naine läheb kurtma, et kardab, et mehel löövad vanad California kullapalaviku aegsed kombed välja, on jutt väga punktiirne, umbes nagu võikski kaevata üks murelik naine, mitte laisa kirjaniku maskfiguur, kes peab lugejale ette kandma kõik faktid, mida kirjanik – ei tea, miks – sellele teada tahab anda. Mõnel teisel tegelasel ei ole üldse mingit minevikku või koosneb see repliigist “Kõik vanad head vaimud ilmuvad välja”.

See peaks vist klappima metsiku lääne kommetega, kus teise mineviku kohta oli ebaviisakas küsimusi esitada – kui need kombed nüüd ikka päriselt kehtisid. Olen nüüd paar päeva töö ja jalgpalli vahelt netti mööda metsiku lääne pilte vaadanud ja kirjandust lugenud ja kohe kaksipidi tunne on. Ühest küljest oli seal nii palju toredat – suurem vabadus, vähem keerukas konventsioonisüsteem – mille üks väljund näikse olevat naiste suurem vabadus, olgu siis sedapidi, et mõni ratsutas ringi ja sõdis, mõni teine hakkas röövliks, või siis sedapidi, et õpetajaamet läks seal ammu enne naiste kätte kui ida pool; või jälle sedapidi, et prostituut võis auväärselt abielluda, ilma et keegi talle minevikku nina alla oleks hõõrunud – või koguni oma ametit edasi pidades; enivei olid Lääne osariigid ühed esimesed, kus naised hääleõiguse said, mis nagu väljendaks midagi. Nonii, tore ja kena; aga kõige selle juures hävitasid nad indiaanlasi ja laastasid asja eest, teist taga keskkonda (või milleks seda lõbu pärast piisonite kõmmutamist nimetada). Ei tea, miks inimesed korraga igas mõttes ja kõigi vastu toredad ei võiks olla.

Advertisements

5 kommentaari to “Lapsepõlvedesperaadod”

  1. serial k said

    kui ma vanematekodust ära kolisin, oli mu toa raamaturiiul tihkelt täis.. tšekkisin just, nüüd on kõigis riiulites korralikud lüngad :-p

  2. serial k said

    raevuka oja org võib muidugi sama hästi ka sinu riiulis elada. a ega ma sinu kallal norigi, vaid täheldan üldist tendentsi. et peksa oma sõbrannasid minu nimel aeg-ajalt profülaktika mõttes.

  3. nodsu said

    Enamasti olen ikka mina süüdi, teisest küljest tunnen ma neist osa peale sama suuri õigusi kui sina. Eks me pea selle üle veel kaklema.

  4. serial k said

    selle osaga on kõik muidugi ok, vahet pole ju eriti

  5. AbFab said

    Sulle soovitan veel “Suure Karu poegi”.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: