Olgu Trash tänatud filmi arvustamast, panin selle jutu kunagi kõrva taha ja nüüd tundsingi telekavast ära. Tõsi, film põhjustas midagi peaaegu peretülile sarnanevat, kui A. ütles korduvalt, et ta ei saa sellest filmist aru, kuni mina vihastasin, et mis ta siis vaatab, kui ta aru ei saa, mispeale ta läkski ja vaatas netist South Parki edasi. Pärast me leppisime ära ja ta möönis isegi, et vähemalt Nick oli tema jaoks kaasa- või sisseelatav tegelane.

Mina jälle rõõmustasin järgmine päev otsa, et mõtle vaid, tegelaste vanus ja faabula (kui see kõige primitiivsemale tasandile maha nüristada) sobiks kolledžikomöödiaks, aga näe vaata, ei ole üldse kolledžikomöödia, hoopis ühest otsast nagu Oscar Wilde ja teisest otsast nagu Woody Allen. Ja imestasin, et mis värk küll on, et mul on just sellega tunne, et “täpselt nagu minu elust”. Tõsijutt, normaalset teismelisefilmi vaatan ma nagu võõrast planeeti, “Metropolitanis” olid kõik nagu omad inimesed. Nagu olekski ma eluaeg “urban haute bourgeoisie” liige olnud.

Ja see ei ole ju üldse loogiline, kui varalist seisu vaadata. Raha koha pealt on isegi kolledžikomöödia tiinekad minuga võrreldes padurikkurid; ka ei ole ma kunagi, mitte kunagi sattunud olengule, kus nõutaks frakki või smokingut (see, kui mõnel, khm, on Rocky Horrori stiilipeol plekiline ja narmendav frakk seljas, ei lähe arvesse, eks ole). Mõtlesin, et mine tea, äkki on see nõukogude aja veider pärand, kui “intelligentsist” tekkis nagu omamoodi kõrgklass, mis samas koosnes näljarottidest. Vorsti ja banaani ei ole, aga raamatuid pead olema lugenud. Sellisega, kes ei ole lugenud (ega oska teeseldagi, et oleks, vt Bayard), on parem mitte tegemist teha (oijaa, mäletan üleüldist piinlikkust ja mahasuunatud pilkusid, kui üks ilmus vahepeal seltskonda peikaga, kes ei olnud seisusekohane, st oli suvaline harimatu ärimees). Ja hoplaa, olingi ma kasvatatud nooreks, kelle vestlusideaal võngub üpriski seal “Metropolitani” filmi, Saki juttude ja Wilde’i näidendite kandis. A. pistis vahele meenutuse “Mr Ripley” sarjast, kus üks tegelane mainis, et vaeste inimestega ei saa ju rääkida – nad mõtlevad ainult rahast. Noh, “intelligents” sai sama arrogantse suhtumisega hakkama, ise vaene olles. Kujutage siis ette, kui tore oli sellisest kontekstist minna kooli – oled suguseltsis harjunud, et edu tagab elegantselt poetatud kultuuriallusioon või kalambuur, ja satud keskkonda, kus see on pigem ohtlik ja edu jaoks on kasulikumad välismaa vildikad, näts ja värviline traat.

Aga filmi juurde tagasi tulles – mulle meeldis hirmsasti see, et need noored olid seal tegelikult väga armsad. Surev maailm, dekadentlik kõduhõng ja nii edasi, aga ikkagi oli igaühel oma nägu peas ja nii lennukad ideed, suured ideaalid kui ka Nicki künism olid oma nooruslikus stiilipuhtuses väga liigutavad. Need tõsimeelsed ideed olid üks asju, mis A.-l harja punaseks ajasid ja miks ta sealt peamiselt ainult Nicki seedida suutis, aga no mida sa tahad, noored inimesed, vaevalt kahekümnesed. Sellistel ju ongi tõsimeelsed ideed. Puhas realism ühesõnaga.

Advertisements

Võiks ju arvata ja eks ma kunagi naiivselt arvasingi, et vohh, kus siis on ikka palju kirjutada, kui on palju juhtunud või oled palju ära teinud. Aga vale puha. Vahepeal olen teinud suure linna ja paar kärbsepesa pealekauba, aga mõelda pole jälle üldse aega olnud ja kohe ongi blogi kirjutamata jäänud, nii et tuleb välja, et ma kirjutan ikka sellest, mis ma mõtlen, mitte sellest, mis ma teen.

Võib-olla ma kunagi isegi kirjutan commedia‘st ja kontsertidest, aga ainuke asi, mis ajas kirjutamise isu peale, oli see jutt, mis me A.-ga eile ajasime. See juhtus siis, kui me nägime enne seiklusfilmi kogemata jupikest kokandussaadet ja just siis, kui ma olin seda täie rauaga vaatama hakanud, selgus, et see on üks äraneetud riäliti-saade, kus igas saates üks kokaõpilane koju saadetakse. Mina siis raevutsen, et miks üldse nii ja võiks ju arvata, et publikul hakkab kahju, nii et kes üldse sellist kurba asja vaadata tahab? Ja et kui ma ise vaataks iga nädal mingit kokakursuse saadet, siis ma tahaks hoopis, et iga saates leitaks tänavalt keegi eriti andekas tundmatu ja võetaks õpilaseks. Et ma tahan ikka õnnelikke lõppe.*

Mispeale A. ütleb eriti püüdlikult põlgliku hääletooniga:

“Einoh, SULLE muidugi ei meeldiks avalikke hukkamisi KA vaadata.”

Vat sellised pehmoperverdid olemegi.

——————————————————————————
* Ega ma päris ikka mõttelaiselnud olegi, näiteks olen hoolega tegelenud sellega, mis sorti lugu rahuldaks kõiki minu ihasid, muuhulgas õnnelike lõppude omi. Siiamaani olen jõudnud sinnamaani, et pisike ja äbarik, aga väga nutikas tegelane teeb suured ja pahad lolliks, naera või puruks, ühtlasi on seal keegi kangelane, kes on küll juba suur ja tugev, aga see-eest hästi HEA ja vahepeal ta kindluse mõttes päästab abituid lapsi ja kassipoegi ja lapsendab kolm orbu. Ja siis pannakse koledale tüdrukule ilus kleit selga ja ta muutub kohe seksijumalannaks ja halva, aga seksika tegelase kohta tuleb välja, et tegelikult keegi lihtsalt ei mõistnud teda ja üldse oli tal raske lapsepõlv. Ärge arvake, et see on kõik, ma olen sellega veel nii vähe aega tegelenud, et küllap jõuab veel üht-teist välja kooruda.