UHB ilma suurlinna, ilma rahata, aga ikkagi

juuli 27, 2010

Olgu Trash tänatud filmi arvustamast, panin selle jutu kunagi kõrva taha ja nüüd tundsingi telekavast ära. Tõsi, film põhjustas midagi peaaegu peretülile sarnanevat, kui A. ütles korduvalt, et ta ei saa sellest filmist aru, kuni mina vihastasin, et mis ta siis vaatab, kui ta aru ei saa, mispeale ta läkski ja vaatas netist South Parki edasi. Pärast me leppisime ära ja ta möönis isegi, et vähemalt Nick oli tema jaoks kaasa- või sisseelatav tegelane.

Mina jälle rõõmustasin järgmine päev otsa, et mõtle vaid, tegelaste vanus ja faabula (kui see kõige primitiivsemale tasandile maha nüristada) sobiks kolledžikomöödiaks, aga näe vaata, ei ole üldse kolledžikomöödia, hoopis ühest otsast nagu Oscar Wilde ja teisest otsast nagu Woody Allen. Ja imestasin, et mis värk küll on, et mul on just sellega tunne, et “täpselt nagu minu elust”. Tõsijutt, normaalset teismelisefilmi vaatan ma nagu võõrast planeeti, “Metropolitanis” olid kõik nagu omad inimesed. Nagu olekski ma eluaeg “urban haute bourgeoisie” liige olnud.

Ja see ei ole ju üldse loogiline, kui varalist seisu vaadata. Raha koha pealt on isegi kolledžikomöödia tiinekad minuga võrreldes padurikkurid; ka ei ole ma kunagi, mitte kunagi sattunud olengule, kus nõutaks frakki või smokingut (see, kui mõnel, khm, on Rocky Horrori stiilipeol plekiline ja narmendav frakk seljas, ei lähe arvesse, eks ole). Mõtlesin, et mine tea, äkki on see nõukogude aja veider pärand, kui “intelligentsist” tekkis nagu omamoodi kõrgklass, mis samas koosnes näljarottidest. Vorsti ja banaani ei ole, aga raamatuid pead olema lugenud. Sellisega, kes ei ole lugenud (ega oska teeseldagi, et oleks, vt Bayard), on parem mitte tegemist teha (oijaa, mäletan üleüldist piinlikkust ja mahasuunatud pilkusid, kui üks ilmus vahepeal seltskonda peikaga, kes ei olnud seisusekohane, st oli suvaline harimatu ärimees). Ja hoplaa, olingi ma kasvatatud nooreks, kelle vestlusideaal võngub üpriski seal “Metropolitani” filmi, Saki juttude ja Wilde’i näidendite kandis. A. pistis vahele meenutuse “Mr Ripley” sarjast, kus üks tegelane mainis, et vaeste inimestega ei saa ju rääkida – nad mõtlevad ainult rahast. Noh, “intelligents” sai sama arrogantse suhtumisega hakkama, ise vaene olles. Kujutage siis ette, kui tore oli sellisest kontekstist minna kooli – oled suguseltsis harjunud, et edu tagab elegantselt poetatud kultuuriallusioon või kalambuur, ja satud keskkonda, kus see on pigem ohtlik ja edu jaoks on kasulikumad välismaa vildikad, näts ja värviline traat.

Aga filmi juurde tagasi tulles – mulle meeldis hirmsasti see, et need noored olid seal tegelikult väga armsad. Surev maailm, dekadentlik kõduhõng ja nii edasi, aga ikkagi oli igaühel oma nägu peas ja nii lennukad ideed, suured ideaalid kui ka Nicki künism olid oma nooruslikus stiilipuhtuses väga liigutavad. Need tõsimeelsed ideed olid üks asju, mis A.-l harja punaseks ajasid ja miks ta sealt peamiselt ainult Nicki seedida suutis, aga no mida sa tahad, noored inimesed, vaevalt kahekümnesed. Sellistel ju ongi tõsimeelsed ideed. Puhas realism ühesõnaga.

8 kommentaari to “UHB ilma suurlinna, ilma rahata, aga ikkagi”

  1. Rents said

    Kle, kas sa minuga mõni päev prantsuse keele praktilisi harjutusi ei taha teha, et ma saaksin kinnistada omandatud teadmisi?

  2. nodsu said

    Suuliselt või?
    Ma olen pühabani suht kättesaamatu, st metsas kännnu otsas. siis olen jälle kättesaadav.

  3. Rents said

    suuliselt ikka, kirjutades mõtlen välja, kuidas õige on, aga suuliselt on asi nii harjumatu, et ei tule torust midagi, tuleks veits harjutada, et saaks omaseks, aga üksi on igav

    ehk siis järgmise nädala alguses 🙂

  4. nodsu said

    ee, mingit aega pakud? algus on möödas.
    Iseasi, kui suurt tolku minust on, ma ise rääkisin viimati mõne elusa prantslasega vist kümmekond aastat tagasi.

    Vahepeal soovitan “Les Shadoks’i” juutuubist vahtida, ühest küljest on see äge animatsioon ja kunagi seal kultuuriruumis ka kultusstaatuses olnud, teisest küljest päris palju tekstiga, mille peal kuulamist harjutada.

  5. Rents said

    Krt, ma olen just Pärnusse minemas ja homme vist Tallinnasse. 😀 Nii et alustan sellest animatsioonist.

  6. Trash said

    Tore, et meeldis! Sa vaata teised Whit Stillman´i filmid ka ära ja just valmimise järjekorras. Mees ju lavastab põhimõtteliselt oma elu koos täiskasvanuks saamisega.

  7. nodsu said

    Nii et siis Barcelona ja Last Days of Disco kah päevakavva. Mulle on jäänud mulje, et Silveris (või oli see nüüd TCM, noh, kombed on neil sarnased) on neil hea komme ühe režisööri filme mitu tükki näidata, kui juba näitama on hakanud, nii et saan vast ära vaadata ilma, et peaks taga otsima hakkamagi.

    Aga jah, see oli tunda küll, et tegemist on elusate inimestega, erinevalt suuremast osast meerika komöödiatest. Selle viimase nähtusega on mul kohe üks hiljutine kana kitkuda, peaks ette võtma ja kirjutama (nägin üht suht palju sõimata saanud filmi, millele ise ei osanud nagu suurt midagi ette heita, kaks päeva hiljem aga populaarset komöödiat, mis mind solvas).

  8. […] ajuosadele, mis “Waiting”. Või Kevin Smithi produktsioon. Või ausalt öelda kas või hiljuti kiidetud Stillmani “Metropolitan”, selles mõttes, et tegelased tunduvad elusad, huumor on väga […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: