Intiimsused, sotsiolingvistiliselt
august 18, 2010
Kui ma Ungaris olin, siis selleks ajaks teadsin ma juba ammu, et lapse viisakas tervitus vanemale inimesele on “Suudlen Teid” ehk “Csókolom” ja et seda on viisakas öelda ka täiskasvanud peast, kui tervitatav on ikka parasjagu vanem.
Aga tundus ikka nii kohutavalt võõras ja imelik, pealegi oli “Soovin tere päevast” ehk “Jó napot kívánok” samuti viisakas variant ega käinud nii kõvasti minu isikliku väljenduslaadi vastu.
Nii et kui selgus, et ühika all puhvetis müüs saiu väga nunnu tädikene, olin ma kindel, et üks “Jó napot kívánok” minu suust nüüd tuleb.
Ainult et kui ees on mitte küll väga pikk, aga mitte ka lüheldane saba, kus umbes minusugused tegelased ütlevad järjest kõik rõõmsalt “Csókolom”, siis võib juhtuda, et ei pane tähelegi, kui lipsab suust, et ma suudlen teid.
Edaspidi tuli see juba peaaegu automaatselt, kuidas sa siis nii kenale tädikesele ikka midagi muud ütled.
***
See kõik tuli sellepärast meelde, et ma olen hakanud viimasel ajal juba peaaegu automaatselt ingliskeelsetele kirjadele “Love” alla kirjutama. Kunagi käis see väga üle jõu, ma arvasin, et minu käsi selleks küll kunagi ei tõuse, et kellelegi teisele kui armukesele kirja alla “love” kirjutada. Tõsi küll, ka nüüd juhtub see ainult pärisinglastele kirjutades, lätlaste-leedukate-rootslastega kirjutan ikka nii nagu nemadki, kohalikuhõnguliste tervitustega, mine tea, mida muidu veel mõtlevad.
Läbikäigu K 
jah, mulle tuleb ka meelde mu esialgne ebalus, kui uus-meremaal poemüüjad ja teenindajad pöördusid mu poole: “…, love” 🙂
MeeldibMeeldib
no minus tekitab kohati ebamugavust isegi see “kuidas läheb” (how are you, que tal). ameeriklase kombel ignoreerida tundub kuidagi ebaviisakas (kui juba küsitakse, siis peaks ka vastama!) ja hispaaniakeelsete kombel enda ja lähedaste tervisest pajatama hakata ka nagu ei sobi (mis see nende asi on!). tegelikult minul on vist seda hispaania keele suhtlusmudelit siiski mõnevõrra kergem omaks võtta, kui ameeriklaste oma. nende komme esitada äärmiselt isiklikke küsimusi ja seejuures vastuseid ignoreerida on nagu lausa solvav.
MeeldibMeeldib
hmm, minu kogemus üsna mitme english-native-speakeriga on selline, et see “love”/”with love” küll väga kergesti kirja alla ei lähe.. ja need on mulle üsnagi lähedased sõbrad, kellega ma seda ei kirjuta. ma muidugi ei tea, mis täpselt sinu keissid on, aga ma oleks pigem ettevaatlik 🙂
MeeldibMeeldib
ep,
mulle tundus alguses jube harjumatu, kui kassiir mu käest reede õhtul asju läbi lüües küsis, et noh, mis nädalavahetusel ka plaanis on, aga sellest arenes väike meeldiv vestlus (usas). aaaahh, kuidas ma seda siin vahel igatsen! ma arvan, et see on suhtumise küsimus, et sina seda nii tõsiselt ja solvavalt võtad. mulle meeldivad sellised väiksed huvi-üles-näitamised ja naeratused ei tee ka meelt halvaks. igatahes parem kui kivinäolisus..
MeeldibMeeldib
Ega ma seda love’i kuskilt õpikust võtnud, ma ei olegi õieti inglise keelt õppinud. Ikka inglaste kirjadest olen üles korjanud. Kui kunagi kirjutas mulle sellise lõpuga kirja mees, kes oli mulle möödaminnes ka armastust avaldanud, siis ma muidugi mõtlesin, et see ilgelt tähendab midagi (ja inglise keele praktikat oli ka vähem olnud). Pärast kui mu põhiline tantsuõpetaja hakkas mulle sellise lõpuga kirju saatma, sain aru, et see on lihtsalt sõbralik. Ja eks tema ongi mul põhiline native speaker, kellega ma kirjutan.
MeeldibMeeldib
mulle tuli meelde, et teine algselt kulmu kerkima panev sõna, millega teenindajad mu poole meremaal pöördusid oli “sweetheart”.
iseenesest väga nummi sõna, ma olen selle isegi üle võtnud, tõsi, kasutan siiski inimeste puhul, kelle suhtes VÄGA sõbralikult meelestatud olen 🙂
MeeldibMeeldib
Ühes Balatoni-äärses suvituskohas ütles teenindaja mulle vaheldumisi “aranyos” (umbes “kullake”, otseses tähenduses “kuldne”) ja “csillagom” (“täheke”, otseses tähenduses “mu täht”). Sealjuures sai ta mulle ainult kohvi müüa, sest ega siis keegi ometi Balatoni ääres väljaspool hooaega süüa ei tee.
MeeldibMeeldib
oi, honey ja sweetie on nii nunnud 🙂 stjuuardessid kasutasid neid väga palju, mul oli kohe terve reis tuju hea.
MeeldibMeeldib
ja ju siis ka inglise/usa inimesed on erinevad, ma vist kirjutan paari tõeliselt jääst südamega tüübiga 🙂
MeeldibMeeldib
aga võibolla on lihtsalt nemad põhjamaise suhtlemiskultuuriga kursis ja üritavad kasutada sulle sobilikke väljendeid?
kusjuures mind need honey’d ja sweetie’d vist tegelikult häirivad. ses mõttes, et head meelt selline liiga lähedale tikkumine nüüd küll ei tee, enamasti suudan ma seda ignoreerida, aga pahas tujus võib pinda käia. samas üleüldist sinatamist ma pooldan, see mulle liigse familiaarsusena ei tundu.
MeeldibMeeldib
Suhtlen mõningal määral araabia keeles ning alguses tundus ka mulle üliveidrana üksteise poole pöördumine tiitlitega “habibi” (mu arm) ja “yä häyäti” (mu elu). Sellised magusad nimekesed ei tohiks ju armunud paarikeste omavahelisest jutuajamisest igapäevaellu imbuda??! Või tohib?? Aga nende jaoks ongi normaalne taksojuhile hüüda “Yä habibi, taxi!” Olen märganud, et olen ka ise nt ühes Istanbuli vesipiibubaaris töötava süürlasele vastanud: “Lä, yä häyäti,” (ei, mu elu) Aegamööda jääb külge lihtsalt! 😀
MeeldibMeeldib