Nartsissist, ekshibitsionist või lihtsalt hajameelne

september 29, 2010

Jäin täna üht blogi sirvima ja mineviku poole sirvides umbes kolmandal leheküljel tundsin, et olen blogijast sisse võetud, sest ta mõtleb nii ilusasti, kas nüüd tingimata ilusatest asjadest, aga ta mõtete struktuur maitseb mulle hästi. Noh, olgu, noor ja meessoost ka. Huvitav aga, et oleviku poolt lugema hakates esimesed kolm postitust, kui ma ei olnud veel sealt parempoolselt ribalt isikuandmeid ära vaadanud, mõtlesin, et naisterahvas. Ega mul selleks vist muud head põhjust polnudki, kui et kohati mõtleb nagu mina. Pärast vaatasin sealt ribalt sedagi, et kah ENTP, hehee, mis ilmselt seletab natuke mõtlemise tuttavlikkust. Mitte et mingi testitulemus nüüd peaks palju isiksuse kohta ütlema, aga testitegemiskalduvuste kohta vast ikka. Ja kindlasti ütleb midagi minu kohta see seos, et näe, mõttestruktuur on kuidagi kodune – mmmmm, nämm.

Aga ega ma ei armu ainult sarnase struktuuriga mõtetesse. Kunagi, kui ma juutuubist kõiki olemasolevaid Goodies‘e osi taga ajasin ja need lõpuks otsa said, vaatasin ka tegelastega tehtud intervjuu läbi ja küllap oli igavavõitu intervjuu, sest ma hakkasin ajaviiteks proovima, kuidas oleks nende kehakeelt rääkida. No ja mis ma teada sain – ainus, kelle poosid ja žestid tulid vähimagi pingutuseta, oli see, kes oli mulle algusest peale kõige seksikam tundunud.

A. on minuga ühepikkune ja enam-vähem sama värvi silmade ja juustega. Kui ma teda esimest korda nägin, mõtlesin kohe, et milline ilus mees.

Ühesõnaga, pole mul tegelikult mingit maitset, paistab, et mulle meeldin lihtsalt mina ise, olgugi et elementide haaval pakutuna, ja paluks Y kromosoomiga sealjuures.

* * *

Ramloffi kommentaariumis tuli jutuks naabrite teema, nende šokeerimine ja imestamine ja. Mulle meenus siis kohtumine naabriga, mille käigus selgus, et mind vaadeldakse, ilma et ma ise sellest teaks – sest no kui mina naabreid ei näe, siis ei näe ka nemad mind, eks ole. Ega see mu teadmatust suurt ravinud ei ole, sest kuna nüüd pole keegi juttu teinud, olen ma jälle õndsa nähtamatusetundega riietatud. Ilmselt elaks ma panoptikonis üsna mugavalt ära, seni, kuni ma oma valvurit ise ei näeks.

Vahel on omainimestega jutuks tulnud selline repressiivorganite survetaktika, et nad valvavad sind demonstratiivselt, silmatorkava autoga maja ees, silmatorkava sabaga sinu järel. Hmm, huvitav, kas keegi on seda ka minu peal proovinud – võimatu see ju pole, kuigi tõenäosus on väike. Enivei, kui keegi seda üritaks, peaks ta vaeseke kõvasti vaeva nägema. Olgu või kolm autot, ma heidaks neile arvatavasti samasuguse kurja pilgu nagu igale nõmeparkijale oma maja ees, ja meelde jääks mingi konkreetne auto ilmselt sama vähe, kui mulle üldse autod meelde jäävad. Ma ei mäleta isegi, mis värvi on see oma trupi inimese auto, millega ma kõige rohkem sõita olen saanud, ja mark? kökk-mökk. Kõik autod näevad ühesugused välja, välja arvatud a) vanaaegsed autod, b) Zaporožets ja c) Poola Fiat.

Ja siis, kui ma ühel hetkel mõtlen, kas või fantaseerin, et keegi mind jälgibki, siis lähen ma kole elevile ja tunnen ennast hirmus tähtsana. Hiljaaegu käisime SMB.R-iga poes ja tema mainis, et ei armasta kliendikaarte, et tal tuleb tunne, et Suur Vend jälgib teda, ja et oleks veel, et niisama, aga nii intiimselt ja kommertslikult olulist asja nagu tarbimisharjumused. Ma leidsin, et mul pole sellest midagi kaotada. Mulle meeldivad minu tarbimisharjumused ja minus on piisavalt ekshibitsionisti, et neid Suurele Vennale heameelega demonstreerida. Ma hõiskaks heameelega kogu maailmale, et üleeile ostsin poest Saaremaa juustu, krõbedat värskelt küpsetatud saia, õlut, lillkapsast (Eesti) ja Loomingu Raamatukogu ja täna – allahinnatud lehtsalati, nektariine ja järjekordseid krõbedaid saiu. Ei, ekshibitsionisti Suur Vend ei häiri. Ja nartsissist ei pane teda jälle tähele. Mis Suur Vend?

Advertisements

5 kommentaari to “Nartsissist, ekshibitsionist või lihtsalt hajameelne”

  1. e. said

    oh, kullake, ma tean TÄPSELT, millest sa räägid!

    seda, et kõik autod on täpselt ühesugused… NT-de foorumis nimetati seda omadust “sensortard”. s.t. igasugused meeleliselt tajutavad detailid… ee… ää… mis detailid? ebaolulised!

    samamoodi pole ma ka aru saanud sellest paranoiast, et mind või mu isikuandmeid jälgitakse. ausalt.
    tõsi, 1984 on ka minu meelest maailma kõige õudsem raamat, aga tiba teise nüansi tõttu.

  2. nodsu said

    Tead, päris kõigi meeleliselt tajutavate detailidega see mul nii ei ole, näiteks maitsed on mulle küll väga olulised või see, kuidas inimesed lõhnavad, või materjalide tekstuur… või näiteks huvitav nägu. Nägudemälu on mul muide hämmastavalt hea. Kui ma parajasti mõttesse uppunud ei ole ja kui nägu on piisavalt lähedal, et ma oma lühinägelikkusega selle ära näen, siis tunnen sageli ära inimesi (kontekst tuleb meelde ja puha), kelle näost on ilmselgelt näha, et nemad mind ei mäleta. Kuigi jah, nägude ja asjade äratundmisvõime pidid olema eri funktsioonid, sinnamaani välja, et kui mingi kahjustuse tõttu üks ära langeb, siis saab seda vahel teisega kompenseerida (nägusid ei tunne ära, aga soeng ja kehahoiak aitavad tuvastada vms).

    Lihtsalt autod tunduvad õudselt sarnased. A. väidab, et asi on selles, et tänapäeval tehaksegi igavaid autosid, aga vaat kus vanasti.
    Tglt Volkswageni põrnika tunnen ma kah ära, on kah selline eristuva väljanägemisega.

  3. AV said

    Vahel olen lõbustanud end mõttega, et paarsada aastat tagasi pidid praeguste bemmimeeste esiisad tuunima ju vankreid ja saane.

  4. nodsu said

    Rikkamatel oli võimalus eputada, kellel on uhkem hobune.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: