Vananeva Mary Sue eneseotsingud

Viimased paar nädalat olid nii tihedad, nagu oleks ma jälle 18-25 aastane, kus hool ja peol polnud vahet ja käis äge suhte- ja sõpradeotsimine. Ainult et see otsimise pool on justkui ära langenud. Tunamullu folgil juba sai imeks pandud, kui palju parem on muusikat kuulata, kui ei pea kogu aeg oma hetke armastust taga ajama. Nüüd tuli välja, et peo kvaliteeditegurina on meeste tähelepanuavaldused sama hästi kui arvestusest maas. Või noh, kenade meeste puhul on kena, aga suvaline muu meeldiv asi on sama hea. Jah, Watson, muu hulgas teeb see ka meestega suhtlemise lihtsamaks, ei, õigemini mitte lihtsamaks, vaid suhtlevamaks. Et nagu suhtlekski kohe.

***

Ühel suareel oli juhus, kus üks vana sõber, nimetagem teda depressiivseks geeniuseks, kellel on vahel välja löönud kalduvus mind põhjendamatult ja piiritult imetleda, jäi ainiti kuulama minu pikka-pikka loba (no näiteks mingil hetkel ajasin ma suust välja monoloogi koomiksitest ja kuidas eri koomiksiautoreid jungiaanlikult sorteerida, ikka N ja S, T ja F). Ja ühel hetkel tähendab: “Kui tüdrukuga ikka midagi rääkida ei ole, siis on mõttetu suhelda, ükskõik kui ilus ta on.”

Ja kõnnib minema ja mina jään mõtlema, et oot-oot, kas mind nimetati just nüüdsama lolliks või?

Siis ilmub mingi klaasiga tagasi ja jätkab: “Ei, ega ma ei tahtnud öelda, et sa kole oleks.”

Ja hiljem (pärast sedasinast monoloogi, kuidas koomikseid jungiaanlikult liigitada): “Ma tahaks su heaks midagi teha.”

Mina vastu, et ee, ma olen sulle siin monoloogi pidanud ja sa oled selle välja kannatanud ja sa tahad veel minu heaks midagi teha?

No ja tahtiski ja kõige selle tulemusel jõin ma ära veel rohkem kahtlast veini.

***

Siis sai lobisetud iraani müstikuga, kes imetles sufisid, aga leidis, et müstikute puhul ei ole mõtet üldse vahet teha, mis religiooni nad kuuluvad, ja väitis, et islam suri tegelikult koos Muhamediga.

***

Siis jälle lobisetud sel teemal, et imelike inimestega, tähendab, kellel oleks justkui mingi sotsiaalne puue, on enamasti kuidagi meeldivam ja rahulikum suhelda kui nn. lahedatega*. Võib-olla NT-de omadus muidugi, kesse neid suhtlemismänge õppida jaksab, parem suhelda omasugustega, kes samuti reegleid ei oska ja lihtsalt, ee, suhtlevad.

***

Siis teinekord olin jäänud lobisema vääga põgusa tuttavaga ja ühel hetkel oli meie ringi tekkinud järsku oma viis-kuus inimest, keda ma peaaegu ei tundnud, kes kõik olid noored ja ilusad ja kes (sh noored ilusad poisid) vaatasid mulle säravate silmadega otsa, nagu ma oleks lahe ja vaimukas – mitte et nad üksteisele ei oleks samamoodi vaadanud, aga noh, minu sündmus on ikkagi see, et mulle – ja niipea, kui ma selle ära registreerisin, tuli ähm peale. Pmst normaalne seltskondlik situatsioon, aga mina mõtlen ärevalt, kuidas ma sellisesse auväärsesse olukorda olen sattunud ja mis ma peaks küll tegema, et selle vääriliselt käituda.

Eks sellised meeldetuletused ole head, kui muidu peaks oma emotsionaalsest tervisest ülearu hea arvamus tekkima.

***

Ma armusin Only Fools and Horses** sarja ja üritan nüüd aru saada, mida see minu kohta ütleb. Nüüd ei ole ju mängus isegi seda slash-apiili, mis “Starsky & Hutchiga”; tundub, et mulle piisab, kui näidatakse, et meestel on tunded, ning see, et sari ei ole seep, vaid ikkagi komöödia (või kriminull, nagu S&H puhul), ainult aitab, puhta tundlemise ma plokiks vast lihtsalt ära või ei hakkaks vaatamagi. See “Fools and Horses”, mis mul endal peas jookseb, on mõistagi juba originaalist üsna kaugele sõitnud ja hakkas minu suureks rõõmuks koomikseid produtseerima. Ma juba kartsin, et mu koomiksisoolikas on täitsa kinni kasvanud, aga näe, armastuse imeline jõud koukis ta lahti jälle.

Ah et mis Mary Sue? Mul kukuvad need koomiksid enamasti ikka paraja marysue žanri fanfic’ina välja, aga mis sa ära teed, kui sisemine Mary Sue vajab hoolt ja armastust. Ma lohutan ennast sellega, et erinevalt hästituntud vampiirioopusest on minu marysued vähemalt iroonilised ja enesest teadlikud, lausa meta-mary-sue, ühesõnaga puhas postmodernism ja seda ma ju ometi armastan.

Hmm, viimases kolmes lauses oli igaühes “armas-” tüvi mingil moel sees. Hmmm. See juhtus küll kogemata, üritan ma end välja vabandada. Hmmmmm. Võib-olla mõni sigar ei ole ikka kunagi lihtsalt sigar.

——————————————————————————-
* Tõsi, need imelikud inimesed ei tohi väga rumalad ja/või kurjad olla sealjuures. Parem hea ja tark lahe inimene kui rumal tige imelik. Aga imelike hulgas leidub ikkagi meeldivalt helgeid päid, huvitav on. See, et ma lahedatest, st seltskondlikult osavatest rohkem salakavalust kahtlustan (st arukas ja lahe inimene peab väga silmatorkavalt hea olema, et ta mulle hirmu peale ei ajaks, arukast imelikust inimesest kahtlustan selja tagant kärukeeramist vähem – või mis siin keerutada, lahedatega on see hirm, et “äkki nad mõtlevad midagi (minu kohta)”, imelikud mõtlevad enamasti millestki huvitavamast ega oska nagunii eriti varjata, millest nad mõtlevad), on vbla isiklik kiiks ja ebaadekvaatne.

** OFAH lühitutvustus: elavad kaks vennakest oma vanaisaga (ja hiljem oma vanaonuga) kaheksakümnendate Londoni Lasnamäel jja ajavad umbes sedasorti äri, nagu meil üheksakümnedatel turul mingit kahtlast päritolu rõivatükkide ja kingadega aeti. Isegi sellised olulised aksessuaarid nagu nahktagi ja tossud on olemas. Vendadel on hästi suur vanusevahe, nii et koos vanaisaga/-onuga tuleb kokku kolm eri põlvkonda, mis on üks tugipost, mille pealt kergelt dickensliku kallakuga karakterikomöödiat ehitada. Teine on vendade iseloomuerinevus: mida rohkem osi ma vaatan, seda rohkem hakkab nende suhe meenutama Alan Brecki ja David Balfouri oma, kui need kaks Šoti jakobiidisõdadest 20. sajandi mustale turule ümber tõsta – no mis iganes – kasvuvahe, riietumisharjumused ja erinev ettekujutus moraalist. Kaadritaguse naeru tahaks kinni keerata enamasti, eriti (nuuks) liigutavates kohtades. Misasja nad naeravad, kui teistel on tunded.

***

***

Juba mitmendalt poolt lekib minuni imestamisi, et mingid usupöörajad jaganud küll keemia-, küll Vanemuise loodusteaduste hoone eest Uusi Testamente, et kus on ikka naiivsed pöörajad. No ma ei tea. Pakun, et palju imelikum, kui nad teeksid seda (või mis tahes muud pööramist) teoloogiateaduskonna ees. Igas mõttes imestamisväärsem.

***
Sama teema teise nurga alt.

Ma skoorisin seal testis 14 punkti viieteistkümnest, USA seadusi ei tea, näh.

Noored on hukas

Ajasin sama loba ka Rada7-s, aga eks seal ja siin ole enamjaolt eri kontingent, nii et väikeste modifikatsioonidega tuleb ka siia.

Niisiis, kui Tavainimese blogisabas tuli vaidlus, kas “laikima” on normaalne sõna, siis tuli mul silma ette üks hoopis ammusem vaidlus, kui vanem põlvkond leiab, et noorus on hukas, no kas on vaja trendikalt “hammas” öelda, kui kõik normaalsed inimesed on kogu aeg “pii” öelnud, nooremad seletavad: “Te ei saa ARU, hammas on inimese oma, pii on võib-olla rehal või soal, neil PEAB ju vahet tegema,” ja vanemad panevad vastu, et no miks ei või nii inimesel kui ka kammil pii olla, igaüks saab ometi aru, et kammi pii on antropomorfne metafoor ja metafoorid on lahedad. Ainult et mõistagi ei saanud nad öelda “antropomorfne” ega “metafoor”, vaesekesed. Me ei saa kunagi teada, mida nad täpselt ütlesid, aga võimalik, et “antropomorfse” ja “metafoori” puudmise pärast nad nooremale põlvkonnale selle lahingu kaotasidki.

Džungel tungib sisse 2

Aru ma ei või. A. käis korraks ära ja juba jõudis jälle mingi hiir tuppa ilmuda. Ma isegi ei tea, kas ta tuli kuskilt oma jala peal või kassi hambus. Ega ma ju kassi füsiognoomiat eriti uurinud, kui ma ta sisse lasin, mis ma tast ikka vaatan, kesse teine seal akna taga ikka kolgib. Igatahes ärkasin ma täiesti inimliku müdina peale, nii et mõtlesin esimeses järjekorras, et A. on varakult tagasi jõudnud, ja teises järjekorras, et mul on murdvargad. Edasi nägin, et kass sooritab voodi otsa juures arusaamatuid hüppeid, hüppab ja hüppab, aga voodisse ei jõua. Selle peale hakkasin muretsema, et vaene loom on haige, näe, isegi voodisse ei jaksa hüpata, kuni sain aru, et tal on muud motiivid. Aga kui ma üles tõusin, läks hiir kapi taha, kass kaotas huvi, läks hoopis sööma ja nõudis siis õue, nii et ma läksin kodust välja, hiir toas ja kass õues.

Kui ma tagasi jõudsin, oli ka A. kodus, ja rääkis, et kass käis diivani taga, et see vist tähendab midagi. Igatahes kosta enam midagi ei olnud, paistab, et A. tulles lahkus ka hiir, aga jällegi ei tea, kas parematele jahimaadele, või olid tal juba ammu omad käigud, nii et ta ei vaja ei tuppa tulemiseks ega lahkumiseks kassi abi.

***

Paistab, et lugu tahab endale pealkirja “Kass kargas, hiir hüppas”. Esimest poolt ma juba kirjeldasin, kui ma täna üles ärkasin, rääkis A., et hiir jooksis tal hommikul voodis üle näo. Ma imestasin tükk aega, kuidas hiir nii kõrgele sai, A. pakkus, et jooksis mööda seina üles. Nii et meil on majapidamises superhiir. Kassile ei saa ette heita, et ta hiire kannul üle A. näo ei jooksnud, sest ta oli selle episoodi ajal õues, võib-olla uusi hiiri hankimas.

Nohikupostitus: kui vana on kojamehe vanaema

Tõsiselt nohiklik, muide, nii et olete hoiatatud, lugemine omal vastutusel. Aga see-eest päris representatiivne selle suhtes, mis mu peas toimub, kui töötegemisest, koomiksilugemisest, söömisest ja muust lõbusast aega üle jääb.

Niisiis, asjast, mis on mul viimane pool nädalat peas kogu aeg taustal tiksunud ja vahel varem ka: on olemas sellise tantsu kirjeldus – lausa õpetus – nagu “Bassa Toscana“. Caroso oma, tema esimesest raamatust. Tehniliselt kaunis lihtne, muusika on kena, tants ise erakordselt koketne, nii et päris maitsev materjal. Aga selle rekonstrueerimisel tuleb paratamatult algmaterjali üht või teist moodi natuke käkerdada, sest midagi käkerdamata see võrrand ei lahene.

Võrrandis on meil aga järgmised liidetavad, mis mõnikord käituvad konstandina, mõnikord muutujana. Ma ei hakka siin süvenema sellesse, kuidas konkreetseid liigutusi kvalitatiivselt teha, tõlgendused erinevad üksteisest nagunii, aga kvantitatiivselt on laias laastus nii, et riverenza ajaline pikkus on 4 ühikut, continenza, puntata ja seguito 2 ühikut, spezzato ja passo 1 ühik. Siis, kui nad käituvad konstandina. Mõnikord aga juhtub nende pikkusega üht-teist, näiteks autor ütleb, et miski on breve või minima või hoopis lunga, nii et riverenza pikkus võib varieeruda 0,n-ist 6 ühikuni, puntata, continenza ja spezzato ühest kaheni ja passo 0,5-st üheni. On ka üks sammuüksus, mida ma ei ole siiani muutujana käitumas kohanud, nimelt seguito, kui ta on ordinario (seguito grave või seguito battuto al canario on mõistagi teine teema). Lihtne, eks ole? Noh, seni, kuni autor oma breve või grave teksti sisse ära märgib, ongi päris lihtne. Vahel, kui ka ei märgi, saab vihje lihtsalt sellest, et oih, nii aeglased sammud ei mahu muusikasse ära või oih, sammud said enne otsa kui muusika, ja siis tuleb vaatama hakata, milliste sammude kallal nihverdada saab ja eks ma siis nende võimalike muutujate kallal nihverdangi. Ja siis vaatan ma, milliste muutujate kallal käkerdades saab kõige jalapärasema või kõige kenama tulemuse, puhtalt oma subjektiivse maitse järgi loomulikult. Tähendab, liidan ütleme x, 2y, 2z, 4n ja 3a, kusjuures võib juhtuda, et y=z=2n, aga võib ka juhtuda, et z=n, ja teen selle põhjal oma pakkumise, kui vana on kojamehe vanaema. Vanamuusika rekonstrueerimisega on mul vähem asja olnud, aga arvata võib, et seal on ob- või subjektiivsusega sama lugu, peenemas vanamuusikaseltskonnas ei pidavat igatahes olema enam poliitiliselt korrektne öelda “autentne”, vaid selle asemel ütleb viisakas inimene “ajalooliselt informeeritud”.

Nii. No vaat selle “Bassa Toscanaga” on niisugune lugu, et kui ma võtan sammud nende tavalises pikkuses, siis tuleks tantsu pikkus nagu kolm fraasi, igaühes 8 ühikut. Aga muusikat on ainult kahe nii pika fraasi jagu, AB struktuur. Nii et paratamatult tuleb muuta kas tantsu või muusikat.

Mina valisin sellise versiooni, kus ma muutsin muusikat ja kirjutasin nooti sisse korduse, nii et AB-st sai ABB, sest tavaliste muutujate kallal käkerdades ma igasse “salmi” mõistlikku tulemust ei saanud. Asi on osalt selles, et kui püüda kahe fraasi sisse ära mahtuda, ei pääse seguito‘te vältuse muutmisest, kusjuures ma ei ole leidnud vihjet, et ka need muutujana käituks. Teine ja suurem häda oli see, et päris lambist ja põhjendamatult ei taha ma vähemalt ühe tantsu piires ühe ja sama nimega ühiku pikkust muuta. Põhjendatult on iseasi ja põhjendusi võib olla mitmesuguseid, küll autori enda märkus, et “tehke seekord kiiremini”, küll midagi, mis sammule eelneb või järgneb (nt tilluke riverenza, mis on pandud seguito otsa, ei pruugi endale isegi mitte omaette aega saada, kui muusikasse ei mahu). Aga lihtsalt lambist tundub nagu kahtlane idee. Et kui autor mõtles, et tehke kord kiiremini ja kord aeglasemelt või üldse nagu ise tahate, siis miks ta niiviisi ei kirjutanud, arvestades, et juhiseid stiilis “seda tantsu tantsib igaüks nii, nagu ise tahab” leidub Caroso (ja Negri) raamatutes mõne teise tantsu juures täitsa eksplitsiitselt.

Minu meetodi viga on jälle see, et teisest küljest annab AB struktuuri lautotabulatuur, mis tavaliselt on see koht, kust tantsu on üldse mõttekas üles ehitama hakata. Siin vabandan ma ennast välja sellega, et no vabalt võis ju ühte tantsu sattuda trükiviga, isegi kui see on Caroso raamat, mitte Negri oma, kelle puhul trüki- ja toimetamisvead poleks mingi üllatus (ja keda paljud seepärast üldse rekonstrueerida ei taha). Äkki oli kordusmärgi tegemise klots ära kulunud või midagi? Ja no ausalt, võttes eelduseks, et fraase on kolm, mitte kaks, jooksis rekonstruktsioon justkui iseenesest, mina ainult lükkasin takka.

Samas olen ma näinud ka tõlgendusi, kus leitakse, et tabulatuur on kuningas, ja tehakse sammud nii kiiresti või aeglaselt, et tabulatuuri järgi mängitud muusikasse ilusti ära mahuks. Üks, kes niiviisi tantsib, on Ballare, ma oletan, et neile õpetas selle Isabel Suri, kelle rekonstruktsioone nad põhiliselt kasutavad, aga ega ma täpselt ei tea. Juutuubis leidub ka selline lõbus klipp, küll hoopis teise muusikaga. Selle paari meeleolu meeldib mulle iseenesest väga hästi, jälle näide sellest, kuidas huumorimeelega – ja hea maitsega, mis siin avaldub selles, et nad kohendavad stiili muusika järgi ja võtavad originaalimaterjalist täpselt niipalju, kui selle saundiga veel mõttekas – võib ajaloolise materjaliga igasuguseid trikke ette võtta, nii et nõme ei ole. Nii või teisiti loeb isegi teise muusikaga siit välja, et ka nende versioonis jaguneb iga salm kaheks võrdse pikkusega osaks (või neljaks, oleneb, kui tihedasti hakkida). Ei saa salata, et tantsulises mõttes töötab see variant sama hästi kui minu oma.

Aga mida ei ole, on diskussioon ja artiklid. Põhimõtteliselt on ju tegemist asjaga, mida võiks käsitleda, nii nagu on kirjutatud artikleid sellest, kuidas teha 15. sajandi contrapasso‘sid (küsimus nimelt, kuidas teha sama jalaga järjest 3 doppio nimelist sammuühikut, kui doppio koosneb normaaljuhul kolmest sammust, nii et kui oled vasaku jala doppio ära teinud, on sul pärast parem jalg vaba, kui just ei hüppa või ei siputa); nagu on kirjutatud artikleid “Aria della Monica” ja “Ballo del Gran Duca” esinemisest tantsukogumikes. Ja nii edasi. Aga mida ei ole, seda ei ole, või vähemalt mina ei suuda leida. Andke teada, kui ette juhtub.

Ma seletasin seda teemat tuliselt A.-le, kes pakkus, et võib-olla ei ole ma piisavalt insaider, võib-olla ma lihtsalt ei tea, et vanatantsuringkonnas ei ole hea toon “Bassa Toscanast” rääkida. Ja kunagi satun ma mingil festivalil või konverentsil piinlikku olukorda, kui ujun lõpubanketil inimestele külje alla ja küsin kõva selge häälega: “Kuidas teie “Bassa Toscanat” rekonstrueerite?”. Pikk piinlik paus, siis köhatab üks kohalviibija ja ütleb: “Krevetid on lihtsalt vaimustavad. Kas keegi tahab veel veini? Punast või valget?” Seltskondlik sumin taastub, õhus on tunda kergendust.

***

Vaat selline nohikupostitus. Kord nägin rõõmuga, et kellelgi on veel samasugused kiiksud; ei pea vist ütlema, et artikkel tundus mulle ülimalt huvitav.