Nohikupostitus: kui vana on kojamehe vanaema

Tõsiselt nohiklik, muide, nii et olete hoiatatud, lugemine omal vastutusel. Aga see-eest päris representatiivne selle suhtes, mis mu peas toimub, kui töötegemisest, koomiksilugemisest, söömisest ja muust lõbusast aega üle jääb.

Niisiis, asjast, mis on mul viimane pool nädalat peas kogu aeg taustal tiksunud ja vahel varem ka: on olemas sellise tantsu kirjeldus – lausa õpetus – nagu “Bassa Toscana“. Caroso oma, tema esimesest raamatust. Tehniliselt kaunis lihtne, muusika on kena, tants ise erakordselt koketne, nii et päris maitsev materjal. Aga selle rekonstrueerimisel tuleb paratamatult algmaterjali üht või teist moodi natuke käkerdada, sest midagi käkerdamata see võrrand ei lahene.

Võrrandis on meil aga järgmised liidetavad, mis mõnikord käituvad konstandina, mõnikord muutujana. Ma ei hakka siin süvenema sellesse, kuidas konkreetseid liigutusi kvalitatiivselt teha, tõlgendused erinevad üksteisest nagunii, aga kvantitatiivselt on laias laastus nii, et riverenza ajaline pikkus on 4 ühikut, continenza, puntata ja seguito 2 ühikut, spezzato ja passo 1 ühik. Siis, kui nad käituvad konstandina. Mõnikord aga juhtub nende pikkusega üht-teist, näiteks autor ütleb, et miski on breve või minima või hoopis lunga, nii et riverenza pikkus võib varieeruda 0,n-ist 6 ühikuni, puntata, continenza ja spezzato ühest kaheni ja passo 0,5-st üheni. On ka üks sammuüksus, mida ma ei ole siiani muutujana käitumas kohanud, nimelt seguito, kui ta on ordinario (seguito grave või seguito battuto al canario on mõistagi teine teema). Lihtne, eks ole? Noh, seni, kuni autor oma breve või grave teksti sisse ära märgib, ongi päris lihtne. Vahel, kui ka ei märgi, saab vihje lihtsalt sellest, et oih, nii aeglased sammud ei mahu muusikasse ära või oih, sammud said enne otsa kui muusika, ja siis tuleb vaatama hakata, milliste sammude kallal nihverdada saab ja eks ma siis nende võimalike muutujate kallal nihverdangi. Ja siis vaatan ma, milliste muutujate kallal käkerdades saab kõige jalapärasema või kõige kenama tulemuse, puhtalt oma subjektiivse maitse järgi loomulikult. Tähendab, liidan ütleme x, 2y, 2z, 4n ja 3a, kusjuures võib juhtuda, et y=z=2n, aga võib ka juhtuda, et z=n, ja teen selle põhjal oma pakkumise, kui vana on kojamehe vanaema. Vanamuusika rekonstrueerimisega on mul vähem asja olnud, aga arvata võib, et seal on ob- või subjektiivsusega sama lugu, peenemas vanamuusikaseltskonnas ei pidavat igatahes olema enam poliitiliselt korrektne öelda “autentne”, vaid selle asemel ütleb viisakas inimene “ajalooliselt informeeritud”.

Nii. No vaat selle “Bassa Toscanaga” on niisugune lugu, et kui ma võtan sammud nende tavalises pikkuses, siis tuleks tantsu pikkus nagu kolm fraasi, igaühes 8 ühikut. Aga muusikat on ainult kahe nii pika fraasi jagu, AB struktuur. Nii et paratamatult tuleb muuta kas tantsu või muusikat.

Mina valisin sellise versiooni, kus ma muutsin muusikat ja kirjutasin nooti sisse korduse, nii et AB-st sai ABB, sest tavaliste muutujate kallal käkerdades ma igasse “salmi” mõistlikku tulemust ei saanud. Asi on osalt selles, et kui püüda kahe fraasi sisse ära mahtuda, ei pääse seguito‘te vältuse muutmisest, kusjuures ma ei ole leidnud vihjet, et ka need muutujana käituks. Teine ja suurem häda oli see, et päris lambist ja põhjendamatult ei taha ma vähemalt ühe tantsu piires ühe ja sama nimega ühiku pikkust muuta. Põhjendatult on iseasi ja põhjendusi võib olla mitmesuguseid, küll autori enda märkus, et “tehke seekord kiiremini”, küll midagi, mis sammule eelneb või järgneb (nt tilluke riverenza, mis on pandud seguito otsa, ei pruugi endale isegi mitte omaette aega saada, kui muusikasse ei mahu). Aga lihtsalt lambist tundub nagu kahtlane idee. Et kui autor mõtles, et tehke kord kiiremini ja kord aeglasemelt või üldse nagu ise tahate, siis miks ta niiviisi ei kirjutanud, arvestades, et juhiseid stiilis “seda tantsu tantsib igaüks nii, nagu ise tahab” leidub Caroso (ja Negri) raamatutes mõne teise tantsu juures täitsa eksplitsiitselt.

Minu meetodi viga on jälle see, et teisest küljest annab AB struktuuri lautotabulatuur, mis tavaliselt on see koht, kust tantsu on üldse mõttekas üles ehitama hakata. Siin vabandan ma ennast välja sellega, et no vabalt võis ju ühte tantsu sattuda trükiviga, isegi kui see on Caroso raamat, mitte Negri oma, kelle puhul trüki- ja toimetamisvead poleks mingi üllatus (ja keda paljud seepärast üldse rekonstrueerida ei taha). Äkki oli kordusmärgi tegemise klots ära kulunud või midagi? Ja no ausalt, võttes eelduseks, et fraase on kolm, mitte kaks, jooksis rekonstruktsioon justkui iseenesest, mina ainult lükkasin takka.

Samas olen ma näinud ka tõlgendusi, kus leitakse, et tabulatuur on kuningas, ja tehakse sammud nii kiiresti või aeglaselt, et tabulatuuri järgi mängitud muusikasse ilusti ära mahuks. Üks, kes niiviisi tantsib, on Ballare, ma oletan, et neile õpetas selle Isabel Suri, kelle rekonstruktsioone nad põhiliselt kasutavad, aga ega ma täpselt ei tea. Juutuubis leidub ka selline lõbus klipp, küll hoopis teise muusikaga. Selle paari meeleolu meeldib mulle iseenesest väga hästi, jälle näide sellest, kuidas huumorimeelega – ja hea maitsega, mis siin avaldub selles, et nad kohendavad stiili muusika järgi ja võtavad originaalimaterjalist täpselt niipalju, kui selle saundiga veel mõttekas – võib ajaloolise materjaliga igasuguseid trikke ette võtta, nii et nõme ei ole. Nii või teisiti loeb isegi teise muusikaga siit välja, et ka nende versioonis jaguneb iga salm kaheks võrdse pikkusega osaks (või neljaks, oleneb, kui tihedasti hakkida). Ei saa salata, et tantsulises mõttes töötab see variant sama hästi kui minu oma.

Aga mida ei ole, on diskussioon ja artiklid. Põhimõtteliselt on ju tegemist asjaga, mida võiks käsitleda, nii nagu on kirjutatud artikleid sellest, kuidas teha 15. sajandi contrapasso‘sid (küsimus nimelt, kuidas teha sama jalaga järjest 3 doppio nimelist sammuühikut, kui doppio koosneb normaaljuhul kolmest sammust, nii et kui oled vasaku jala doppio ära teinud, on sul pärast parem jalg vaba, kui just ei hüppa või ei siputa); nagu on kirjutatud artikleid “Aria della Monica” ja “Ballo del Gran Duca” esinemisest tantsukogumikes. Ja nii edasi. Aga mida ei ole, seda ei ole, või vähemalt mina ei suuda leida. Andke teada, kui ette juhtub.

Ma seletasin seda teemat tuliselt A.-le, kes pakkus, et võib-olla ei ole ma piisavalt insaider, võib-olla ma lihtsalt ei tea, et vanatantsuringkonnas ei ole hea toon “Bassa Toscanast” rääkida. Ja kunagi satun ma mingil festivalil või konverentsil piinlikku olukorda, kui ujun lõpubanketil inimestele külje alla ja küsin kõva selge häälega: “Kuidas teie “Bassa Toscanat” rekonstrueerite?”. Pikk piinlik paus, siis köhatab üks kohalviibija ja ütleb: “Krevetid on lihtsalt vaimustavad. Kas keegi tahab veel veini? Punast või valget?” Seltskondlik sumin taastub, õhus on tunda kergendust.

***

Vaat selline nohikupostitus. Kord nägin rõõmuga, et kellelgi on veel samasugused kiiksud; ei pea vist ütlema, et artikkel tundus mulle ülimalt huvitav.