Vananeva Mary Sue eneseotsingud

oktoober 21, 2010

Viimased paar nädalat olid nii tihedad, nagu oleks ma jälle 18-25 aastane, kus hool ja peol polnud vahet ja käis äge suhte- ja sõpradeotsimine. Ainult et see otsimise pool on justkui ära langenud. Tunamullu folgil juba sai imeks pandud, kui palju parem on muusikat kuulata, kui ei pea kogu aeg oma hetke armastust taga ajama. Nüüd tuli välja, et peo kvaliteeditegurina on meeste tähelepanuavaldused sama hästi kui arvestusest maas. Või noh, kenade meeste puhul on kena, aga suvaline muu meeldiv asi on sama hea. Jah, Watson, muu hulgas teeb see ka meestega suhtlemise lihtsamaks, ei, õigemini mitte lihtsamaks, vaid suhtlevamaks. Et nagu suhtlekski kohe.

***

Ühel suareel oli juhus, kus üks vana sõber, nimetagem teda depressiivseks geeniuseks, kellel on vahel välja löönud kalduvus mind põhjendamatult ja piiritult imetleda, jäi ainiti kuulama minu pikka-pikka loba (no näiteks mingil hetkel ajasin ma suust välja monoloogi koomiksitest ja kuidas eri koomiksiautoreid jungiaanlikult sorteerida, ikka N ja S, T ja F). Ja ühel hetkel tähendab: “Kui tüdrukuga ikka midagi rääkida ei ole, siis on mõttetu suhelda, ükskõik kui ilus ta on.”

Ja kõnnib minema ja mina jään mõtlema, et oot-oot, kas mind nimetati just nüüdsama lolliks või?

Siis ilmub mingi klaasiga tagasi ja jätkab: “Ei, ega ma ei tahtnud öelda, et sa kole oleks.”

Ja hiljem (pärast sedasinast monoloogi, kuidas koomikseid jungiaanlikult liigitada): “Ma tahaks su heaks midagi teha.”

Mina vastu, et ee, ma olen sulle siin monoloogi pidanud ja sa oled selle välja kannatanud ja sa tahad veel minu heaks midagi teha?

No ja tahtiski ja kõige selle tulemusel jõin ma ära veel rohkem kahtlast veini.

***

Siis sai lobisetud iraani müstikuga, kes imetles sufisid, aga leidis, et müstikute puhul ei ole mõtet üldse vahet teha, mis religiooni nad kuuluvad, ja väitis, et islam suri tegelikult koos Muhamediga.

***

Siis jälle lobisetud sel teemal, et imelike inimestega, tähendab, kellel oleks justkui mingi sotsiaalne puue, on enamasti kuidagi meeldivam ja rahulikum suhelda kui nn. lahedatega*. Võib-olla NT-de omadus muidugi, kesse neid suhtlemismänge õppida jaksab, parem suhelda omasugustega, kes samuti reegleid ei oska ja lihtsalt, ee, suhtlevad.

***

Siis teinekord olin jäänud lobisema vääga põgusa tuttavaga ja ühel hetkel oli meie ringi tekkinud järsku oma viis-kuus inimest, keda ma peaaegu ei tundnud, kes kõik olid noored ja ilusad ja kes (sh noored ilusad poisid) vaatasid mulle säravate silmadega otsa, nagu ma oleks lahe ja vaimukas – mitte et nad üksteisele ei oleks samamoodi vaadanud, aga noh, minu sündmus on ikkagi see, et mulle – ja niipea, kui ma selle ära registreerisin, tuli ähm peale. Pmst normaalne seltskondlik situatsioon, aga mina mõtlen ärevalt, kuidas ma sellisesse auväärsesse olukorda olen sattunud ja mis ma peaks küll tegema, et selle vääriliselt käituda.

Eks sellised meeldetuletused ole head, kui muidu peaks oma emotsionaalsest tervisest ülearu hea arvamus tekkima.

***

Ma armusin Only Fools and Horses** sarja ja üritan nüüd aru saada, mida see minu kohta ütleb. Nüüd ei ole ju mängus isegi seda slash-apiili, mis “Starsky & Hutchiga”; tundub, et mulle piisab, kui näidatakse, et meestel on tunded, ning see, et sari ei ole seep, vaid ikkagi komöödia (või kriminull, nagu S&H puhul), ainult aitab, puhta tundlemise ma plokiks vast lihtsalt ära või ei hakkaks vaatamagi. See “Fools and Horses”, mis mul endal peas jookseb, on mõistagi juba originaalist üsna kaugele sõitnud ja hakkas minu suureks rõõmuks koomikseid produtseerima. Ma juba kartsin, et mu koomiksisoolikas on täitsa kinni kasvanud, aga näe, armastuse imeline jõud koukis ta lahti jälle.

Ah et mis Mary Sue? Mul kukuvad need koomiksid enamasti ikka paraja marysue žanri fanfic‘ina välja, aga mis sa ära teed, kui sisemine Mary Sue vajab hoolt ja armastust. Ma lohutan ennast sellega, et erinevalt hästituntud vampiirioopusest on minu marysued vähemalt iroonilised ja enesest teadlikud, lausa meta-mary-sue, ühesõnaga puhas postmodernism ja seda ma ju ometi armastan.

Hmm, viimases kolmes lauses oli igaühes “armas-” tüvi mingil moel sees. Hmmm. See juhtus küll kogemata, üritan ma end välja vabandada. Hmmmmm. Võib-olla mõni sigar ei ole ikka kunagi lihtsalt sigar.

——————————————————————————-
* Tõsi, need imelikud inimesed ei tohi väga rumalad ja/või kurjad olla sealjuures. Parem hea ja tark lahe inimene kui rumal tige imelik. Aga imelike hulgas leidub ikkagi meeldivalt helgeid päid, huvitav on. See, et ma lahedatest, st seltskondlikult osavatest rohkem salakavalust kahtlustan (st arukas ja lahe inimene peab väga silmatorkavalt hea olema, et ta mulle hirmu peale ei ajaks, arukast imelikust inimesest kahtlustan selja tagant kärukeeramist vähem – või mis siin keerutada, lahedatega on see hirm, et “äkki nad mõtlevad midagi (minu kohta)”, imelikud mõtlevad enamasti millestki huvitavamast ega oska nagunii eriti varjata, millest nad mõtlevad), on vbla isiklik kiiks ja ebaadekvaatne.

** OFAH lühitutvustus: elavad kaks vennakest oma vanaisaga (ja hiljem oma vanaonuga) kaheksakümnendate Londoni Lasnamäel jja ajavad umbes sedasorti äri, nagu meil üheksakümnedatel turul mingit kahtlast päritolu rõivatükkide ja kingadega aeti. Isegi sellised olulised aksessuaarid nagu nahktagi ja tossud on olemas. Vendadel on hästi suur vanusevahe, nii et koos vanaisaga/-onuga tuleb kokku kolm eri põlvkonda, mis on üks tugipost, mille pealt kergelt dickensliku kallakuga karakterikomöödiat ehitada. Teine on vendade iseloomuerinevus: mida rohkem osi ma vaatan, seda rohkem hakkab nende suhe meenutama Alan Brecki ja David Balfouri oma, kui need kaks Šoti jakobiidisõdadest 20. sajandi mustale turule ümber tõsta – no mis iganes – kasvuvahe, riietumisharjumused ja erinev ettekujutus moraalist. Kaadritaguse naeru tahaks kinni keerata enamasti, eriti (nuuks) liigutavates kohtades. Misasja nad naeravad, kui teistel on tunded.

Advertisements

3 kommentaari to “Vananeva Mary Sue eneseotsingud”

  1. serial k said

    lihtsalt pean jagama, muidu sa ei näegi coole herefordi veiseid (see surnud hunt on nende kätetöö jah, maidea kas sloganist saab aru) (vajuta mu nimele et pilti näha)

  2. serial k said

    ähh, kopisin mingi teksti hoopis sinna

  3. serial k said

    siin peaks olema “they can see right through”. krdi perfektsionism. ma mõtlesin seda sloganit pool tundi välja, kõige kiiremate tööülesannete kõrvalt.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: