Semigallia idüll

november 3, 2010

Enne, kui me teele asusime, olin ma tund aega magamist teeselnud, et ma saaksin hiljem teeselda, et on normaalne päev, mil ma olen normaalselt maganud. Kella poole seitsmesele bussile minnes jääb mul paratamatult üle seda ainult teeselda. Riia bussijaamas uskusin seda veel peaaegu isegi. Ah tühja sellest magamisest, kui seal on selline einelaud! Muidu näen ma unes, kuidas mul on kohvikus valida nende ja nende saiade ja pirukate ja salatite vahel, see einelaud ongi just selline. Läksime ja ütlesime müüjale “Ää”, inglise keelt tema ei osanud ja mul tuli suust enne välja “ludzu vienu piespiena maizu” ja võib-olla koguni “sieru salatu”, kui ma oleks seda kõike vene keelde tõlkida jõudnud. K. ütles tunnustavalt: “Sa oskad läti keeles koguni käänata.” Ei-ei, käänata on selle kohta palju öeldud. Ma oskan ühe käändkonna akusatiivi ja deklineerin sellega optimistlikult kõiki sõnu kõigi lauseliikmete rollis (peale aluse), et äkki läheb pihta. Aga igatahes oli meil nüüd olukord, kus meie rääkisime läti keelt (khm) ja müüja vene keelt vastu. K. sai siltide pealt sõnade lugemisega sama edukalt hakkama kui mina, aga J. koogi puhul ei tulnud meil enam kellelegi meelde, mis sildi peale kirjutatud oli, ja me ütlesime jälle “Ää”. Kogu see ilu maitses õige hästi, nagu üks unenäokohviku toit maitsema peabki.

Siis sai kell pool üksteist nagu lubatud ja mina võtsin väriseva südamega ette vene keeles helistamise. Valdis ütles esimese asjana, kui aru sai, kes me oleme, reipalt “Tere!” ja meil õnnestus segaste kirjelduste ja minu kehva vene keele vahendusel üksteist üleski leida. Järgmiseks leidsime üles Bauska lossi ja kuidas sinna sisse pääseb. See polnud tegelikult veel midagi, sest sees läksime otse, kallistasime inimesi, läksime trepist üles, pöörasime paremale, läksime otse, siis pöörasime paremale, siis pöörasime paremale, läksime trepist üles, siis pöörasime vasakule, läksime trepist üles, siis pöörasime vasakule, siis pöörasime vasakule, siis läksime otse läbi tuhande uksega koridori, Laura jäi jalgupidi juhtmesse kinni, siis me jälle kallistasime inimestega, jäime jalgupidi juhtmesse kinni ja jõudsime niiviisi oma garderoobi. Mõni etapp võis mul praegu meelest ära minna. “Me vältisime hoolikalt seda ruumi, kus Minotaurost hoitakse”, märkis J. Ah, ja siis toimetati meid uuesti läbi tuhande uksega koridori, paremale, trepist alla, paremale, otse, otse, paremale sinna saali, kus kontsert pidi tulema. Ballare tegi juba proovi, st me kallistasime inimestega. Ja Ainars tantsis Ballo del Fiore jogurtiversiooni.

K. uuris, kas ma oskan teaduslikult välja selgitada, miks lätlased hõljuvad seal, kus eestlased on maapinnal või koguni trambivad. Jäime lausa murelikuks, et hõljumisparadigmas jääme küll kesiseks ja läksime oma suure murega nurga taha harjutama, et ometi kord ära otsustada, kumba lugu me tantsime.

Järgmiseks oleme otsustamatuna tagasi ja Guna teatab, et meile on mõeldud viis minutit, nii et tehku me parem kolm lugu, kui saame. Arvutame kolmest kaks ja püüame ruumi kolmekesi ära täita. Selgub, et suures saalis vabapidamisel jookseb tants perioodiliselt nurka hunnikusse. Teeme avastuse: saalil on neli nurka ja neli seina ja kõigi nende suunas saab liikuda, peaasi, et ühel kriitilisel hetkel jookseks päripäeva, muidu juhtub õnnetus. Praktikas tekivad ootamatud häired. Meid on kolm inimest ja pikemat aega mitu erinevat arvamust, mis pidi on päripäeva. Lepime kokku, et plaadivahetuse ajal jäävad J. ja K. armunult reveranssi, et ei tekiks piinlikku pausi.

Saali imbuvad rahvatantsijad, kes küsivad, kas me kohe lõpetame, aga meile on proovitegemine meeldima hakanud ja me ei saa enne minema, kui oleme mõlemad lood veel korra läbi teinud. Nüüd on vähemalt soe. Tants ja tagaajamine on ainus moodus, kuidas vanas lossis soe hakkab.

Garderoobis asub K. tegelema aristokraatse harrastuse, nimelt õmblustööga, ebaaristokraatses poosis. Jõuame konsekventsidega sinnamaani, kus Lumivalgukese ema istus akna ääres ja tikkis, äkki lõi ta korraga maha seitse kärbest. Neid vaadates ohkas ta ja ütles – vaat selle koha peal hargnevad versioonid juba laiali.

Ehitame ennast piduriidesse, heidame nendega kostüümikottide peale ja teeskleme magamist – mina näen koguni unenägu ja leian, et olen välja puhanud küll.

Kontserdil on meil kõigil kole hirm, et äkki hakkame haigutama, aga peaaegu et ei hakkagi. Meie numbri ajaks on adrenaliin haigutusehirmu ära ajanud. Kõik nurgad ja seinad on enneolematult hästi paigas ja päripäev on iga kord päripäeva! J. ja K. on plaadivahetuse ajal oma armunud reveransis, nii et lausa lust vaadata – aga nad ei tõuse sealt… ega tõuse… ega tõuse… ja plaadivahetus venib ja venib… ja ma ei ole endale selleks ajaks mingit asjalikku tegevust leidnud, tekib vaata et piinlik olukord, kuidas seda nüüd peenemalt kirjeldadagi – “jäi lolli näoga keset lava vahtima.” Püüan kõigest väest lolli näo asemel armukadedat nägu teha. Hiljem selgub, et rahvale olla väga meeldinud. Lätlastel on seal mõned suured mehed, kes hüüavad iga loo järel kõva häälega hoo! Kas mulle tundub nii või hüüavad nad tõesti meile kõvema ja pikema “hoo!”, umbes nagu “HOOOOO!”?

Kontsert läbi, vastastikused komplimendid. “Te olite nagu luiged!” ütleb Guna. Meie, masajalgsed eestlased? “Nagu luiged!” Püüame selgitada, kuidas tegelikult on (vt seda kohta, kus lätlased hõljuvad ja eestlased trambivad), tema ei usu.

Pidusöök: keskaja vurhvi söömaajal saab kasutada eriti ökoloogilisi ühekordseid nõusid. Selle kapsaleheidee peaks ära varastama. Guna rõhutab, et kui hea nõu see on – lõpuks kapsalehte ära süües saad veel kord kõiki maitseid tunda. Ma hooplen, et mul on kodus üks selline vaip ka, millest ma saan vaesel ajal puljongit keetma hakata.

(Aga söök ise on jah, hea. Nüüd võiks ma üldse pika kõne maha pidada, kuidas ma ei ole Lätis kunagi halba sööki saanud, seevastu on seal igasugust head kraami, mida siin ei ole. Et siin on kah head toitu, aga seal on igale meie asjale reeglina ekvivalent olemas ja siis veel kümme muud. Eestis kipuvad parimad söögikohad olema sellised etnilised, noh, gruusia või mehhiko või midagi. Lätlastel on seevastu hästi palju söögikohti, kus on kohalikku toidutraditsiooni edasi arendatud. Ega see traditsioon ise nii väga erinev ei ole, võiks siis öelda, et kui tahad hea Eesti kodutoiduga söögikohta leida, mine Lätisse.)

Ma tsirkuleerin ja mind tuntakse ära – Calendula omad, kellele ma Tukumsis meistriklassi tegin, lausa piinlik, et mina neil enam nägu ja nime kokku ei pane, aga noh, nendel olin ka mina üksi meeles pidada, aga minul neid paarkümmend tükki. Jutustavad, et nad iga kord, kui nad “Hunsdon House’i” (mida nad järjekindlalt “Hudson House’iks” nimetavad) harjutavad, meenutavad nad, mis mina selle või selle koha peal ütlesin. Hah! Ma olen autoriteet! Lätis on trupp, kelle jaoks ma olen autoriteet! Keksin sellega veel garderoobis J. ja K. ees edasi – ma olen autoriteet, Lätis on kaks truppi, kes tantsib minu rekonstruktsiooni! – aga ma olen ju eikeegi!

Viskan enne balli korraks pikali, ei, ma ei maga, ja poole unenäo pealt ilmuvad J. ja K. uurima, kuhu ma jäin, ball on juba tükk aega käinud. Leian, et olen jälle välja puhanud küll, ainult äratraumeeritud jalg valutab, ja nagu needus tulevad innukad noormehed mind kõige särtsakamatele tantsudele kutsuma (ja ma ei saa ju noormeeste innukust raisku lasta, viimaks kaob see haruldane liik muidu veel ära). Oh, õnneks ei ole kõik tantsud mingit hüppamise branle’id, osa sobib ka minusugustele haigetele vanainimestele. Valdis moodustab ühel hetkel K. ja minuga trio, et tantsida “Spagnoletta Nuovat”, mida ta ise vaevu mäletab ja mida meie oleme vaevu nuusutanud, meie sammutehnika on niikuinii erinev, ühesõnaga saab palju nalja, aga me kogu aeg tantsime ikkagi.

Pärast balli korjab mind üles see, kes Bauska lossis tantsutruppi peab, tunneb huvi, kuidas ma rekonstrueerin, sest ta ise teeb samuti oma rekonstruktsioone, ja paistab, et tahab meid külla kutsuda – et Läti vanatantsuskeenele värsket verd tuua. Ma olen juba enam-vähem deliiriumis. Me oleme nagu luiged, meid tahetakse külla, ma olen autoriteet! Homme Bauska, ülehomme Krakov!

Asjad koos, oleme kohe-kohe aftekale sõitmas ja sööme lossi piletikassas Ballare kingitusi ära (ja saame teada, et päh on läti keeles päh, kui Guna avastab, et datlikivid on datlivaagna servale ritta laotud). Ma nõjatun piletikassa barjäärile, vaatan tähendusrikkalt J.-le ja K.-le otsa ja ütlen “Vaadake, ma nõjatun baariletile”, võtan baariletile nõjatuva poosi ja see on minu arust elu parim nali. Ka kõik sõnad on väga huvitavaks muutunud, näiteks “dattel” või “kampsun”, juba ma naeran. Siis on aga ühel noormehel üüratu korvpudel maailma parimat õlut – see on TÄIESTI kibe, kõige kibedam õlu, mida ma olen saanud, Bauska kohalik õlu -, ja piisab poolest toobist, et ma muutuksin täiesti kaineks. Tüüpiline, mäletan ka ühelt folgilt, et mul oli magamatuse ja palja vee peal erakordselt huvitav hakanud ja üks ettevaatamatult joodud õlu pani katuse kohe peale tagasi. Aga nüüd on meil siin ikkagi maailma parim õlu ja kui me ilusasti palume, toovad nad seda teinekord Tartu kaasa ka.

Seekord istub Valdise kõrval ballarekas ja kui nemad räägivad läti keelt, pole mul vaja vene keelt rääkida, mis tähendab, et me vajume pikkuse järjekorras üksteise najale. Ma näen ühe unenäo.

Nüüd ma enam ei olegi nii hirmus välja puhanud ja tahaks vaata et koguni magama minna, aga siis ilmub veini, kohvi ja juustu, paar armsat kutsut, ja jälle hakkab puhanud olla… vahepeal kõik räägivad läti keeles, aga see ei ole üldse hirmus, sest üks lahke Ballare venelane aeg-ajalt tõlgib mulle inglise keelde (ja ise sekkub vestlusse vene keeles, K. kahtlustab, et selleks, et meie aru saaks, sest ise paistab ta läti keelega täiesti sina peal olevat) ja tuleb välja, et majaperenaine on alles äsja truppi tulnud ja nad nüüd kõik räägivad talle tema kohta midagi head. No kuidas siis turvaline ei ole. Huvitav, kas nii tunneb ennast imik, kes kuulab juttu, aru midagi ei saa, aga on hea ja huvitav? Perioodiliselt ilmub jälle keegi, kes räägib meile meie kohta midagi head. Arutame J.-ga, kuidas küll Lätis käies alati nii populaarne tunne on. Me nagu meeldikski kõigile. Ja me oleme nagu luiged ja kaks truppi tantsib minu rekonstruktsiooni ja ma sain maailma parimat õlut ja kaks kõige ilusamat poissi, ilusad nagu printsid, vaatas mulle ballil sügavalt silma. Pärast veel needsamad ilusad printsid masseerivad mind. Vahepeal kõnnin saunast tuppa jahtuma, poisid vaidlevad kirglikult prostitutsiooni vajalikkuse üle, suurem osa ajast läti keeles, läti tüdrukud naeravad, vahepeal vene keeles, meie naerame ka. Järgmine kord on osa inimesi ära kukkunud ja J. on asunud ühele ilmsüütule lätlasele selgitama, kuidas see pilt meenutab “Tulnuka” filmi ja et juutuubis seda vist ei ole, aga kindlasti on seda võimalik kuskilt tõmmata. Saunalinadesse riietatud inimesed äratavad hirmsa joonistamiskihu, kardan, et seda ei saaks tähelepanu äratamata teha, aga küll on kahju… ühest küljest on palju anatoomiat näha, teisest küljest huvitav draperii. Ühel poisil on väga hästi nähtavad lihased pealegi, mine tea, kus ma selliseid veel joonistada saaks. Aga ei julge.

Perenaine palub minult häbelikult vabandust, et tal tuleb mind vist sauna sohvale magama panna. Meil on tegemist inimesega, kes on lasnud endale majja paarkümmend inimest pidutsema, sööma, saunatama, magama, ja ta palub vabandust, ma ei tea mille eest, võib-olla et tal ei ole igaühele eraldi baldahhiiniga voodit ja kohvi voodisse. Ja ma magan! mina, kes ma tavaliselt kuskil eriti ei maga, välja arvatud päeval. Kuigi vahepeal maandub sellelesamale sohvale ruumipuuduses (ja majaperenaise vabanduste saatel) üks kaunis prints, mis võiks ju rahulikku magamist häirida, näiteks kui peab mõtlema, et peeru ei tohi lasta. Aga ta oskab kuidagi nii hääletult maanduda ja hääletult magada, et nagu polekski teist seal, nii et ma magan.

Loomulikult kõik kallistavad meid, kui me ära hakkame minema, ja majaperenaine tänab, et me ikka tulime – umbes viis minutit pärast seda, kui minu kostüüm on tema kapi lae alt põrandale kaalunud ja kapi ukse küljest rebinud. Järgneb hirmus kihutamine, umbes nii et Valdis peaks bussile ette keerama, et see välja ei saaks sõita, ainult et mitte päris – aga Valdisele korralikult head aega ei jõuagi öelda, ah.

Pärnus saame bussijaama kiirtoidukas päris nõudega üsna viisakat süüa, nii et ma mõtlen, äkki peaks oma virina Eesti söögikohtade arvel tagasi võtma.

Kui ma vahepeal ei maga, küsib K., kas mul peavalurohtu on kaasas – mõtlen, et äkki oleks pidanud talle allergiarohtu andma ja ütlema, et see on peavalurohi, platseebo peaks ju valude vastu eriti hästi aitama, aga siis ta teab juba, et mul on ainult allergiarohud.

Kodus tuleb mul juba kell kaksteist öösel uni peale, peaaegu ei jõua “Miss Marple’itki” lõpuni vaadata. Unes näen söögikohta, kus on valida lõpmata paljude hõrgutiste vahel, seekord pole need saiakesed, vaid rohkem nagu grillitud baklažaanid ja konnakoivad. Konnakoibade marinaad on paraku, tundub, liiga äädikane.

Advertisements

8 kommentaari to “Semigallia idüll”

  1. vana naine said

    ilusad ajad!

    mul tuli ka ilus tunne peale. või noh, veel ilusam kui enne.
    /tänab sinu ilusa tunde jagamise eest südamplikult!

  2. nodsu said

    Ehee!
    Ma vaatasin jah, et sul oli seal ka päris idülliline.

  3. Hedvig said

    Haha, ma naersin ennast väikesteks kuubikuteks! Seiklus õllega on täielik lemmik. Ja misasi on jogurtiversioon? Ja ma nii hästi kujutan ette lätlasi hõljumas, nad on selleks nagu loodud! Parim reisikiri, mida ma lugend olen.

  4. nodsu said

    Ma ei tea, kui hästi sa “Ballo del fioret” tead, siinsamas tantsukonspektides on see üleval. Aga noh, ütleme, et “Ballo del fiore” on itaallaste väheke subtiilsem versioon tõrvikute branle’ist, lillega – noh ja nüüd pane nimeks “Ballo del yogurt” ja tee vaimusilmas vajalikud teisendused. See oli Guna jogurt, pudeli või topsi sees, nii et täpsemalt öeldes “Balldo del yogurt di Guna”. Ega nad siis värskeid lilli proovi ajaks nätsutama ei hakanud.

  5. nodsu said

    Aga eks ole, lätlased üldse hõljuvad kogu aeg, võta suvaline rahvatants, mida Eesti ja Läti muidu jagavad, ainult et lätlastel oleks nagu väiksem gravitatsioon, kuidagi ei seisa need jalad neil maa küljes.

  6. Hedvig said

    Oojaa, lätlaste hüppamisvõimet olen ma alati imetlenud. Eriti naljakas on siis, kui proovida prantslasi sundida läti stiilis tantsima. Ütleme kohe ära, et sellest ei tule midagi head 🙂

  7. nodsu said

    Ma ei pidanud tegelikult päris hüppamist silmas, rohkem seda, kuidas nad seal vaiksete kohtade peal maad ei puuduta. Ja hüppavad tegelikult väga tasakesi, vähemalt Ainars, kes neil seal praegu meestest kõige keerulisemaid asju tantsib, teised mehed hüppavad jälle kõrgele, aga ei oska nii peeneid koreograafiaid kui tema.

    Aga vat prantslaste kohta on huvitav, ma oleks arvanud, et nemad oskavad ka hüpata. Arvestades, et sinu jutu järgi ei tule neil labajalavalsi trampimine välja.

  8. nodsu said

    Aa, muide, kontserdil mainiti mitu korda tänuavaldustes Andris Geidansit, ma ajasin silmi punni, et kus ta siis on, aga nagu kedagi püsti ei karanud. Mul ei olnud küll ka prille ees. Pärast olid prillid ees, aga Andris Geidansit ei paistnud ka siis.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: