Ega seal teisel pool Alpe ongi juba Aasia

või midagi sellist pidid mõtlema kaubamaja toiduosakonna kaubapaigutajad või mis iganes nende nimi on. Muidu oleks ikka väga raske aru saada, mida tegi risoto-riis Aasia toidu kampaania riiulis. Ausalt, ma vaatasin kaks korda. Aasia kampaania silt? Olemas. Paki peal “risotto” kirjas? Jep.

***

Maailmaavastamine jätkub, hakkan oma eelnevat arrogantsi juba peaaegu kahetsema. Komistasin mingi tibiblogi otsa, olen täiesti fastsineeritud: avastasin paralleeluniversumi. Kus näiteks lihtne silmameik on ripsmetušš, lainer, lauvärv – eksin, mitte lihtne, vaid “väga, väga lihtne”. Mina arvasin siiamaani, et väga, väga lihtne silmameik tähendab, et panen prillid ette – üks liigutus ja kohe näha, et silmad peas.

***

PS.
Te ei kujuta ette, kuidas ma tahaks sellest tibiblogist kirjutada, ma tunnen kiljuvat antropoloogilist vaimustust, aga ma ei oska välja mõelda, kuidas seda teha nii, et ei oleks ilkumine, ja kuidas teha nii, et liiga äratuntavaid tsitaate sisse ei pane. A. küsis, kas asi on selles, et ma ei taha puutumatut loodust oma invasiivse uurimisega ära rikkuda. Mm, pigem ikkagi selles, et tahaks küll oma naljamomente edastada, aga mõnitada ka ei taha. Aga eks igaüks, kes avastab, et ta on antropoloogilise vaimustuse objekt, tunne end vast veidigi mõnitatuna. Hakkan esimest korda elus tundma, mis mõttes antropoloogia on tõepoolest kolonialistlik praktika, siiamaani, kui sellest lugesin, mõtlesin, et äh, niisama jutt.

Paar asja, millest vist saab kirjutada: ma ei suuda uskuda, et üks inimene võib olla nii lihtne! Ei ole võimalik! Küllap ta hoiab midagi peidus! kuigi samas avalikustab ta minu jaoks arusaamatul määral oma elu pisiasju. Praktilises mõttes paneks ta justkui kõik kirja, mis juhtub, vähe sellest, riputab ka pildid üles: ta pildistab asju, mida ta ostab, oma toitu, oma kosmeetikat, oma selle päeva meiki, riideid, mis ta täna selga pani, oma kaalu, oma küüsi, oma juukseid, isegi oma löövet, kui ette tuleb. Jäin lausa mõtlema, kas see on seesama absoluutne enesejaatus, termin, millega Hasso Krull oma tõlgitud Kärgatava Kõue enesekirjeldust määratleb. Kus ei salata maha midagi, mis toimub. Ainult et kas ainult see siis toimubki? Ometi peavad tal ju olema mingid seisukohad, ükskõik kui lihtsakoelised, ükskõik kui hästi-halvasti põhjendatud, mõni inimene meeldib talle kindlasti rohkem, teine vähem, mõni kultuurinähtus niisamuti.

Tähendab, ma tean, et selline maailm on olemas, ma ju kuulen tibisid kaubanduskeskuses rääkimas, aga ma ei ole ka siis kunagi uskunud, et see oleks neil kogu maailm. Kui nad omavahel räägivad, siis selge ju, et tuleb rääkida selles grupis aktsepteeritavat ja ohutut juttu, muu tuleb jätta… mujale. Ainult et mina oleks arvanud, et blogi ongi üks selline muja. Blogis saaks suhtelist anonüümsust pidada, on võimalik ju mingil määral reguleerida, kui palju sa oma isikut paljastad.

Vat siin ongi huvitav koht. Ta paljastab oma isiku näiteks näopiltide kujul üsna põhjalikult ära, nii et iga lugema sattuv tuttav saab ta kohe tuvastada – aga kõigest muust saab sama vähe teada, kui avalikus kohas teismeliste juttu kõrvalt kuuldes. Kas tal on ükski kanal, mille kaudu ta saaks suhelda nii, et ütleb ka seda, mis ta mõtleb? Kas ta üldse teab, et ta mõtleb? – sest seda, et ei mõtle, ma ei usu, nagu ma ütlesin, inimene ei saa olla nii lihtne.

Kuigi see lihtsusemulje on küll lugedes kerge tekkima – aga võib-olla on selles muljes rohkem mind kui teda? Mina vaatan, et ta riputab nii puhtalt, süütult ja lapselikult veebi üles asju, mida mina oleks võimeline avaldama ainult paksu irooniakihiga – asi pole selles, et ma ei tahaks, ma tõesti ei ole võimeline – ja kui kerge on siis uskuda, et kui ta sedagi ei häbene, siis vaevalt üldse midagi ja kui ta muid asju üles ei riputa, siis järelikult polegi midagi riputada.

Jah, see irooniatusvõimetus. Linkisin mõnele blogile sealt ka edasi, leidsin sarnaseid veel hulgem. Paljud neist olid teinud mingit “kui võlts sa oled” testi, kus küsiti, kui palju asju sa endale regulaarselt külge kleebid, peale määrid, maha lõikad või ära kisud. Selle testi järgi oleks ma puhas Mr Natural ise, aga taevake, mis on paar kunstküünt ja vahaplaastrit (ja igapäevast kulmukitkumist ja näomaski ja väga, väga lihtsat silmameiki) nende sisseehitatud näomaskide ja kunstküüntega, mis mu mõtlemisel küljest ära ei käigi (halastus küll, sai ikka rõve metafoor).

Üks huvitav asi veel: seal blogis kirjeldatud ihad ja kiusatused olid nagu varakeskaegsel mungal: seksuaalsust poleks nagu olemaski, keegi pole niipaljukestki armumisobjekt, et tema kohta kas või “nii nunnuuuuu!!!” hõigata. Kõik ihad, kõik kiusatused on seotud söögiga (mis on üles pildistatud ja sageli virtuaalse vildika abil punase ristiga tähistatud: sõin küll, aga see oli patune ja enam ei tohi).

Siit hakkas hargnema veel üks huvitav niit: nähtavasti on vaja ennast hirmus saledana hoida; ilma kunstpäevituse ja meigita välja minna on mõeldamatu, enda pidev vahatamine ja kulmukitkumine täiesti elementaarne, ühesõnaga väga ranged ilunõuded, aga samas ei paista sellel mingit konkreetsemat eesmärki olevat, kellele ekstra oleks vaja meeldida. Platooniline ilueesmärk? Lihtsalt nartsissism? Usin sotsiaalne mimikri?

Heakene küll, sai koloniaalisandat mängitud küll, jätan oma õilsa (lihtsa, puhta, süütu) metslase nüüd rahule.