Religioonitest

detsember 28, 2010

Leidsin jälle ühe parimaid religiooniteste (mõte on välja selgitada, mis religiooniga/maailmavaatega oma veendumused kõige paremini klapivad) veebis, sest lisaks kastidesse punktide ja ristide toksimisele saab seal küsimuste tähtsusel vahet teha – minu jaoks on näiteks vägivaldsust või selle vastasust puudutavad küsimused palju olulisemad kui see, kuidas täpselt maailm tekkis (tekkis, kuidas tekkis, see on rohkem kuriositeet, oluline on see, mis sellega pihta hakata – juba filosoofia ajaloo kursusel tundusid metafüüsikud mulle igavamad kui eetikud, või noh, hobi korras on metafüüsika teinekord muidugi huvitav ja lausa lõbus, aga kuidagi vähe tõsiseltvõetav), samuti on see, mida siin ja praegu pihta hakata, märksa olulisem kui hauatagune.

Igatahes kunagi ammu ma seda tegin ja tulemus on sama, mis toona – ma olen endiselt kõige märgatavamalt liberaalne kveeker ja liberaalne protestant tuleb kohe sabas, kõige vähem olen ma moslem, jehoovakas ja ortodoksne juut.

Juhuks, kui link peaks kunagi ära langema, panen edetabeli ka siia:

1. Liberal Quakers (100%)
2. Mainline to Liberal Christian Protestants (95%)
3. Unitarian Universalism (95%)
4. Orthodox Quaker (79%)
5. Mahayana Buddhism (72%)
6. Theravada Buddhism (69%)
7. Hinduism (62%)
8. Neo-Pagan (62%)
9. Secular Humanism (62%)
10. Sikhism (61%)
11. New Age (60%)
12. Taoism (59%)
13. Reform Judaism (56%)
14. Jainism (55%)
15. Baha’i Faith (50%)
16. Seventh Day Adventist (50%)
17. New Thought (44%)
18. Mainline to Conservative Christian/Protestant (41%)
19. Eastern Orthodox (40%)
20. Roman Catholic (40%)
21. Scientology (39%)
22. Nontheist (37%)
23. Christian Science (Church of Christ, Scientist) (34%)
24. Church of Jesus Christ of Latter-Day Saints (Mormons) (32%)
25. Orthodox Judaism (29%)
26. Jehovah’s Witness (24%)
27. Islam (24%)

Ja ega midagi väga vaielda ei ole, selles mõttes, et kveekereid olen ma loetu põhjal varemgi imetlenud.

Üks spirituaalsusetest oli seal veel, aga kehvem – hulk küsimusi oli sellised, et mingi vastuse pidi andma, “ei tea” või “ei huvita” ei saanud öelda ja seda, et küsimus oli ise ebaoluline, ei saanud kah öelda, nii et nende arvelt tuli mul spiritual straddler – arvatavasti seepärast, et ebahuvitavatele küsimustele valisin alati võimalikest kõige ebamäärasema vastuse.

Inglitestis olin ma Rafael.

Advertisements

Vabanemine siidsukkade abil

detsember 20, 2010

Jäin lugema Kunnuse blogisabavestlust Birk Rohelennu üle. Vastav arvustus sattus mulle Sirbis juba enne ette, Kunnus on oma poleemilisuses paeluv kirjutaja, kuigi midagi jäi selle arvustuse juures mind häirima, mitte seoses Rohelennu raamatutega, mida ma ei ole lugenud, vaid arvustuse enda tooniga. Aga äkki jõuan sellega kunagi hiljem tegeleda. Praegu tuletas ühe blogisabas toodud tsitaadi teema – vabanemine ilustumise läbi – meelde paari varem silma jäänud asja.

Üks oli puhas meelelahutusfilm “Siidsukad”, “Ninotchka” muusikalversioon. Kui nii algse filmi kui ka muusikali teema oli “armastus päästab naise ideoloogia kütkest”, siis vähemalt minu mäletamist mööda käis võrgutamine “Ninotchkas” üleüldse meeleliste naudingute kaudu – võluv kaaslane, hea söök ja nii edasi. “Siidsukkade” võrgutuse pöördepunkt on aga stseen, kus kangelanna – siiani mustades paksudes praktilistes sukkades, madalates kingades, sviitris – paneb selga korseti, jalga siidsukad ja nii on ta meelelisus ja tundeelu jäädavalt vabastatud, väikesest tagasilangusest hoolimata. Mõtlesin, kanäe, küll on naist lihtne vabastada: kord võtad korseti seljast, kord paned selga, kord tõmbad sukad jalga, kord viskad jalast ja asi vask. Selle mõttega meenus ka üks teine, kaalukam film “Now, Voyager”, kus varases keskeas naine emantsipeerub oma türanliku ema käpa alt, mida väljendab see, et ta kitkub oma kulmud, asendab vormitu ja moetu kleidi ilusamaga ning praktilised kingad kõrgekontsalistega.

See vabanemistehnika tundus olevat nii pentsikus vastuolus kunagise reformkleidiliikumise või rinnahoidjate põletamisega, aga nende filmide kontekstis isegi mõttekas. Esimese filmi väärtusehierarhia ongi traditsiooniline, kus parim karjäär on rikast meest armastada ja temaga abielluda, välja arvatud naistel, kellel puuduvad selleks loomulikud eeldused ehk piisavalt kena välimus, et rikastele meestele meeldida – ja rõhuv diktatuur on peategelase suurepärased loomulikud eeldused sinnamaani maha surunud, rääkimata sellest, et diktatuur on ka puritaanlik ega soosi meelemõnusid üldse. “Now, Voyager” on põnevam, selle peategelane küll avastab tuunitud välimuse abil oma seksuaalsuse ja atraktiivsuse, aga kui vaadata, kuidas tal edasi läheb, siis näikse uus imago kokkuvõttes olevat pigem vahend, mille abil integreeruda ühiskonda, kust ema teda eemal on hoidnud, või isegi lihtsalt märk, mis tuletab talle endale vastavastatud ühiskonnakõlbulikkust meelde (sest ema sisendas talle pidevalt nii seda, et ta on lootusetult kole, kui ka seda, et ta on napakas ega saa millegagi hakkama). Viimaks on õnnelik lõpp, mille peategelane saavutab, ju see, et ta leiab lapse, kelles tunneb ära varateismelise iseenda ja saab niiviisi laps-iseennast tagantjärgi aidata, mitte abielu mehega, kelle ta oleks kitkutud kulmude maagia abil kätte püüdnud.

Aga kui “Mina, Mortimeri” kirjakoht esindab ühest otsast justkui emantsipatsiooni ja vastuhakku ühiskonnale, samas täpselt samade vahenditega (uued riided, moodne soeng), millega neis filmides küll soorollidega konformeeruti, küll ühiskonnaliikmeks hakati, on asi väheke nihkes küll.

Katkendid:

Ema joonistas sõrmega lauale lillekesi. Tal oli uus soeng. Pikad juuksed olid kadunud, Mortile vaatas vastu tütarlapselik lühike sasipea.[…]
„Emal on teksased jalas,“ tõdes Mort üllatusega. Tema alateadvuses kivistunud kujutus emast jakis ja seelikus või lillelises kleidis oli ühtäkki põrmustatud. See siin oli midagi täiesti uut.
[…]
„[…] Ma ei suutnud enam millesegi uskuda… Kuni tuli Ashton.“ Ema naeratas õrnalt, tütarlapselikult. „Ja mul oli tunne, nagu oleksin ma uuesti ellu ärganud… Ma tundisin, Mortimer, ma tundsin jälle armastust! Ja see oli nii imeline.. et kõik muu tundus selle kõrval tähtsusetuna. […]“
[…]
„Ma kavatsen elama hakata,“ ütles ta Mortimerile.
Ema oli suureks kasvanud.

Või kas ongi nihkes? On ju täiesti olemas žanr, mille loogikas on igati aktseptaabel vabanemisvariant pääseda ebameeldiva mehe käest meeldiva mehe kätte. Ma oleks nagu isegi paari sellist filmi näinud. Ei või pead anda, kas Cartlandil on just sellist süžeed, aga Agatha Christiel on minu mäletamist mööda ette tulnud, kui ta võtab vahel heaks kriminullistoori vahele “suhetest” kirjutada.

***

Nii või teisiti, “Now, Voyager” äratas minus tookord vaatamise aegu taas selle kiiksu, mis mul vahetevahel peal käib – kontaktipüüd oma sisima tibiga. Ainult et siiamaani iga kord, kui ma sellega midagi praktikas olen püüdnud ette võtta, on mul ikka enne keel vesti peal, kui korralik tibipersona valmis on saanud. Lõpetan ikka mugavate kingade ja paksude sukkadega, sest tavaline mina karjub tibi maha: “nende kontsadega ei saa ju käia” ja “muidu hakkab ju külm”. Tibi on aga maha surutud ja mine tea, mis musti tegusid ta seal salajas veel tegema hakkab.

————————————————————————————————————————————————

Siit saab näha, millised olid “Siidsukkade” kangelanna ametlikult ebaseksikad riided, edasi toimub aga juba vabanemine.

————————————————————————————————————————————————

Hah, praegu jõudis see, mis mulle ennist arvustuses vastu hakkas sõnadesse: Kunnus omistaks justkui autorile hoiakut “eneseteostus on etem kui teisest hoolimine”, aga ma ei ole sugugi kindel (tõsi, ikka raamatut lugemata, aga kes siis ei kõneleks raamatutest, mida ta pole lugenud), kas selline hoiak on seal olemas. Mulle jääb Kunnuse toodud tsitaatidest (ja varem Elli toodutest, mis on veidi pikemad) pigem mulje, nagu oleks autori vastandpaar hoopis eneseteostus laste kaudu vs. eneseteostus… näiteks romantilise armastuse kaudu, millest ta eelistaks viimast kui vahetumat. Stiili- ja maitseküsimused on juba teine asi.

————————————————————————————————————————————————
Võimalik, et mind mõjutab mu esimene võõrkeel, kus üks ja sama sõna tähistab maailma ja seltskonda, sedakaudu toob ta mulle meelde ühiskonna – niiviisi vaadates on mis tahes konventsionaalne, le monde‘i meeleheaks tehtud teostus (olgu või eneseteostuse nime all, olgu selleks perekonna või noore armukese pidamine) paratamatult selle maailma vürsti teenimine; teine asi on kutsumuse teostusega (olgu või eneseteostuse nime all).

Elu on ikka imelik

detsember 10, 2010

Kui ma olin kaheksateist, ei olnud mul veel halle juukseid, mu puusade ja talje suhe oli kuus kilo efektsem, rinnaümbermõõt suurem, põsed ümaramad, silmanägemine parem, pöialiiges terve. Ma olin süütu, uudishimulik, naiivne, entusiastlik, kiimaline ja vallaline.

Siis ei olnud kuskil ilusaid tarku noori mehi, kes mulle armsasti külge lööks.

Kui tahad tööga rahul olla, tuleb rakendada vana kuulsat kana, kitse, lamba ja lehma tuppa elama võtmise trikki. Pärast mitut kirjavigade, valede viidete ja võigaste leheküljepikkuste lausetega tööd on mul nüüd tõlkida tekst, mille on kokku pannud arukas inimene, kui otsustada tema kirjaoskuse ja teksti liigendamise võime järgi. Ma peaks talle vist kunagi kirja saatma, kus ma ütlen talle, et ta on ilus, tark ja hea. Eriti tore on asja juures see, et tema teksti tuleb mulle tegelikult kõige rohkem – käkke tuleb mitmelt eri asutuselt, aga see tegelane on regulaarne.

***

Hiljaaegu Marta lingitud “Cyanide and happiness” pani mind mõtlema, mis ma džinni käest küsiksin -nooh, tulid igavesed suured soovid meelde. Ja siis kohe iga suure soovi sabas järelmõte: “Aga seda on mul ju võimalik ise ära teha. Aga sellega saan ma ju ise hakkama.” Ja nii mitu korda järjest, nii et tundus, et džinn tuleks saata kellegi juurde, kellel midagi päriselt vaja on soovida, midagi džinniväärset. Terve järgmine päev oli uhke ja rahulolev tunne, mis võttis umbes sellise kuju, et “maailm on minu ees lahti” ja “kõik teed on valla”, ühesõnaga, selle vastand, et “ma olen lõksus”, ja tuli mõte, et sellist olekut oodatakse tavaliselt noortelt (noor inimene, kõik võimalused ees), aga ma ise küll noorusest sellist tunnet ei mäleta. Üldse, kui paljudel noortel siis ikka nii hirmus palju võimalusi on, enamasti on nad ju mitut pidi sõltuvad, elavad kellegi teise juures või käivad vanemate juures pesu pesemas jne. “Teed on valla kuni järgmise pesupäevani”?

Ainult üks asi oli, mis tuli pähe, mida võiks džinnilt küsida – et mu pöialiiges iga natukese aja tagant ära ei traumeeruks. Täna arenes sellest mõte, et küsiks džinnilt selliseid kingi, mis hoiaks ja aitaks käia ja tantsida, mitte ei segaks. Ja siis tuli veel parem mõte, mis neid uusi kingi ikka soovida, sooviks parem, et kõik kingad hoiaks ja toetaks jalgu, selle asemel et lõhkuda. Näete, suurte asjadega saab ise hakkama, aga väikeste jaoks on ikka abi vaja.

Inimlikus mastaabis on see väikeste asjade abi natuke olemaski – ikka see kena kingsepp, kellele ma viin näiteks kolm jalanõud remontida, ise ei loodagi, et neist enam elulooma saab, aga tema mitte ainult ei paranda ära, vaid küsib selle eest ainult natukene. Kui ma toona kirjutasin, et unistan, et ta võtaks mu kingad tasuta parandada nagu “Punase päevalillepostitõlla” kingsepp, siis tegin ma talle natuke ülekohut. Tegelikult ta panigi ükskord ühtedele vanadele saabastele talla alla tagasi ega võtnud selle eest midagi, sest “nii vana materjal läheb nagunii varsti ise katki, ma ei saa ju selle eest raha võtta”.