Elu on ikka imelik
detsember 10, 2010
Kui ma olin kaheksateist, ei olnud mul veel halle juukseid, mu puusade ja talje suhe oli kuus kilo efektsem, rinnaümbermõõt suurem, põsed ümaramad, silmanägemine parem, pöialiiges terve. Ma olin süütu, uudishimulik, naiivne, entusiastlik, kiimaline ja vallaline.
Siis ei olnud kuskil ilusaid tarku noori mehi, kes mulle armsasti külge lööks.
Kui sellest nüüd nii aru saada, et praegu on palju ilusaid tarku noori mehi, kes Sulle armsasti külge löövad, siis äkki 18 aastase inimese jaoks on ilu, tarkus ja armas külgelöömine teise tähendusega…
Niisama ajan pada, mul pole ju aimugi, mis selle tõdemuse taga on 🙂 Aga võtsin analoogia enda elust – nooremana olin naeruväärselt valiv.
noorena ei pannud mõnikord tähele ja ei saanud aru, kui keegi külge lõi ja pealegi vanuse kasvades kasvab ilusate ja tarkade 18-aastaste noormeeste hulk, võrreldes ajaga, kui olin ise 18 🙂 ehk – olid jah paljud mõisted teise tähendusega.
Noorena naeruväärselt valiv… No mina jällegi oleksin võinud valivam olla. Või valida teiste põhimõtete alusel. Mingil salapärasel põhjusel olid mainitud vanuses valikud äärmiselt kehvad. Võibolla olin ma liiga rõõsa, süütu, noor ja armas, nüüd on need vead parandatud ja valikud muutunud hulga ahvatlevamateks.
Elu algab kolmekümneselt!
Ja võibolla ka neljakümneselt, kui ma sinna jõuan!
Pole välistatud, et viiekümnese elu (ja armsalt külge löövad noormehed) ületavad kogu eelnenut mäekõrguselt. Igatahes looturikas.
Tegelikult ei pea ma silmas 18-aastaseid, lihtsalt minust nooremad. Tõtt-öelda sellises vanuses, keda ma huviga vaatasin ka 18-aastaselt, ainult et siis oli tegemist rubriigiga “ilusad targad täiskasvanud mehed”.
Ja vaevalt ma kuigi valiv olin. Kui, siis ainult võrreldes iseendaga neljateistaastaselt – siis piisas mulle armumiseks, et oli minust natukene vanem, meessoost, suhtles minuga, aga ei loopinud sealjuures lumepallidega ega kallanud vett krae vahele ega löönud. Kaheksateistkümnenaks eluaastaks olin küll juba avastanud, et selliseid meesterahvaid on maailmas palju rohkem, kui oleks arvanud, aga ikkagi jõudsin ma tuttavate meesterahvaste hulgast enamikust sisse võetud olla. Ma ju ütlen – uudishimulik, naiivne ja kiimaline.
Võib-olla ei pannud ma tähele, aga kust ma tean. Mul ei ole ju mälus asju, mida ma tähele ei ole pannud.
… aga ma kaotasin viimatiste muljete käigus ühe oma ilusa salli linna peale ära, nagu täna selgus 😦