Vabanemine siidsukkade abil

detsember 20, 2010

Jäin lugema Kunnuse blogisabavestlust Birk Rohelennu üle. Vastav arvustus sattus mulle Sirbis juba enne ette, Kunnus on oma poleemilisuses paeluv kirjutaja, kuigi midagi jäi selle arvustuse juures mind häirima, mitte seoses Rohelennu raamatutega, mida ma ei ole lugenud, vaid arvustuse enda tooniga. Aga äkki jõuan sellega kunagi hiljem tegeleda. Praegu tuletas ühe blogisabas toodud tsitaadi teema – vabanemine ilustumise läbi – meelde paari varem silma jäänud asja.

Üks oli puhas meelelahutusfilm “Siidsukad”, “Ninotchka” muusikalversioon. Kui nii algse filmi kui ka muusikali teema oli “armastus päästab naise ideoloogia kütkest”, siis vähemalt minu mäletamist mööda käis võrgutamine “Ninotchkas” üleüldse meeleliste naudingute kaudu – võluv kaaslane, hea söök ja nii edasi. “Siidsukkade” võrgutuse pöördepunkt on aga stseen, kus kangelanna – siiani mustades paksudes praktilistes sukkades, madalates kingades, sviitris – paneb selga korseti, jalga siidsukad ja nii on ta meelelisus ja tundeelu jäädavalt vabastatud, väikesest tagasilangusest hoolimata. Mõtlesin, kanäe, küll on naist lihtne vabastada: kord võtad korseti seljast, kord paned selga, kord tõmbad sukad jalga, kord viskad jalast ja asi vask. Selle mõttega meenus ka üks teine, kaalukam film “Now, Voyager”, kus varases keskeas naine emantsipeerub oma türanliku ema käpa alt, mida väljendab see, et ta kitkub oma kulmud, asendab vormitu ja moetu kleidi ilusamaga ning praktilised kingad kõrgekontsalistega.

See vabanemistehnika tundus olevat nii pentsikus vastuolus kunagise reformkleidiliikumise või rinnahoidjate põletamisega, aga nende filmide kontekstis isegi mõttekas. Esimese filmi väärtusehierarhia ongi traditsiooniline, kus parim karjäär on rikast meest armastada ja temaga abielluda, välja arvatud naistel, kellel puuduvad selleks loomulikud eeldused ehk piisavalt kena välimus, et rikastele meestele meeldida – ja rõhuv diktatuur on peategelase suurepärased loomulikud eeldused sinnamaani maha surunud, rääkimata sellest, et diktatuur on ka puritaanlik ega soosi meelemõnusid üldse. “Now, Voyager” on põnevam, selle peategelane küll avastab tuunitud välimuse abil oma seksuaalsuse ja atraktiivsuse, aga kui vaadata, kuidas tal edasi läheb, siis näikse uus imago kokkuvõttes olevat pigem vahend, mille abil integreeruda ühiskonda, kust ema teda eemal on hoidnud, või isegi lihtsalt märk, mis tuletab talle endale vastavastatud ühiskonnakõlbulikkust meelde (sest ema sisendas talle pidevalt nii seda, et ta on lootusetult kole, kui ka seda, et ta on napakas ega saa millegagi hakkama). Viimaks on õnnelik lõpp, mille peategelane saavutab, ju see, et ta leiab lapse, kelles tunneb ära varateismelise iseenda ja saab niiviisi laps-iseennast tagantjärgi aidata, mitte abielu mehega, kelle ta oleks kitkutud kulmude maagia abil kätte püüdnud.

Aga kui “Mina, Mortimeri” kirjakoht esindab ühest otsast justkui emantsipatsiooni ja vastuhakku ühiskonnale, samas täpselt samade vahenditega (uued riided, moodne soeng), millega neis filmides küll soorollidega konformeeruti, küll ühiskonnaliikmeks hakati, on asi väheke nihkes küll.

Katkendid:

Ema joonistas sõrmega lauale lillekesi. Tal oli uus soeng. Pikad juuksed olid kadunud, Mortile vaatas vastu tütarlapselik lühike sasipea.[…]
„Emal on teksased jalas,“ tõdes Mort üllatusega. Tema alateadvuses kivistunud kujutus emast jakis ja seelikus või lillelises kleidis oli ühtäkki põrmustatud. See siin oli midagi täiesti uut.
[…]
„[…] Ma ei suutnud enam millesegi uskuda… Kuni tuli Ashton.“ Ema naeratas õrnalt, tütarlapselikult. „Ja mul oli tunne, nagu oleksin ma uuesti ellu ärganud… Ma tundisin, Mortimer, ma tundsin jälle armastust! Ja see oli nii imeline.. et kõik muu tundus selle kõrval tähtsusetuna. […]“
[…]
„Ma kavatsen elama hakata,“ ütles ta Mortimerile.
Ema oli suureks kasvanud.

Või kas ongi nihkes? On ju täiesti olemas žanr, mille loogikas on igati aktseptaabel vabanemisvariant pääseda ebameeldiva mehe käest meeldiva mehe kätte. Ma oleks nagu isegi paari sellist filmi näinud. Ei või pead anda, kas Cartlandil on just sellist süžeed, aga Agatha Christiel on minu mäletamist mööda ette tulnud, kui ta võtab vahel heaks kriminullistoori vahele “suhetest” kirjutada.

***

Nii või teisiti, “Now, Voyager” äratas minus tookord vaatamise aegu taas selle kiiksu, mis mul vahetevahel peal käib – kontaktipüüd oma sisima tibiga. Ainult et siiamaani iga kord, kui ma sellega midagi praktikas olen püüdnud ette võtta, on mul ikka enne keel vesti peal, kui korralik tibipersona valmis on saanud. Lõpetan ikka mugavate kingade ja paksude sukkadega, sest tavaline mina karjub tibi maha: “nende kontsadega ei saa ju käia” ja “muidu hakkab ju külm”. Tibi on aga maha surutud ja mine tea, mis musti tegusid ta seal salajas veel tegema hakkab.

————————————————————————————————————————————————

Siit saab näha, millised olid “Siidsukkade” kangelanna ametlikult ebaseksikad riided, edasi toimub aga juba vabanemine.

————————————————————————————————————————————————

Hah, praegu jõudis see, mis mulle ennist arvustuses vastu hakkas sõnadesse: Kunnus omistaks justkui autorile hoiakut “eneseteostus on etem kui teisest hoolimine”, aga ma ei ole sugugi kindel (tõsi, ikka raamatut lugemata, aga kes siis ei kõneleks raamatutest, mida ta pole lugenud), kas selline hoiak on seal olemas. Mulle jääb Kunnuse toodud tsitaatidest (ja varem Elli toodutest, mis on veidi pikemad) pigem mulje, nagu oleks autori vastandpaar hoopis eneseteostus laste kaudu vs. eneseteostus… näiteks romantilise armastuse kaudu, millest ta eelistaks viimast kui vahetumat. Stiili- ja maitseküsimused on juba teine asi.

————————————————————————————————————————————————
Võimalik, et mind mõjutab mu esimene võõrkeel, kus üks ja sama sõna tähistab maailma ja seltskonda, sedakaudu toob ta mulle meelde ühiskonna – niiviisi vaadates on mis tahes konventsionaalne, le monde’i meeleheaks tehtud teostus (olgu või eneseteostuse nime all, olgu selleks perekonna või noore armukese pidamine) paratamatult selle maailma vürsti teenimine; teine asi on kutsumuse teostusega (olgu või eneseteostuse nime all).

Advertisements

32 kommentaari to “Vabanemine siidsukkade abil”

  1. vana naine said

    Ma lugesin enne Birk Rohelennu vastust “Sirbis” sellele arvustusele kui arvustust ennast. (See vastus oli Andres Metsa nime all ja täitsa vaimukas).
    Vastus oli nii hea, et raamatuid ja vastamist nõudnud dokumenti lugemata olin üpris Rohelennu poolt kohe ühe raksuga.

    Kuigi ma olen paari tema raamatut LAPANUD ja need ei jätnud üldse head muljet.

    Nüüd, algartikliga tutvununa, kaldub mu sümpaatia ikkagi Kunnase poole =)
    Sest kuigi siidisukkade abil ilmselt saab millestki vabaneda (ja sama hooga mõnda teise karpi sisse sunnitud olla) ei tundu kirjeldatud maailmanägemus tõesti millgi sellisena, mida ma maitsva noortekirjanduse hulka liigitaksin. Eriti kui see on ideeliselt kasvatuslik kirjandus ja selle kasvatuslikkuse käigus “romantiline armastus päästab päeva”-ideoloogiat kuulutab.

    Sest romantilist armastust ülistab nii palju maailmakirjandusest tuntud teoseid, et mine lolliks, filmindusest rääkimata. Ja paar ajalehesabast pärit artiklit, mis arglikult kuulutavad, kuidas “armusõltuvus on ebaterve” ei jaksa nagunii neist kõigist üle karjuda.

  2. Serial K said

    BR pseudonüümi taga olevat isikut veits teades pakuks, et teil on temast kujunenud täiesti vale pilt (ja ei saa isegi öelda, et raamatute põhjal, kuna neid te pole ju lugenud. ma viimast olen, julgen moodsa neuroosikirjandusena soovitada küll), ehkki seesama pilt ise ei pruugi tema eesmärgiga väga vastuolus ollagi ehk.

  3. Serial K said

    nt on ettevaatamatu järeldada, et tegelane meeldib autorile lihtsalt sellepärast, et autor on ta sümpaatseks suutnud kirjutada. ja et autor järelikult jagab tegelase programmi ja raamat on mõeldud selle programmi propageerimiseks.

  4. Serial K said

    aga see, et lastetu (eeldan ka teksti põhjal, hihi) meeskirjanik heidab noorele emale perevaenulikkust ette, on igatahes armas.

  5. Serial K said

    Nüüd lugesin vastulauset, kus kriitik oma senisest stiilist kahjuks täiesti välja langeb ja tatti pritsima hakkab. Huvitav, et nii iroonilise maneeriga tüüp on nii võimetu loetud tekstist (emakakadedus) irooniat välja lugema. Ühtlasi paistab ta ka eneseirooniaks täiesti võimetu olevat, mis on ka kurb, alguses ta mulle väga meeldis, aga see mannetu vastuärplemine tegi margi küll täis. Nagu Lauri Vahtre või midagi.

  6. Serial K said

    (st kui enne jäi mulje, et ta on mõnus terava keelega sell, siis nüüd jääb mulje, et ta on PÄRISELT tige vastik prillipapast vingats ja MEHEL ei sobi mu arust selline olla, hale vaadata).

    küll ma ikka spämmin täna.

  7. Hedvig said

    Vaene Mihkel, luksun naerust. Just, seda ta on, väike ja tige 🙂 Prillid on tal ka! Millal ta ükskord ometi õpib Mees olema? Lapsi ka ei ole? Süüdi!! :))

  8. Hedvig said

    tegelikult on ju päris põnev, et kedagi ei huvita hr Kunnuse argumendid, vaid tema isik ja selle omadused 🙂

  9. Serial K said

    disclaimer: tean väikestest vastikutest prillidega poistest kui inimtüübist nii mõndagi. semiootikat ei ole siiski kunagi õppinud.

  10. nodsu said

    Hmm, mina kirjutan peaasjalikult argumentide ja tsitaatide põhjal, inimtüübid ei huvita mind jälle suurt üldse.

    Serial K (nt on ettevaatamatu järeldada, et tegelane meeldib autorile lihtsalt sellepärast, et autor on ta sümpaatseks suutnud kirjutada. ja et autor järelikult jagab tegelase programmi ja raamat on mõeldud selle programmi propageerimiseks. – sellega nõus. Iseasi, et toodud tsitaadis on lisaks tegelasele olemas ka jumalikult kõiketeadev autorihääl. Mõistagi võib ka see autorihääl olla hoopis midagi muud kui autor, eks ma polemiseeringi autorihäälega, mitte autoriga (kellest ma ei tea nagunii tsitaatigi mitte). Tsitaat oli ka esikteosest, mitte viimasest, millest ma tean veel vähem, ei ole erinevalt esimesest poeski sirvinud.

    Aga eks ole ka selle tsitaadi puhul võimalik, et tegemist on hoopis paroodiaga.

  11. nodsu said

    Ah jaa.

    ja et autor järelikult jagab tegelase programmi ja raamat on mõeldud selle programmi propageerimiseks

    tegelikult ei saa me selles kunagi kindlad olla, ka Cartlandi puhul mitte.

  12. nodsu said

    Aga Kunnuse kriitikas mõjub mulle üldiselt veidi häirivalt see pidev eetika-esteetika dualism või ratsionaalsuse-animaalsuse dualism. Tuli vahepeal just meelde hirmus esteet Wilde, kes on ometi kaastundlik, oluliselt kaastundlikum kirjanik kui ratsionaalne Shaw, too omamoodi romantiliste tundeideaalide vastandist Shaw, kes paistab sealjuures silma rabava empaatiapuudega.

  13. nodsu said

    (ma kahtlen, kas nunnude loomakeste ja laste jm neoteenika peale instinktiivselt heldimata oleks meil üldse võimalik õppida empaatiat ka nt koledate inimeste vastu – või kas üldse saab empaatiat instinktidest päris lahutada.)

  14. Serial K said

    eks ma ka teksti põhjal enda teksti kirjutan, mille põhjal siis veel.

  15. Serial K said

    Aare Pilv räägib sealsamas palju targemini kui mina.

  16. Serial K said

    (“minu sõralise sõbra” sõnum oli just n-ö põhiväärtusi rõhutav, tegelase egotsentriline, välisele edule ja ilule suunatud attituud ei olnud kuidagi samastumisele kutsuv jne)

  17. nodsu said

    Muide, mulle on igal pool vedelevatest tsitaatidest mulje jäänud, et “Minu sõralisel sõbral” on ka tekst märksa tugevam kui “Mina, Mortimeril”. Okei, tsitaatide põhjal saab muidugi ainult öelda, et “Sõralise sõbra” laialivedelevate tsitaatide tekst on tugevam kui “Mortimeri” laialivedelevate tsitaatide tekst.

  18. nodsu said

    Ma vahepeal lingin Serial K viidatud vastulausele ja Aare meta-vastulausele.

  19. Meli said

    Pean nõustuma Serial K’ga. Eneseirooniatus on ikka suur puudus. See Kunnus tundub lausa haige, need neurootilised vahelehüüatused – “peksta ja paarituda!” – ja siis veel see luul naisi keldrisse vangistada! Ikka haige mis haige!

  20. Meli said

    “Nooh, oletame, et mu arvustused tegelikult ongi sündinud pursanud “tõsimeelsest vagiinakadedusest”.”
    Pange tähele! oma blogis on Kunnus sõna “sündinud” maha kriipsutanud ja asendanud selle teise metafooriga, pange tähele, sõnaga “pursanud”! Kes freudismust on tudeerinud, see mõistab, et Kunnuse vagiinakadedus on nii suur, et ta on naiselikkusele viitava sõna asendanud fallosele viitavaga!
    Eiei.. üks MEES küll selline ei ole!

  21. nodsu said

    Metamärkus: mulle hakkab üha enam tunduma, et olen mänginud seda väikest blondi tõrvikut, kes pärast vagura kassipojana kerra tõmbub. Mitte et see kakelus juba enne poleks käinud, aga paistab, et ma juhtisin sellele nendegi tähelepanu, kes sinnamaani olid sellest puutumata jäänud.

  22. nodsu said

    Ma ise tglt ei viisti kakelda, mul oli lihtsalt huvitav see tsitaat paari filmiga kokku panna, kõlksusid kuidagi kokku.

  23. Tere! [kniks] Milline meeldiv keskustelu siin käib!

    Melius keerab iroonilisusele viitamisega ehk vindi pisut üle 😀
    Muidugi ühinen Hedvigi reaktsiooniga juba enne seda 😀

    Aga ses mõttes on muidugi irooniline küll, et Serial K üritab mu analüütilisi saavutusi (olgu need siis tühised või mitte) diskrediteerida just motivatsioonide madalusele viidatates, ometi on sellise suhumise aasimine mu kõnealuse sissekande sisu! Nagu pealkirigi vihjab (viide Baudelaire’i “Kurja õitele”, eks).
    Millisest BR-i TEKSTIST küll nooremadus välja loetakse ja millisest minu omast lastetus, see jääb aga… analüüsi või… mille arvele? 😀

    Nodsu: “ma kahtlen, kas nunnude loomakeste […]”
    Jaa! Täiesti nõus. Mainin seda ka ise:
    “Öelda, et lüürik on julm ja hoolimatu, on korrektne kristlik-humanistlikule pilgule. Lüürik on läbini pinnapealne ning ka tema empaatia on pinnapealne. Lüürik läheb tõelisesse moraalsesse raevu, kui keegi teeb liiga nunnule, piinab kiisupoega vms (mida jõhkramat karistust nad loomapiinajale soovivad, seda õilsamaks end peavad, netikommentaarid on hea allikas). Sellega ei taha ma loomulikult kuidagi mõista anda, et kiisupoegade piinamine on tühine, vaid osutada, et seda empaatia bioloogilist lävepakku peetakse eetilisuse kõrghooneks. Ometi on kaastunne miuguva kiisupoja peale sama vägev moraalne saavutus kui erektsioon pornot vahtival teismelisel st tegu on terve organismi füsioloogilise reaktsiooniga.”
    ( http://mihkelkunnus.blogspot.com/2010/10/lunastus-naivuse-kaudu-xi.html )
    Eetika-esteetika, ratsionaalsuse-emotsionaalsuse dualism on naiivne ainult metafüüsilises mõttes, ma aga lähtun arengubioloogilisest, -psühholoogilisest seisukohast st bioloogiline antus on neil kategooriatel täiesti erinev ja ebasümmeetriline, täpsemalt, emotsionaalsus ja esteetilisus on bioloogiliselt märksa suuremas koguses antud, need ei vaja kaitset ega tissitamist, kasvavad täitsa ise, aga eetilisusel ja ratsionaalusel on bioloogilised alged märksa hädisemad ja optimumi saavutamiseks tuleb suurem osa oma puputusjõust just sinna suunata.

    Asjalik tagasisde, tänan!, teinekord tean paremini, mida üle rõhutada 🙂

    Ja oleme ikka kõik sõbrad edasi 🙂

  24. nodsu said

    Areng võib käia ka kõverjoont pidi (ikka see “saage nagu lapsukesed”, mida ei maksa segi ajada sellega, et peaks “jääma nagu lapsukesed”).

    Ma suudan küll konstrueerida, õigemini meenutada kuskilt ajalooraamatutest meelde jäänud olukorra, kus “kaastunne miuguva kiisupoja peale” on moraalne saavutus, sest selle kaastunde enesele lubamiseks tuleb kõigepealt eest koristada ideoloogiline ehitis, mis sellist kaastunnet keelab. Kiisupoegadega seda muret enamasti ette ei tule, aga vaenulikuks tunnistatud tõust laste (või ka muidu inimeste) puhul on ju ometi tulnud – totalitaarrežiimis jooksevad inimesed enamjaolt ideoloogiliselt defineeritud vaenlast tapma/üles andma ja kui neil ka neoteeniliste tunnuste peale kaitsmisinstinkt või lihtsalt teise kannatuse nägemiste peale empaatia (mida esinevat juba imikutel) välja lööb, siis ei suuda see käsust üle käia. Sellisel juhul annaks ma küll au ja kiitust sellele, kellel on nii palju emotsionaalset ausust, et oma empaatia teadvusesse lasta ja selle järgi toimida.

  25. nodsu said

    (ja sel juhul on see empaatia kindlasti kõrgem hoone kui käsutäitlik ratsionaalsus, olgugi et viimane on ise instinktide peale ehitatud.)

  26. Serial K said

    “irooniline küll, et Serial K üritab mu analüütilisi saavutusi (olgu need siis tühised või mitte) diskrediteerida”

    see on vist juba metairooniline, aga sõnapaari “igatahes armas” saaks ka teistmoodi tõlgendada

  27. Serial K said

    st endale sellist suurejoonelist üritust ma küll ei omista. “kirjutage ikka edasi”, lol

  28. eiei, kaastunne miuguva kiisupoja peale pole ka ideoloogiliselt ajupestu puhul mõistuslik/ratsionaalne saavutus, ka nende puhul on ju probleem bioloogilise instinkti (kaastunne) ja ideoloogia (kaastundetu masinlikkus) vastuolus. Ajupestud nats st natsikultuuristatud inimene tahaks vb küll juudilapse ahju ajada, aga bioloogiline kaastunne, empaatia litsub läbi ja teeb selle raskeks. Empaatia pole siin kõrghoone, kultuuriline kõrghoone on siin just rassipuhtuseideoloogia. Kultuur aga võib olla ka väga jõhker ja barbaarne.
    Meie möödarääkimine tuli siin sellest, et sõna “kultuur” kasutatakse sagedamini aksioloogilises, väärtustavas mõttes, mitte ontoloogilise eristusena (nt eristada mingit nähtust puhtbioloogilisest)

    siis: 🙂

  29. nodsu said

    Ega minagi liigita neid tingimata aksioloogilisel skaalal – kuigi on hea, et see sai ära väljendatud. Aga ma arvan, et korra juba kultuuristatud inimesel ei ole enam päris nii lihtsalt võimalik jälle oma loomalikku olemisse tagasi siirduda, nii et igasugune “tagasi loodusesse” ja “tunnete vabastamine” jne on osalt vältimatult järgmine kultuurikiht, st mitte tagasi loodusesse, vaid “edasi loodusesse”. Ma järgin siin sama loogikat, et proosa ei ole värsist lihtsam nähtus, tagasipöördumine loomuliku kõne juurde, vaid uus vint värsile peale, selline “lihtsusevint”.

    A propos, inimene on nii keeruliseks muutunud loom, et tema puhul võib erektsioon tõepoolest saavutus, vaimsete pingutuste tulemus olla – erinevalt mingist antiloobist.

  30. nodsu said

    (st instinkti tasemel kaastunne kiisupoja vastu iseenesest ei ole saavutus, aga endale selle instinkti ligipääsetavaks tegemine on.)

  31. […] saatis mulle kunagi magritte’liku kommentaariga […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: