Kiire kvoodimärkus

jaanuar 29, 2011

Ma saan aru, kui inimene arvab, et kui võimalused on võrdsed, siis on igasugused kvoodid saadanast: miks peaks inimesi nügima tööle/õppima kuhugi, kuhu nad eriti ei taha, nii et neile tuleks sinna sattumist soodustada?

Ma saan aru, kui inimene arvab, et võimalused võimalusteks, kui mingitel aladel läheb koosseis liiga üheülbaliseks, siis tuleb sinna diversiteeti kunstlike eelistega juurde tekitada.

Asi, millest ma aru ei saa: kui inimese arust oleks naistele alandav/meestele kahjulik, kui näiteks valimisnimekirjadele väänataks reegel, mis nõuab nimekirja etteotsa rohkem naisi, AGA samas on täiesti normaalne, kui poisid saavad gümnaasiumi sisse madalama keskmise hindega. Et ühe suupoolega ütleks justkui, et “kui naistele antakse poliitikas kunstlikke eeliseid, näitab see, et naised on lollimad”, aga teise suupoolega “poistele peabki järeleandmisi tegema, muidu lõpetame sellega, et ülikoolis ongi ainult tüdrukud”.

Blogosfääri viimase aja diskrimineerimisvaidlustest on selline asi silma jäänud.

Hrmpf, kahe tooli vahel istujad, otsustage ükskord ära, kas te olete kvootide poolt või vastu.

Advertisements

Armsad töörõõmud

jaanuar 26, 2011

Oleksin just äärepealt kirjutanud “suurusest tulenevatele eeslitele”. Nunnu. Palju nunnum kui tavaline “õppeteotus” vms.

Aa. “lennujamad” on kah päris tore sõna.

ÜKT: valimisspikrid

jaanuar 25, 2011

Aitab oma nabaga lehvitamisest (kuigi mind ei väsi üllatamast, kui palju lugejaid sellieste asjade peale tuleb), aeg midagi ühiskondlikult kasulikku üles riputada.

Tavainimene nägi vaeva ja pani kokku valimisprogrammide võrdleva tabeli. Vinge.

Serial K meenutas valimiskompassi olemasolu. Nüüd ma tean, et mul tuleb langetada raske valik Keskerakonna, Rahvaliidu, Roheliste ja SDE vahel. Ei tea, mis ma vaene nüüd pihta hakkan.

Aspergeri profiil

jaanuar 24, 2011

Tegin Hedvigi viidatud testi ja tuleb välja, et olen ikka täitsa neurotüüpne, ei ole siin mingit Aspergerit:
Aspergeri-testi tulemus

Kahesajast punktist läks 69 Aspergeri ja 131 neurotüüpsuse poole. Oletan, et kümme-viisteist aastat tagasi oleks seis olnud vähemalt võrdne, kui mitte teistpidi viltu: vahepealne ohter tantsimine annab kõrge füüsilise koordinatsiooni skoori ja ka aktseptaablima kehalise käitumise.

Võimalikud variandid

jaanuar 22, 2011

Mõtlesin ükspäev, et kui ma ei taha inimesi karta, siis on mul kaks varianti: kas arendada endas välja mingi Aspergeri-laadne tundepimedus, nii et mul justkui ei olekski tundeid, või muutuda kõigi vastu kaastundlikuks (teises inimese, sureliku äratundmise mõttes). Ma ei saa karta kedagi, kellele ma kaasa tunnen.

Ei kõla vbla loogiliselt, st ma ei leia ühtegi head põhjust, miks see peaks aitama, aga kõhutunne ütleb. Mõni kogemus ka – kui mul on õnnestunud ennast õigel ajal kaastunde peale lülitada, siis läheb hirm ära.

Ennegu keegi tõstab kisa, et igasugustele pole vajagi kaasa tunda, kas laseme järgmiseks mõrtsukad vanglast välja ja anname pedofiilidele lapsed kätte (nt inimeste mõistmise kasulikkuse jutu peale ilmub ALATI keegi niisugune), pean vist kirja panema, et kaastunne ei tähenda veel ettevaatamatust ja naiivsust (naiivne olen ma juba loomulikust intelligentsist, selleks ma kaastunnet ja muid lahedaid asju ei vaja).

Loomulikud kalduvused suunavad pigem Aspergeri poole, väärtushinnangud kaastunde suunas, ei tea, mis niiviisi saab veel.

Blogimismeem

jaanuar 15, 2011

Zeeta saatis mulle kunagi magritte’liku kommentaariga meemi.

Vaat sellise.

1. Külastan oma blogi paar korda päevas, kui kodus olen, välismaal heal juhul kord päevas või üldse mitte, blogimishüsteerias vahetpidamata.

2. Poliitikute blogisid loen – kunagi sai Evelin Sepa blogis kangesti nalja, kui sinna sattus jubejussi ja arkadi zuki vahele üks kole rahvuslik väliseestlane, kes nende kommentaare puhta kulla pähe võttis ja lõpuks neid sovetinaljade eest sõitles, kui aru sai. Aga Silver Meikar kirjutab aeg-ajalt mind erutavatel teemadel, nii et sinna põikan vahel sisse. Meenutan siinkohal Serial K kommentaari: mida nii aus inimene küll niisuguses seltskonnas teeb?

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna mõni kirjutab ägedalt, mõni kirjutab huvitavatest asjadest, mõni on tuttav, mõni on minu moodi ja mõni ei ole kohe üldse minu moodi, nagu teiselt planeedilt kohe.

4. Mis blogimeediumi eelistamisse puutub, siis kuna blogisid loen lõbu pärast, aga uudiseid otsima olen laisk, juhtub alatasa, et sellenädalase sajandi uudise saan teada blogosfäärist. Või meilboksist. Kuna sõber S.M.B.R harrastab vahel meilboksis blogi pidamist, on nende kahe kanali üleminek vääga sujuv.

5. Seda, millal ma netimaailmas viimati solvusin, teavad mu netituttavad vast niikuinii, aga see ei olnud netispetsiifiline, sedalaadi olukordades kipun ka päriselus solvuma. Kunagi peaks seda asja õige natuke uurima.

6. Millest sa praegu blogimaailmas kõige enam puudust tunned? Ma olen mitu korda igatsenud, et kommentaator Ambrosius blogiks, aga viimasel ajal ei ole isegi tema kommentaare enam näinud. Ja kui S.M.B.R kirjutaks oma blogi mõne blogimootoriga, mitte meili teel, siis ei oleks osa sellest väärtuslikust materjalist ut.ee postkasti kõhtu jäänud, kui minu ut-konto ära kaotati.

7. Zeetale saadeti lisaküsimus, mis mulle edasi tuli – miks sa üldse blogid? WordPressi konto tegin, et PH üksvahe lukkus olnud blogile üldse ligi pääseda, ja siis selgus, et see on ainuke päevikuvorm, mille pidamisega ma hakkama saan. Mõnikord harjutan siin kirjutamist ka. Mõnikord jään rahule.

8. Zeeta lisatud küsimus: kuhu panna SISU siis, kui VORM on hävinud? Strukturalismist seestunud minul tuleb selle peale vastuseks, et sisu ja vorm ei ole üldse selgelt lahutatavad.

9. Minu lisatud küsimus ei puuduta üldse blogimist, aga vaevab juba mitu päeva: kas amorfse aine tahke ja vedela oleku erinevus on ainult kvantitatiivne? Wiki artiklist ei saanud küllalt hästi aru, et sealt vastust kätte saada.

Edasi ei mõista ma seda küll kellelegi saata, kui kellelgi on veel tegemata ja tahab teha, tehku.

Kakao, kehaosad ja kunst

jaanuar 11, 2011

Eksimine ja kakao

Reede õhtul kell pool üksteist oli selge, et see buss üheteistkümneks küll Varssavi ei jõua – mis oli, nagu selgus, vedamine, sest nüüd pidin ma Joannale helistama, et ma jään hiljaks ja ärgu mulle liiga vara vastu tulgu.

“Oota, ma ei kuule sind hästi.”
“Kus sa oled?”
“Baaris, kus sa ise oled?”
“Bussis olen, seda ma ütlesingi, et tund aega läheb veel.”
“Bussis, mis bussis?”
“Varssavi bussis noh.”
“Oot sa tuled täna või? Ma ei ole üldse Varssavis, ma olen Krakovis.”
“Vau, päris kaugel jah.”

Kõik puha sellest, et “next weekend”, tuleb välja, ei ole sugugi ühemõtteline väljend. Ja nii ilmus mu telefoni hoopis mingi tundmatu Piotreki Pietreki number (või pagan seda teab? äkki kuulsin ma suvel kellegi nime valesti ja näiteks Patryk oli tegelikult hoopis Pietrek?), kellele ma pidin helistama. Ja kuidagi südaöösel linna kaugest lääneservast kesklinna orienteeruma. “Rongipiletit pole sul vaja,” selgitas Pietrek, “öösel ei kontrolli neid keegi.” Hankisin bussi pealt poolakast abimehe, kes minu eest luuras, mis tunneliaugust välja vupsata, ja minu eest rongijuhilt küsis, kas see rong ikka läheb sinna ja millal.

Tegin keskvaksalis aega parajaks: lasin ennast ühel kohvimüüjal natuke aega narrida (lihtne: esiteks välismaalane, teiseks söömata ja magamata) ja sain selle eest preemiaks eriti erilise kakao, nimelt topeltsuure ja tasuta. Nii et olin esimese tunni ajaga suurlinnas juba ringi sõitnud ja rammusa joogi saanud, krossigi kulutamata. Pietrek (kes osutus kohale jõudes tõepoolest täiesti uueks inimeseks, ma ei olnudki kellegi nime segamini ajanud) ei suutnud peaaegu oma kõrvu uskuda: Varssavis ja tasuta jook? Näe, kui hästi läheb, kui lasta enda üle natuke naerda.

Kõht ja kunst

Kodus tegime nõgeseteed ja mina rääkisin, et see meenutab mulle puljongit, sest meil tehakse nõgesest suppi, mispeale Pietrekile meenus

lugu Hundertwasserist.

Hundertwasser keetnud kord nõgesed supiks, saanud suure tõrretäie ja tahtnud külalistele anda. Mõtles, ütleb: “Näete, mida umbrohust teha saab.” Ja külalised imestavad. See tõrs, kuhu sisse ta supi tegi, olnud aga mingi mürgiga koos, kunstnike asi, mürgid vedelevad vasakul ja paremal. Enne kui ta külalistele midagi pakkudagi jõudis, söönud ta sellest supist ise ja jäänud kole haigeks. Elu lõpuni olnud tal kõht haige.

Barokikursusel jäi mulle silma üks pikkade lokkis juustega punapea noormees, kes kangesti hästi tantsis. Iga kord, kui oli parajasti aega teisi paare vaadata, ronisid silmad nagu iseenesest kohe tema peale. Ta oli seal meestest kõige priskem, sellise kõhuga, mis oli ka lotendava t-särgiga näha, ja kui ma olin teda tükk aega imetlenud, hakkasin mõtlema, et äkki on osa tema tantsimise headusest just selles ümaruses – äkki tulebki barokk kõige ilusamini välja neil tantsijatel, kes on tüsedamad ja oskavad sealjuures oma kogu hästi liigutada. Osalt võib-olla puhas mehaanika: kui jäsemed ei ole ülearu vilajad ja kõht on ees, on raskuskese paremini paigutatud. Aga küllap on sellel midagi pistmist ka ajastu stiiliga. Seal oli veel kaks väga osavat tantsija-noormeest, üks lihtsalt atleetlik, teine selline väike ja habras brünett, kes mind üldiselt jalust nõrgaks võtavad, aga kui ma oleks seekord pidanud neile rolle jagama, oleks habras poiss olnud lapsest paaž, atleetlik poiss vahest teener, aga kõhuga noormees kindlasti kuningas või muidu väärikas tegelane.

Jäsemed ja juhtimine

Sain kaks uudset kogemust: 1) olla pisike ja habras. Muidu hindan ma ennast pigem ikka suureks ja tähtsaks, aga seal kursusel sattusin ühe uskumatult pikakoivalise noormehe partneriks, nii et kõrvuti seistes ulatusin ma talle kuhugi rinnuni. Uus ja huvitav küll, aga varsti selgusid ka tehnilised probleemid: ta kippus oma pikkade jalgadega kihutama nagu Tuvikese Värdi, nii et kui tema tegi omast arust kaks normaalset sammu, siis oleks mina pidanud tegema neli – kui ma poleks just teinud Scaramuccia-samme – ja normaalsel vahekaugusel tantsides kippusid meie käsivarred kokku põrkama. Ta ei olnud barokiga ka väga kogenud, juhtimisega tegelesin seega enamasti mina ja küll läks keeruliseks, kui partner oli nii kahe hüppega jõudnud saali teise otsa, hakka või meilima, kui tahad ühendust saada. Aga selle juhtimise asjaga sain 2) järgmise huvitava kogemuse, kui ma sattusin teisel päeval koos harjutama ühe paariga, kus poiss oli selgelt kogenum ja harjunud juhtima. Isegi kui ta pidi vahepeal meie kahega majandama, sai ta kõik kenasti koordineeritud. Õppetunni sain ka: vahepeal tundus mulle, et ta dikteerib ülearu aeglase tempo, aga kui ta korraks ära käis ja ma pidin tema tüdrukule ise rütmi dikteerima, sain kohe aru, et korraga samme ette öeldes ja tantsides kiiremini ei saagi. Igatahes sai selgeks, et kindla juhiga on teinekord päris tore juhitav olla. Ja kui tähtis on juhtimine ka sellises ilma kehakontaktita tantsus. Ise juhtides ei saaks sellest nagu arugi.

Veel kunsti, commedia‘t ja kehaosi

Pühapäeval jõudsin lõunavaheajal napilt koomiksipoes ära käia, õhtul kodus sukeldus Joanna kohe Jaime Hernandezesse ja paar järgmist tundi oli temaga kontakti võimatu saada, mispeale mina pidasin Pietrekile pika ja vaimustunud kõne, kui kenjaalne asi on Krazy Kat ja kui uskumatult alandlik oli selle looja, ja teiseks, et kõik Disney kaubamärgi all tehtud asjad ei ole jamad, näiteks Don Rosa koomiksid, kuigi väga noorele auditooriumile orienteeritud, on siiski hoopis teise kvaliteediga kui tavalised pardijutud, ja et Disney enda originaaljoonistused on tegelikult väga huvitavad. Siis oli muidugi vaja meenutada, et Disney oli itaalia commedia‘st kangesti huvitatud, mispeale mul tekkis äkitselt mõte, et see disnimultikate paigaljooks on asi, mis on laval ju täiesti funktsionaalne, kui on vaja, et tegelane pikalt ja koomiliselt jookseks, aga samas nähtavalt ära ei kaoks. Multikas muutub see pigem juba ornamendiks. Pietrekile tuli seepeale meelde, et talle jätsid lapsepõlves sügava mulje need koomiksitegelased, kes jooksid nii kiiresti, et jalad oleks nagu rattad all. Üks ta sõber joonistanud selliseid parte, disnikatest mõnevõrra erinevaid, pikema kaelaga näiteks, igatahes ka lihtsamaid järele teha, nii et väike Pietrek muudkui joonistas neid ratastega parte, sadade viisi. Siis oskused kasvasid ja ta hakkas juba ratastega Donaldit joonistama, jälle sadade viisi.

Lõpuks tirisin ma Krazy Kati arhiivi internetis lahti ja sain väga rahuldavaid reaktsioone, nimelt vaimustusehüüdeid, et “näe, nüüd mul ongi see seis, et ma ei suuda lugu jälgida, sest graafika on nii jalustrabav.” Elu tundub niiviisi väga lihtne: kui ma veedan pool päeva inimestega, kellega ma õpin koos barokktantsu, ja teise poole päevast inimestega, kes vaimustuvad Krazyst, räägivad kohase aukartuse ja hingeliigutusega Craig Thompsonist, õhkavad kadedalt, kui tore pidi olema lapsepõlv, kus sai “Tagurpidi-Antsu” lugeda, ja tahavad minu väljavalitud koomikseid mul käest ära kiskuda, siis ei oleks nagu üldse raske end arusaadavaks teha.

Aa, see tuli ette ka õhtul pärast kursust restoranis – kui mulle toodi minu “Garibaldi”, kaks kõrt püsti sees ja ma mainisin Jane’ile, et seda nähes tuli mul kõigepealt loomulikult pähe need endale ninna toppida. Jane ohkas rahulolevalt, kui kena, et keegi sellise asja ka välja ütleb, millele “kõik muidu nagunii mõtlevad”, ja kõneles, kuidas ta oma noorpõlves arvanud, et ta käitub imelikult, on imelik, ütleb valesid asju ja nii edasi, kuni ta sattus oma tantsu- ja kunsti- jne ringkonda, kus ta järsku oli täiesti sobilik inimene. Ma olin selle koha pealt vahest õnnelikumgi, PH vedas mind juba neljateistaastaselt Tallinna boheemlasskeenele, aga ikkagi.

***

Olin enne mõelnud, et oh, mis uhke pikk bussisõit, aga kui ma ronisin hommikul Varssavist peale, plaaniga juba õhtul Tartu saada, ja buss oli paksult täis inimesi, kes olid alustanud kuskilt Frankfurdist või Stuttgardist, sihtkohaks Moskva, siis tundus küll, et minu sõit on selle kõrval käkitegu – eriti arvestades, et ma ei ole pikk mees, kellel pole oma jalgu kuhugi toppida.

Teisest küljest võib enda üle jälle uhke olla – kui viimasel ajal kuuleb-näeb nuttu ja hala teemal, kui raske on eurodes arvutada, siis mul tuli paari viimase päevaga teha tehteid stiilis “kui notsul oli alguses 80 eurot ja ta võttis automaadist välja 250 zlotti, siis mitu latti on tal järel?”

ja jätkub…

jaanuar 5, 2011

Kontekst: 4. jaanuar, sööme ikka veel uusaastapeo ülejääke ära ja ots… peaaegu et juba paistab.

Mina: Kuule, ma sööngi kõik selle kapsa ära.
A. (traagilisel häälel): Ega midagi. Eks siis TEISED peavad selle võrra VÄHEM sööma, kui nii ablas naine majas on.
(paar sekundit pausi)
A. (kassile, ninnu-nännu häälel): Jah, näe, Notsu on nii ahne, sööb ära kõik meie eest. Meie ei saa midagi süüa.

Uuel aastal uued naljad

jaanuar 3, 2011

Ega siin pole midagi, et ma muudkui lullitaks ja lõbutseks, see nali tuli puhtalt tööga kätte (paksendus on minu tehtud):

kohtud peavad selle hindamisel arvesse võtma, mida tajub keskmine tarbija, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas

/purskan kohvi üle klaviatuuri/