Võimalikud variandid

jaanuar 22, 2011

Mõtlesin ükspäev, et kui ma ei taha inimesi karta, siis on mul kaks varianti: kas arendada endas välja mingi Aspergeri-laadne tundepimedus, nii et mul justkui ei olekski tundeid, või muutuda kõigi vastu kaastundlikuks (teises inimese, sureliku äratundmise mõttes). Ma ei saa karta kedagi, kellele ma kaasa tunnen.

Ei kõla vbla loogiliselt, st ma ei leia ühtegi head põhjust, miks see peaks aitama, aga kõhutunne ütleb. Mõni kogemus ka – kui mul on õnnestunud ennast õigel ajal kaastunde peale lülitada, siis läheb hirm ära.

Ennegu keegi tõstab kisa, et igasugustele pole vajagi kaasa tunda, kas laseme järgmiseks mõrtsukad vanglast välja ja anname pedofiilidele lapsed kätte (nt inimeste mõistmise kasulikkuse jutu peale ilmub ALATI keegi niisugune), pean vist kirja panema, et kaastunne ei tähenda veel ettevaatamatust ja naiivsust (naiivne olen ma juba loomulikust intelligentsist, selleks ma kaastunnet ja muid lahedaid asju ei vaja).

Loomulikud kalduvused suunavad pigem Aspergeri poole, väärtushinnangud kaastunde suunas, ei tea, mis niiviisi saab veel.

Advertisements

33 kommentaari to “Võimalikud variandid”

  1. lendav said

    Jep, kui on kaastunne, kaob hirm. Sel juhul jääb alles ainult inimlikkus. Mina olen inimene (mõnikord ekslik), tema on ka inimene (samamoodi ekslik). Võrduse ja ka omamoodi paratamatuse tunnetamine. Naiivsusega ei pruugi üldse seotud olla. Ja see, et sa tunned kaastunnet, ei tähenda enda kaitsmisest loobumist, kui see vajalik peaks olema. Mõrtsukad võivad vabalt vangi jääda. Aga neid ei pea ka maapõhja kiruma ja enda enesetunnet selle läbi tõstma. Küllap oli neilgi oma põhjus, miks nad just nii käitusid, kuigi see teiste inimeste jaoks ei pruugi kuidagi vastuvõetav olla.

  2. kroku said

    Ma võin sulle anda pool oma aspergerist.

  3. agulirebane said

    Ma poleks kunagi arvanud, et sina inimesi kardad.

  4. ep said

    ja mina olen muidugi see blondiin, kes selle peale küsiks, et aga miks sa neid inimesi kardad? on neis siis midagi hirmsat vä? ses mõttes, et ma ise pole nagu tähele pannud, et inimesed kuidagi eriti hirmutavad oleksid. tüütud ja väsitavad, seda küll, aga no mis neist siis sellepärast kohe karta…

    eee… kas see ongi asperger?

  5. nodsu said

    Agulirebane, kui hästi järele mõelda, siis ma kardan enamasti ainult neid inimesi, keda ma tegelikult ei tunne, nii et võiks öelda, et ma kardan neid inimesi, kes nagu ei olegi minu jaoks päris inimesed.

    Ep: asperger on nagu autism, ainult et keelevõime on sama hea või veel parem kui tavalisel inimesel. St ei saa aru, mida teised tunnevad, käitumisnorme ei jaga hästi, kui neid loogiliselt selgeks ei tehta, loogiline mõtlemine võib olla seevastu ülihea. Siiamaani oleks nagu minu kirjeldus, ainult et aspergeriga inimesel on raskusi ka metafooridest jm kõnekujunditest arusaamisega, aga nendes orienteerun ma küll lõdva randmega. ja tõele au andes saan isegi vahel teiste tunnetest aru, nii et
    äkki on puha harjutamise asi.

    A et mis neist karta? no näiteks, et pimedal tänaval on mingi kamp ja lämiseb, äkki tulevad kallale. Aga tõsi ta on, et ega ma sellist lämisevat kampa päris inimestena ei võta. vbla võiks ma selle kaastunde, mis hirmu ära peaks ajama, defineerida lihtsalt sellena, kui ma pean inimesi inimesteks. Mitte et inimesteks peetavad inimesed ei võiks ohtlikud olla, aga ega kartmisel pole tegeliku ohtlikkusega suurt midagi pistmist.

  6. nodsu said

    PS Tegelikult Aspergeriga inimesed muidugi kardavad ka, näiteks olukordi, mida ei saa ette planeerida ja kus ei saa puhtalt loogika abil orienteeruda, nii et hirmu vastu see ei aitakski.

  7. Ambrosius said

    Kartmise ja mittekartmise vahel on varjundeid. Väga suure hirmuga teevad inimesed püksi. Olen näinud vähemalt mitmeid kümneid terveid täiskasvanud inimesi seda teatud olukordades tegemas ja isegi paaril korral kogenud. Need situatsioonid on olnud alati nii ootamatud ja hirm nii valdav, et teistele tunnetele ei ole siis lihtsalt ruumi ega aega ümberlülituseks. Arvan, et ka kaastundele mitte.

    Samamoodi võib ka hirmu matta mingi muu võimsa ja valdava tundega. Vihast on kindlasti abi. Ma usun, et ka iha aitab teatud (väiksematest) hirmudest üle saada.
    Võibolla ka kaastunne.

    Aga miks peaks üldse hirmu võitma? Peamiselt on ju hirm ikka kasulik. Urisevat koera tasub karta. Loomaaiast lahtipääsenud jääkaru on lausa kohustuslik karta.
    Lämiseva kamba kartmine ei tee samuti halba. 🙂

  8. nodsu said

    Lämiseva kamba kartmine võib teha halba, kui lämisev kamp on kahevahel, kas olla lõbusasti lämisev või agressiivne kamp. Siis võib hirm olla see liigne gramm, mis nad agressiivsuse poole lükkab.

    No ja kas või sellest korrast, kui mind rööviti, on mul meeles, et hirmust oli mulle väga palju kahju, sest see tegi mind võimetuks ära jooksma.

  9. nodsu said

    Hirmust kui informaatorist võiks tõesti kasu olla, aga sel juhul peaks leidma mingi mooduse, kuidas ta informaatori kohale ka jätta, mitte lasta tal kogu juhtimist üle võtta, mis minu puhul tähendab sellist tardumust, millest on kasu ainult infrapunase kiirguse järgi orienteeruva kiskja eest varjumiseks.

  10. nodsu said

    … ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis ma ei ole isegi kindel, kas mul on kasu sellest, et mul on kasu. Ütleme, et mul on hirmust üks kord ka kasu – aga kõik need ülejäänud 9999 korda pean ma selle all ju tarbetult kannatama. Ei ole nagu väga hea bilanss.

    Rääkimata, jah, nendest olukordadest, kus minu käitumine osutub isetäituvaks ennustuseks.

  11. Ambrosius said

    Ütleme, et mul on hirmust üks kord ka kasu – aga kõik need ülejäänud 9999 korda pean ma selle all ju tarbetult kannatama.

    Kas Sa mõtled tarbetu kannatamise all seda, et hirmu tundmine ise on kannatus?
    Meil puudub ju elus võimalus kogeda sama sündmuse erinevaid võimalikke arenguid. Seetõttu ei saa me kunagi teada, milline kogetud hirmudest oli valehäire. Bilansis 9999 vs 1 on ainult üks kindel väärtus – see, et hirmu tunti 10000 korda.

    Kõik oma lähemat ja kaugemat tulevikku puudutavad valikud rajanevad ju mingitel signaalidel ja nende põhjal tehtavatel oletustel. Hoiame selle poole, mis meeldib ja sellest eemale, mis ei meeldi. Mis vahe on siis valikutel, mille oleme teinud meeldivusest lähtudes ja valikutel, mille oleme teinud mittemeeldivusest lähtudes?

  12. nodsu said

    Mul on vähemalt võimalik oma minevikku vaadata ja leida sealt kõik need korrad, kus ma olen tarbetult hirmu tundnud.

    Ja mul ei tule tegelikult meelde ühtegi korda, kui mul oleks konkreetselt hirmutundest kasu olnud. On olnud ohuolukordi, kus ma olen ohu varakult ära registreerinud ja selle info alusel selge peaga toimetanud – sellise ohutunde vajalikkusest saan ma loomulikult aru. Aga sellega ei kaasnenud neid ebameeldivaid füsioloogilisi kõrvalnähtusi, mis üldse tegutseda ei lase. Pigem oli selline paras kerge adrenaliin, mis tegi mõtlemise kiireks. Umbes samasugune kerge adre, nagu ma kogen laval esinedes ja mis ainult aitab, pannes aja aeglasemalt kulgema.

  13. nodsu said

    no ja siis negatiivse näitena need TÄIESTI mõttetud paanikahood stiilis “mis siis, kui ma neid töid valmis ei saa” või “mis siis, kui etendus läheb untsu” või “mis siis, kui see ülekanne ei tule enne, kui otsekorraldus maha läheb” – kasu ei mingit, ainult segavad vajalikele asjadele keskendumast.

  14. nodsu said

    ah, ja veel üks tarbetu hirmu näide: tagantjärele hirm. et on olnud ohuolukord, ma olen tegutsenud kainelt ja mõnikord lausa manipuleeriva kaabakana, kuni oht saab mööda – ja siis pärast lähevad jalad iga kord nõrgaks, kui meelde tuleb, aastaid hiljem.

  15. lendav said

    Räägivad, et hirmutunne pärineb koopaaegadest. Tänapäevastes tingimustes ei ole aga kogu aeg vaja iga krõpsu peale hakata mõõkhammastiigrit kahtlustama. Ja nii on tänapäeval tegelike ohuolukordadega võrreldes ebaproportsionaalselt palju hirmu.

    Kui hirm aitab aktiviseeruda ja ennast sobival viisil liigutada, on hästi. Aga kui see sõltumata olukorrast paneb mõtlemise seisma ja keha krampi, on kehvasti ja reageerimisviiside muutmine (hirmu vähendamine) vajalik.

  16. Rents said

    Ambrosius, kas tohin küsida, kuidas sa NII paljudesse kellegi jaoks üliohtlikesse olukordadesse oled sattunud? Tundub lihtsalt huvitav, sest julgen loota, et enamus lääne inimesi tunnevad sellist hirmu (või on sellisele hirmule tunnistajaks) kord elus, kui sedagi.

  17. Ambrosius said

    paanikahood stiilis “mis siis, kui ma neid töid valmis ei saa” või “mis siis, kui etendus läheb untsu” või “mis siis, kui see ülekanne ei tule enne, kui otsekorraldus maha läheb”.

    Kas saab ikka väita, et pinge, mida põhjustab teatud tähtaegade lähenemine, on täiesti mõttetu.
    Äkki ongi mõne töö valmissaamiseks see pinge vajalik.

    Inimesed reageerivad sellisele pingele erinevalt. Mina näiteks kaldun õpingute või tööga seotud tähtaegade lähenedes blogides kommenteerima.

    Teine asi on tõesti muretsemine asjade pärast, mida me kuidagi mõjutada ei saa. Ma arvan, et selline pabistamine ei paikne hirmu tugevuse skaalal väga kõrgel.

  18. Ambrosius said

    Rents: kas tohin küsida, kuidas sa NII paljudesse kellegi jaoks üliohtlikesse olukordadesse oled sattunud?

    Nõukogude ajal veetsin paar aastat vanglas. Ma pole näinud ühtegi vanglafilmi, mis tollast olukorda ligilähedaseltki kirjeldaks. Küllap ei oskaks minagi.

    Aga see oli kindlasti keskkond, kus (parafraseerides lendavat) ka tänapäevastes tingimustes tasus iga krõpsu peale hakata mõõkhammastiigrit kahtlustama.

  19. lendav said

    Ma kirjeldasin lihtsat, igapäevast elu, mis on eemal sõjast, vanglatest, maffiast jne. Seal, kus Ambrosius on olnud, võib mõõkhammastiigreid leiduda hulganisti. Meie tänavatel aga on neid praegu siiski väga väike kontsentratsioon.

    “Teine asi on tõesti muretsemine asjade pärast, mida me kuidagi mõjutada ei saa. Ma arvan, et selline pabistamine ei paikne hirmu tugevuse skaalal väga kõrgel.”
    Arutu ja mõttetu hirm võib täitsa lolliks teha. Väljamõeldud hirm, loetud uudistest tekkinud hirm, hirm, mis tuleb esile möödunut meenutades… Paaniline, näilise põhjuseta, halvav, surmav hirm. Ebavajalik hirm, millest pole kuidagi kasu.

    Inimesed tajuvad hirmu erinevalt. Õnnelikud on need, kelle hirmu hulk on ka reaalsusega kuidagi vastavuses.

  20. ep said

    no ma tegelt arvasin, et kuna sa mind tead, siis kui ma blondiininäo pähe teen, siis sa ei võta kõike päris sõnasõnalt 😀 vblla on sul aspergeriga lootust 😀

    aga see kampa kogunenud teismeliste kartmine… no ma ei tea, mingitest mõnitavatest märkustest ma end küll segada ei lase. aga ma vist tõesti vaatan neid enamasti pigem konkreetsetest inimestest koosneva rühmana kui mingi amorfse massina. vblla sellest ka vahe. ja ma olen ka ise nooruses igatsugu kampadega ringi jõlkund, nii et teinekord vaatan neid isegi kerge nostalgiaga. nii et jah, ma vist pole selle pealegi tulnud, et neid kartma peaks.

    a vblla on suurem osa selliseid hirme lihtsalt hirm tundmatu ees?

  21. Ambrosius said

    Lendav kirjutas: Inimesed tajuvad hirmu erinevalt.

    Kindlasti. Ja lisaks tajule on ka füsioloogiline reaktsioon erinev. Sellist halvavat nõrkust või krampi, mis midagi teha ei lase, mida Nodsu kirjeldas, olen kohanud ainult ühe inimese juures. Mäletan, et olin tookord täitsa shokeeritud, kui kiireid ettevalmistusi tehes (sellest ohtliku olukorrast pääsemiseks) ja samaaegselt kommenteerides, mis kohe juhtuma hakkab ja mida me tegema peame, järsku avastasin, et tema on hoopis põrandal maas looteasendis ja väriseb üle kere…

    Õnnelikud on need, kelle hirmu hulk on ka reaalsusega kuidagi vastavuses.

    Kui inimese loomulik reaktsioon ohule teeb ta teovõimetuks, siis on ju selle inimese seisukohast igati arukas suurem hirmu hulk, mis hoiab teda igasugustest ohtlikest situatsioonidest eemale.

  22. nodsu said

    Ohtlikest situatsioonidest ei saa alati eemale hoida, ohtusid ei tea alati ette ja mingi ohutõenäosus, kui tahes väike, on alati olemas. Veel vähem saab eemale hoida kujuteldavatest ohtudest. Kui mind oli röövitud, siis pärast seda kartsin ma käia tänaval; kui meile oli korra sisse murtud, kartsin olla üksi kodus. Ma ei oleks kuidagi saanud teha endale elustiili, kus ma ei käiks kunagi väljas ega oleks kunagi üksi kodus, järelikult tuli mul midagi ette võtta oma kartmisega. Kõige paremaks raviks osutus enda eemaldamine n.ö ametlikult turvalisest keskkonnast (ehk oma linnast ja oma korterist), mis ei tundunud enam nagunii turvaline, ja välismaale hääletama minek. Selle käigus tuli mingeid ohuolukordi vahel ette, aga millegipärast funktsioneerin ma ringi hääletades adekvaatsemalt kui muidu ja ei muutu kangestunud näriliseks, vaid suudan mõelda ja tegutseda, võiks öelda, et paremini ja kiiremini kui tavaliselt. Pärast oli ka kodus normaalsem elada.

    Kas saab ikka väita, et pinge, mida põhjustab teatud tähtaegade lähenemine, on täiesti mõttetu.
    Äkki ongi mõne töö valmissaamiseks see pinge vajalik.
    – oi, tööpingega tulen ma üldiselt väga hästi toime ja lausa naudin seda – võib-olla liigagi palju, sest see tekitab kiusatust rohkem 24-tunniseid tööpäevi teha. See loll paanika tuleb tavaliselt siis, kui tegelikult ei ole veel viimse piirini kiire hakanud, st on aega paanitseda. Ja vaat see ei aita sugugi tööd teha, vastupidi, ei saa tööle hakata, sest suure paanikaga ei suuda otsustada, kust alustada. Sama tunne, mis probleemide puhul, mida mõjutada ei saa – kuigi eksitav, sest minu töötegemine sõltub ju minust endast.

    Ma ei tea, kus see paanika hirmuskaalal paikneb, tunne on tegelikult mõnevõrra erinev kui see keedetud makaronist jalgadega närilise tunne, mis ma enne kirjeldasin ja mille puhul ei olegi ühtegi mõtet peas. Paanikaga on korraga tuhat mõtet peas ja kui ma laseks sellel päris võimust võtta, tuleks igast lahedad asjad nagu hingamishäired ja värk – ainult et õnneks on mul siiski piisavalt enesealalhoiuinstinkti, et mingi pidur tuleb ette ja ka elukaaslane oskab päris hästi pidurit tõmmata ja meenutada selliseid lihtsaid tõdesid nagu “no mis siis õieti ikka on, kui sa tööd valmis ei saa, kah mul asi.”

  23. nodsu said

    nii et kui ma praegu oma isiklikku terminoloogiasse süvenesin, siis minu “hirm” ja “paanika” on lausa vastandlikud seisundid – kui saakloomade enesealalhoiukäitumisele mõelda, siis esimene on šokk, kus loom tardub paigale ja kehatemperatuur langeb, et kuri madu-uss soojuse ja liikumise järgi üles ei leiaks – ja teine on see karielajate ringikappamine, suur ja sihitu aktiviteet, mis ajab kiskja segadusse. Mõlemad on kohastumuslikud, ainult et inimeste hulgas elades ei pruugi kummastki kasu olla. Nende kurjavaimu evolutsiooniliste kohastumustega on üldse see häda, et nende arenemine on pika juhtmega. Ja ma ei saa ju ootama hakata, et kunagi mitme tuhande aasta pärast on füsioloogilised reaktsioonid kohastunud inimühiskonna vajadustega, mul on kohe vaja elada.

  24. nodsu said

    ep, mis aspergerisse puutub, siis lootust võib ju olla, aga üks asi on see, et kui ma siin lobisen, siis ei saa igaks juhuks ka rahvavalgustuslikku aspekti ära unustada. Avalik koht ikkagi.

    Kambad ei pea, muide, üldse tingimata teismelised olema, et hirmsad tunduda.
    Veel hirmsaid asju: kui on pime tänav ja ma kuulen,et KEEGI KÕNNIB.
    Kui ma ärkan öösel üles ja õues koliseb.

    Kusjuures minu reaktsioon neile triviaalsustele on olenevalt meeleolust ja füüsilisest tervisest äärmiselt erinev. Sama asi võib ühel päeval olla naljakas, teisel hirmus ja kolmandal ei pane ma seda üldse tähele.

    Selle jagasin ma küll ükskord välja, et kui mul oli ükskord väljas käies kõhus selline õõnes tunne, mis meenutas väga hirmu, siis tegelikult oli asi selles, et ma olin pidanud enda kohta ebanormaalselt vara üles ärkama ja olin seega söömata ja magamata linna peal. See pani ka vanu hirmumälestusi kriitilise pilguga üle vaatama: äkki ma olin siis magamata? või näljane

  25. ep said

    ei, suurem hulk hirmu ei pruugi hoida ohtlikest olukordadest eemale. hoopis iga väiksemgi oht võib siis tunduda suure ja kohutavana. ja liikumisvõimetuks muutvana.

    ma ise olen tegelikult ka see inimene, kes väga terava ja füüsilise ohu korral looteasendisse tõmbab ja/või nutma hakkab. kui sa oled kohanud ainult ühte sellist inimest, siis… äkki on su peamine suhtlusringkond keskmisest kõrgema testosteroonitasemega mehed? nt sõjaväelased või muidu militaarhuvidega tegelased? selline reaktsioon peaks tegelikult olema puhtalt füsioloogiline, tekkima olukorras, kus organism ei suuda kriisiolukorras reageerimiseks piisavalt adrenaliini toota. lihtsalt adrenaliini tootmise võimekus ja sellest tulenevalt ka stressimehhanismid on inimeseti erinevad. mina näiteks tean, et mul on adrenaliiniga kehvasti ja kriisiolukorras tuleb lihtsalt kasutada teisi lahendusi (pisaraid, kerratõmbumist ja ohu möödumise ootamist, olukorra teravuse ignoreerimist ja tegutsemist rahulikult vms). kõrilõiajate maailmas võibolla ellu ei jääks, aga tavaelus saab hakkama.

  26. Ambrosius said

    ma ise olen tegelikult ka see inimene, kes väga terava ja füüsilise ohu korral looteasendisse tõmbab ja/või nutma hakkab. kui sa oled kohanud ainult ühte sellist inimest, siis… äkki on su peamine suhtlusringkond keskmisest kõrgema testosteroonitasemega mehed? nt sõjaväelased või muidu militaarhuvidega tegelased?

    Jah, kui järele mõelda, siis selles asi ongi. Mitte küll suhtlusringkonnas, aga selles, et mu tavaline (või praegune) suhtlusringkond ei olegi minuga koos ohtlikesse olukordadesse sattunud. Ja nii piirdub minu kogemus ohukäitumisest tõesti peamiselt just kõrgema testosteroonitasemega meeste omaga.

  27. Ambrosius said

    See loll paanika tuleb tavaliselt siis, kui tegelikult ei ole veel viimse piirini kiire hakanud, st on aega paanitseda. Ja vaat see ei aita sugugi tööd teha, vastupidi, ei saa tööle hakata, sest suure paanikaga ei suuda otsustada, kust alustada.

    See on täitsa tuttav tunne. Ja see röövib minul päris hea hulga aega, mida võiks normaalse tempoga töö tegemiseks kulutada. Ja siis tähtaegade viimse piiri peal peabki 24 tunniseid tööpäevi tegema.

    Samas ma tunnen mitmeid inimesi, kes teevad kõik tööd ära esimesel võimalusel. Olen mõelnud, et äkki tuleb see sellest, et nad ei talu seda tegemate tööde kuhjumise survet.

    Ja ma ei saa ju ootama hakata, et kunagi mitme tuhande aasta pärast on füsioloogilised reaktsioonid kohastunud inimühiskonna vajadustega, mul on kohe vaja elada.

    Kindlasti on mingid meist vanemad hirmud tarbetud – hirm pimeda ees, teatud helide, ämblike ees jne. Aga üks evolutsiooniline omadus – nimelt võime tunnetada teiste intentsioone – on kindlasti sama kaaluga koopas, kontoris ja tänaval. Autistidel on sellega muidugi kehvasti, aga kuna Sa metafoore ja teiste emotsioone mõistad, siis ei puuduta see kindlasti Sind. Aga see kavatsuste mõistmine vist pikemalt distantsilt nii hästi ei toimi.

  28. patsifist said

    Täiesti teemaväliselt notsu, a kas Sul on miski meiliaadress, millele ma kirjutada saaks. Leidsin miskise igivana ut.ee aadressi, a kahtlen sügavalt, kassa seda änam kasutad:))

  29. nodsu said

    Kavatsuste mõistmine on kasulik, aga isegi kui ei ole autist, võivad ühest küljest tekkida omaenda tõlgendusvead, nt kui inimene on ühest-kahest üksikjuhtumist teinud üldistuse (nt “kõik kõva häälega inimesed on vägivaldsed”) või kultuuriliste erinevuste tõttu (milline füüsiline distants kujutab endast juba agressiivsust?), teisest küljest annavad ka need inimesed, keda tõlgendada tuleb, sageli segaseid ja vastukäivaid signaale. Mis võib tulla sellest, et ka nende intentsioonid on segased ja üksteisele vastukäivad – mis jälle tähendab, et mul võib olla võimalik nügida teda endale kasulikuma intentsiooni suunas.

  30. nodsu said

    patsifist: saltatrix ät solo.ee

  31. Hedvig said

    Hoi, Aspergeri sündroom lehvitab siitpoolt! Tere tulemast klubisse! Tegelikult on nii, et need Aspergeri kirjeldused, mida üldharivatelt saitidelt leida võib, käivad tavaliselt meeste kohta. Nimelt on naiste Aspergerit tunduvalt vähem uuritud (naised on endiselt teadlastele suureks müsteeriumiks ;)). Aga niipalju kui mina olen lugenud, väljendub Asperger naistel tavaliselt just eriti kõrgete verbaalsete võimete näol. Empaatiavõimega neil ka üldiselt probleeme pole, küll aga suhtlemisega. Võõrad inimesed on tõesti ebameeldivad 🙂

  32. nodsu said

    Kui ma kunagi Aspergeri kirjeldust lugesin, oli ikka täiega tunne, et just täpselt, mind kirjeldavad! aga see võib olla ka tuntud-teatud arstiteadusliku entsüklopeedia lugemise sündroom (ainus, mida mul ei ole, on põlvekedra paistetus).

  33. Hedvig said

    Siin on üks päris naljakas test
    http://www.rdos.net/eng/Aspie-quiz.php

    mudugi võib alati õiendada, et kõik on suhteline. eks igaüks ise teab 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: