Ei tea, mis värk mul konnakoibadega on – eelmine kord nägin ma unes, kuidas need olid trahteris müügil, marineeritud. Seekord olin ma mingis linnas, mis oli nagu päris linn, aga võib-olla hoopis rolli- või arvutimängulinn, kuhu regulaarselt ilmus Sõrmuse Kandjaid, kelle tundis ära selle järgi, et linlaste sõrmused lõid särama, mispeale linlased hüüdsid pühalikult “ennäe, sõrmusekandja!” vms. Põhiline sealjuures, et seda juhtus nii vähemalt kord nädalas, selline rutiinne eriolukord.

Meie läksime oma missioonist valvelauda teatama ja ühel hetkel ma sain aru, et valvelauatädi on inimeseks muudetud konn. Muidu polnud midagi, aga teatud harjumused olid alles – keelega kärbseid niblata näiteks. Ja iga kord, kui keegi purgi sees marineeritud konnakoibi ostis, siis ta läks endast välja.

Pärast oli sõda ja üks väga traagiline koht, kus ühel sõdinud hiirel oli sõdimise käigus pea maha raiutud ja see oli ära kadunud ja kõik nutsid. Traagiline sellepärast, et kui pea oleks üles leitud, oleks see otsa tagasi pandud ja hiir oleks edasi elanud nagu miška, see oli ikka hirmus julm saatus, et pea niiviisi ära kadus. Mina olin selle looga tegelikult juba tuttav ja teadsin, et lõpuks läheb kõik hästi, aga üritasin seda hoolega ära unustada, et ma saaksin ikka südamest kurvastada.

Advertisements

Ma olen nõme macho :(

veebruar 17, 2011

Tuli minevikust selline asi meelde: tutvusin põgusalt ühe meesterahvaga, kes käis mulle närvidele, õieti arugi ei saanud miks, objektiivsete parameetrite järgi oleks me pidanud hästi läbi saama.

Ärritusega stalkisin teda, tähendab, guugeldasin. Niimoodi avastasin, et ta joonistab natuke halvemini kui mina. Kohe läks ärritus vähemaks ja inimene muutus vaata et sümpaatseks.

No aru ma ei või, mis pagana “mul on suurem kui sul” mentaliteet see nüüd on ja kust see tuleb?

Toidu teke eimillestki

veebruar 10, 2011

Kaua kaalusin, kus ma peaks oma avastusi üllitama. Puhtalt kõhutunde järgi (haa! milline kohane termin) tundus teema graviteeruvat köögi kui kodusõja tallermaale, aga järele mõeldes: kus on siin köök? Samuti on asi kodusõjast – kui selle all mõista hambuliste mikroorganismide rünnakut toidule – kaugel, hoopis vastupidi. Nõnda jäin selle jutuga siiski oma territooriumile. Aga kuna antonüümia on teatavasti üksnes sünonüümia alaliik, siis on ülaltoodud link igati pälvitud.

Niisiis.

Meil kodus käivad majapidamistööd vastastikuse mittesegamise printsiibil: kui ühele hakkab mingi sodi närvidele käima, siis ta koristab selle ära; kui ühel on kindlasti teise abi tarvis, siis küsib ta teise käest abi, mitte ei vingu, et “kunagi sa ei tee voodit üles”, ja kui too teine viitsib, siis ta aitab ja võib-olla teeb isegi voodi üles, mitte ei vingu, et “ise sa jätad oma nõud alati laiali”.* Ja ühtlasi järgime teatavat territoriaalset põhimõtet: A. üldiselt minu arvutilauda ja selle alust ei näpi, mina ei korista tema oma, minu öökapil on minu segadus ja tema öökapil tema oma. Aga kuigi ma A. arvutilauda ega selle alust ei korista, siis kõõlun ma seal vahel ikka, kui ma tahan tema mõnusa arvutidiivani peal lösutades filmi vaadata.

Nõnda lösutades ja filmi vaadates elasin ma nähtavasti filmile nii agaralt kaasa, et ühtäkki oli tunne, et oliivike lendas kausikesest minema. Paus peale, pea laua alla… ja diivani alla… ja jälle laua alla, sest kuskil see oliiv peab ju olema.

Ja oliivi mina ei näinud, aga laua all osutus olevat midagi, mis meenutas võileiba. Lähemal vaatamisel oligi võileib, täpsemalt sepik sinihallitusjuustuga. Sepikust oli saanud krõbe sepikukuivik, mis aga eriti huvitav, hallitus ei olnud juustu pealt sepikule kolinud, vaid tundis oma piire. Kooslus oli maitsev (kas ma peaksin üle mainima, et ma veendusin võileiva söödavuses olfaktoor-gustatiivsete katsetega?**), võib-olla isegi maitsvam kui värske sepikuga.

Aga kuna ma tahtsin oliivi ikkagi üles leida, siis pistsin pea uuesti laua alla ja nägin seal seekord midagi tuvastamatut. Võtsin välja, oli justkui väike torbik. Kompamise, nuusutamise ja maitsmise peale järeldasin, et tegemist on nähtavasti sama võileiva pealt deserteerunud pirniviiluga, mis oli hallitusjuustutükikese kaasosaliseks meelitanud. Kuivades oli pirniviil keerdunud kaitsvalt juustu ümber; jälle ei olnud hallitus juustu küljest levima hakanud, pirn oli aga muutunud millekski vahvlisarnaseks. Suupiste oli äärmiselt hõrk ja pani mõtlema, kas menetlus oleks korratav. A. – kui ta asjaloost kuulis – pakkus, et õige koostisega tolmukiht on õigeteks kuivamistingimusteks hädavajalik, mina aga kardan, et asi on veel keerulisem, sest siis, kui meil viimati sinihallitusjuust majas oli, oli selle toa põrandat just pestud. Järelikult peab tolm kogunema järk-järgult pirni kuivamisega ühes taktis.

Pead vaheldumisi laua ja diivani alla toppides olin nüüd lõpuks kaotanud usu, et see oliiv üldse kuhugi lendas – küllap oli see ainult õhupeegeldus, mis teeskles oliivi – , ja leidnud vähemalt kolm väikest soolaküpsist. See on aga teadusliku tähtsusega avastus, sest ma ei tea, et keegi oleks meie majapidamisse kunagi selliseid küpsiseid importinud. Järelikult pidid need sinna diivani alla eimillestki tekkima – või hea küll, kas nüüd just eimillestki, eks tolmu seal ikka on – , aga ma arvan, et lugejad nõustuvad, et küpsise tekkimine paljast tolmust on sama üllatav arenguhüpe nagu elu tekkimine ürgpuljongist.

PS
Taevake, küll ma olen ikka rumal. Kuidas mul ometi õnnestus eirata ilmset? Kadunud oliivist ja tekkinud küpsistest tekib lausa vägisi järeldus, et oliiv arenes minu otsimise ajal kolmeks küpsiseks.

PPS Peaks vast mõtlema ka tolmuhüpoteesi implikatsioonidele. Kui vähemalt selle diivani all tekib toit tolmust iseenesest, siis koristamise sagedust vähendades võiksime ehk tööandjate meeleheaks töö tegemisest üldse loobuda ja elada vaikset põlluharija elu, regulaarselt diivani alt küpsiseid lõigates. Selle elustiili kiidaks heaks ka ämblik, keda me eilse põrandapesuga heidutasime, vaene loom peitis oma silmad põrandaliistu alla ja lootis, et tagumik muutub ise nähtamatuks.

—————————————————————————————————————
* Ainult kass vingub, kui mõni asi on silmatorkavalt vales kohas, aga tema võib, ta on privilegeeritud.

** Minu kalduvus kõik leitud söödavad asjad suhu toppida on juba ammu tuttavatele silma torganud ja kõigile on hästi teada, et lihtsaim viis mind mõrvata oleks mürgitatud toidupalasid vaiba peale laiali puistata.

Positiivset (ja rumalusi)

veebruar 8, 2011

Mõtlesin, et peaks õige oma lugejatele tänu avaldama: vahel, kui ma vaatan, mis mõnes kommentaariumis toimub, siis tuleb pähe kiita, et küll mul on ikka targad ja kenad kommentaatorid. Näiteks ei ole keegi mind lollakaks* sõimanud või öelnud, et pangu ma ennast põlema. Ja see ei ole nii enesestmõistetav midagi, nii et te väärite tunnustust. Kuidas te mulle küll nii head olete sattunud?

——————————————————————————————————————
* Kuigi, kuigi… kui te näeksite, kuidas ma jäin totralt itsitama paljalt sellepärast, et olin ühte töösse kirjutanud “diskrimineerimise” asemel “diskrinineerimine”, siis te võib-olla mõtleks selle koha pealt ümber. Diskrinineerimine. Diskrininininininini… hõ-hõ-hõ-hõh. Kui kirjutaks veel “diskrinineerinine”… pruuuhhõõhhõhhõõõhõõh.

Mure

veebruar 4, 2011

Ei oska haavatavaid inimesi süüdimatute paksunahaliste inimeste eest kuidagi kaitsta. Kusjuures tegelikult ei taha keegi ju halba, lihtsalt mõne varbad jäävad teise rautatud saabaste alla, ja on neid, kes iial ei ütle, et tema varvas oli alumine.

Pahatihti kuulun arvatavasti ise nende paksunahaliste hulka, ainult sellisel juhul ei pane seda ju ise tähele.