Ma olen nõme macho :(

veebruar 17, 2011

Tuli minevikust selline asi meelde: tutvusin põgusalt ühe meesterahvaga, kes käis mulle närvidele, õieti arugi ei saanud miks, objektiivsete parameetrite järgi oleks me pidanud hästi läbi saama.

Ärritusega stalkisin teda, tähendab, guugeldasin. Niimoodi avastasin, et ta joonistab natuke halvemini kui mina. Kohe läks ärritus vähemaks ja inimene muutus vaata et sümpaatseks.

No aru ma ei või, mis pagana “mul on suurem kui sul” mentaliteet see nüüd on ja kust see tuleb?

Advertisements

25 kommentaari to “Ma olen nõme macho :(”

  1. tavainimene said

    Kas see pole karjaloomade puhul kuidagi instinktiivne, et iga uue isendiga tutvudes üritab alateadvus paika panna, mis kummagi staatus on?

  2. nodsu said

    No aga loomalikult võttes ei ole ju isastel ja emastel tarvidust konkureerida?

    Hierarhilise ühiskonnaga loomadel pidid kõige paremad paaritumisšansid olema alfaisasel ja oomegaemasel, tuli meelde kellegi bioloogi jutt. Vbla ei kehtinud kõigi hierarhiliste loomade kohta, võisid olla mingid konkreetsed ahvid.

    Sümpaatiate juurde tagasi tulles – kui keegi on mulle algusest peale sümpaatne, siis võib ta minu poolest olla kõige peale nii osav kui jaksab, halvimal juhul olen ainult natuke kade, normaalsemal juhul imetlen ja võtan eeskujuks. Aga kui ebasümpaatne tegelane oleks osav, siis see lisaks ebasümpaatsusele kuidagi kraade juurde. Noh, et ma ei saa ju imetleda ega eeskujuks võtta tegelast, kes mulle isiksuse poolest eeskujuks ei sobi. Ja kade oleks sellise peale kah kuidagi nadi olla.

    See on teooria; konkreetsel juhul oli nii, et tegelasega kokku puutudes ei jäänud temast päris inimese muljet, rohkem nagu robot oli, aga kui ma tagaselja selle teatava abituse avastasin, siis oli tunne, et oi, ikkagi inimene. üks pluss ka see, et looming oli tal tegelikult nunnu.

  3. tavainimene said

    On ju ka muid interaktsioone kui paaritumine. Et kumb tohib enne põdra küljest ampsu võtta ja kumb peab kitsal purdel teisele teed andma 🙂
    Mis sümpaatsusse puutub, siis kas pole nii, et mingi ala eriti Suured Meistrid kipuvad tihtipeale inimestena mitte kõige sümpaatsemad olema?

  4. ep said

    see hierarhilise ühiskonna ja paaritumise jutt oli konrad lorenzil hakiparvede kohta. ja ei näidanud mitte otseselt paaritumisšanssi vaid valikuvõimalusi. kõige isasematel hakkidel oli võimalik valida kõigi parve emaste vahel (ja ta kirjeldas ka juhust, kus üks parve liidritest valis hierarhias kõige madalamal astmel paiknenud emaslinnu, kes seepeale väga ülbelt ja matslikult käituma hakkas), samas kui kõige ilusamad hakineiud said valida ainult hierarhia tipus paiknevaid isaseid.

  5. nodsu said

    mingi ala eriti suurtest meistritest ei ole esialgu juttu vaja tehagi – minu joonistusoskus on keskpärane, nii et juba veidi tugevam keskpärane oleks sellest üle.

    Emotsiooni pinnalt ilmub praegu selline reegel, et minust tohivad asju paremini osata ainult minust toredamad inimesed, muidu ma lähen närvi.

    Muide, seda suurte meistrite ebasümpaatsust ma ei kaldu väga uskuma. mõni on mölakas, aga nt Arvo Pärdist jääb vähemalt dokfilmidest nähtu põhjal (aga ega neist suurtest meistritest sageli paremat infot ei olegi) küll väga leebe ja kena inimese mulje.

    Ja mõni suur meister võib olla küll näiteks ennast täis, aga sealjuures nii sarmikas, et las ta olla.

  6. nodsu said

    Minu suurimaid kirjanduslikke vaimustusobjekte Laurence Sterne tundukse kah väga kena ja tore inimene olnuvat.

  7. ep said

    lawrence sterne mulle küll eriti kena inimesena pole tundunud (ma lugesin just hiljuti tristram shandi pikka eessõna tema elust ja tegemistest). aga tema raamatud mulle meeldivad.

    no minu jaoks vist sarm ennasttäis olekut ei paranda. ainult siis ehk, kui see on selline lapselik ja siiras sarmlemine, mis aga vist välistab ennasttäis oleku.

    no eesti on tegelikult väike ja kui põgusaid isiklikke kokkupuuteid kõikehõlmavateks üldistusteks laiendada, siis võiks öelda, et igatsugu popp- ja rockmuusikud on süüdimatud histrioonikud. ja kirjanikud on kehva suhltemisoskusega nohikud. ja ajakirjanikud on süvenemisvõimetud hüpersuhtlejad. kunstnikud lihtsalt joovad liiga palju ja kannatavad mitmesuguste rohkem või vähem tõsiste vaimsete häirete all. ehk siis kõigi nende talumiseks läheks vaja tugevat emainstinkti. 😀 (see oli lahmimine ja liialdamine, eksole.)

    aga mulle näiteks kipub üks inimene närvidele käima peamiselt sellega, et ta meenutab mulle üht teist, “te teete seda valesti” tüüpi. milles ta ise ju süüdi pole. aga äkki on sama tegelane?

  8. nodsu said

    Mulle on Sterne’ist peamiselt meelde jäänud, et ta ei olnud ihne ja et ta ei kippunud kõrgemalseisjate ees pugema.

    A mis kirjanikesse kui nohikutesse puutub – mis nohikutel viga on? suurem osa inimesi, keda ma tean, on nohikud. või mine võta kinni – mõni meie tutvusringkonna kirjanik, kellele midagi ette heidaks, on pigem hoopis histrioonik, mõni lihtsalt vaikne kena inimene.

    Ja kunstnike hulgas on kah nii- ja naasuguseid.

    Mulle tuli meelde üks kunstnik, kes on küll hirmus joodik, aga sealjuures väga malbe ja heasüdamlik inimene. Närvidele ta nii olemuslikult küll ei käi ja ega ma ei rääkinud ju kellegi endale meheksvõtmisest, ma rääkisin sellest, kuidas mõni käib juba põgusal suhtlemisel närvidele.

    A “te teete seda valesti” tüüp… appikene, see, kes mulle närvidele käis, meenutas välimuselt tõesti natuke sedasinast “te teete seda valesti”-tüüpi, kas me mõtlemegi sama inimest või?

    Välimust ei süüdistaks ma kummagi puhul, “te teete seda valesti” tegelane meeldis mulle alguses puhtalt peale vaadates päris hästi. Närvidele käivad nad erineval moel, “TTSV”-tegelase puhul oli selleks rohkem objektiivseid põhjuseid. Või vähemalt lihtsamad objektiivsed põhjused.

  9. nodsu said

    ja ma tean mitut sümpaatset muusikut, mõni neist andekas.

  10. nodsu said

    Vaata et peab veel ise selle tüki ära tegema, et olla ühtaegu kena inimene ja samas teha suuri kunstisaavutusi, muidu keegi ei usu.

  11. nodsu said

    kui ma üldse mõtlen elu jooksul kohatud tegelastele, kes mulle oma olemisega närvidele on käinud, siis enamik neist küll mingi suurema loomelisusega ei tegele. Üks, kes esimese ropsuga lambist meelde tuli, on mingi ärimees. Üks vist tehnik. Mõni kontoritibi laadi tibi. Üks vananev tibi. Üks rekkamees.

  12. nodsu said

    aa ja see paar, kelle käest me kunagi korteri ostsime, eriti mees, keda me “ilusaks poisiks” kutsusime – ta käis algusest peale übernärvidele. Elukutselt harimatu sahkerdaja.

  13. tavainimene said

    Avastasin kunagi ebameeldiva seaduspärasuse, et kui jätta kõrvale äärmuslikud juhud (vägivaldsed psühhopaadid jts), siis käivad mulle kõige rohkem närvidele need inimesed, kelles väljendub väga selgelt mingi omadus, mis mulle enda juures ei meeldi. See on ilmselt mingi nartsissismi erijuhtum.

  14. nodsu said

    Miks just nartsissismi, pigem näitab järjekordselt seda, kuidas ligimese armastamiseks on tarvis ennast armastada.

    Aga ma mõtlesin vahepeal välja, miks mulle “suured meistrid ei ole inimesena sümpaatsed” veenev ei tundu: eeldame, et meisterlikkuseks on vaja mingil määral andekust ja kõvasti harjutamist. Noh, mingil määral olen ma ise andekas ja päris mitu inimest talub mind päris hästi. Oletame nüüd, et ma hakkan meisterlikkuse saavutamiseks ennast joonistamise või laulmise vms alal kõvasti treenima – kas keegi usub, et minu sümpaatsuseriba peal jookseb näitaja sedamööda nulli, kuidas oskuste riba peal ülespoole ronib? See on teooria; vaatame, kuidas asjad käivad praktikas. Noh, praktikas on olnud sedamoodi, et keskkoolist saadik on mul päris palju oskusi lisandunud ja ühtlasi on lisandunud sõpru. M.O.T.T. (kui mitte just eeldada, et kõik mu sõbrad eelistavad suhelda ebasümpaatsete inimestega).

  15. ep said

    “Oletame nüüd, et ma hakkan meisterlikkuse saavutamiseks ennast joonistamise või laulmise vms alal kõvasti treenima – kas keegi usub, et minu sümpaatsuseriba peal jookseb näitaja sedamööda nulli, kuidas oskuste riba peal ülespoole ronib?”

    eee… ütleme nii, et see, et sul sümpaatsuseriba nulli ei jookse, ei tähenda ilmtingimata seda, et meisterlikkuse ribal mingeid ülikõrgeid näitajaid saavutakse. ma pakuks, et kui sa näiteks laulmist väga tõsiselt ja pühendumisega võtaksid, siis võiks sinu laeks olla näiteks fila kammerkoor. selline tubli ja korralik käsitööline. maailmatasemel solisti materjali sinus ilmselt pole, kuigi hea peeärri ja suurte ambitsioonide korral ehk mingit haipi annaks teha. aga selleks läheks ilmselt vaja väga suurt ambitsiooni ja valmisolekut minna üle laipade. mis üsna suure tõenäosusega kahandaks sümpaatsust.

    ehk siis minu arvates kipuvad tõeliselt andekad inimesed olema kas hullud geeniused või monomaniakaalselt pühendunud tegelased. kumbki pole paraku eriti sotsiaalsusele ja suhtlemisoskustele suunatud isiksusetüübid. kui just pole tegemist maniakaalselt pühendunud suhtlemisgeeniusega. 😀

  16. nodsu said

    Laulmisega olen ma ilmselt üldse hiljaks jäänud, et kõrgemalt kui hobi tasemel lennata (ja musikaalsus ei ole mu kõige tugevam külg, kuigi muusikaline mälu, viisipidamine ja rütmitunne on üle keskmine – samas mind muusika nii hirmsasti lihtsalt ei huvita).

    Aga ma kardan, et hullu või koletisliku geeniuse müüt on meil romantismist sisseununenud introjekt. Bach sai täiesti rahuliku normaalse kodanlaseeluga hakkama ja teda peetakse päris andekaks minuteada.

  17. nodsu said

    Sarmika ennast täis olemise all mõtlesin midagi sellist, et tegelane särab õnnelikult, et “ma tean ise ka, et ma lahe olen” ja selle juures pole grammigi selle suhtumise kurjast kaksikust, nimelt “a teie olete nõmedad”-hoiakust.

    Diego tuli näiteks meelde.

  18. nodsu said

    ja selleks, et sümpaatne olla, pole tingimata vaja olla sotsiaalne ja palju suhelda.

    Puhtalt dokfilmide põhjal on Arvo Pärt ikka väga sümpaatse mulje jätnud (ja niipalju, kui ma teda olen kontsertidel näinud), ning jah, ilmselt ei tegele ta suurem osa ajast suhtlemisega, aga see suhtlemine, mis näha oli, ei tulnud minu arust üldse halvasti välja.

  19. nodsu said

    ka Craig Thompsonil on, nagu mulje jääb, päris palju sõpru. Väga suur osa ajast kulub tal joonistamislaua taga, aga see ei tähenda, et ta sealt ära tulles tüütu oleks. Nohik ilmselt jah – aga sellised Daria-multika Kevini või Brittany tüüpi populaarsed tegelased on minu arust hulga tüütumad, olgugi et esindavad peavoolu silmis “suhtlemisoskust”.

    ja mul on karvane tunne, et Sterne’iga mulle meeldiks suhelda.

  20. nodsu said

    Jane on kirjeldanud mõnda muusikut, kellega ta töötanud on, ja üldiselt paistab tema kogemuse järgi nii olevat, et sellised andekad ja loomingulised muusikud, kes oskavad hästi improviseerida, on ka koostöötamiseks meeldivamad, kas või juba sellepärast, et nad on ise nii õhinaga asja kallal, et ei mõtle kogu aeg, kas nad saavad selle eest piisavalt sulli, feimi ja respekti. Ebameeldivaid kogemusi oli tal pigem mõne sellisega, kes ajas näpuga noodis järge ja pärast kakles ühistöö autoriõiguste pärast.

  21. nodsu said

    oi, veel üks valdkond tuli meelde: ega selleks, et olla hiilgav jalgpallur, ei pea olema edev sitapea. Mõni küll on, aga mõni on lihtsalt andekas ja tahab lihtsalt kangesti mängida ega eputa. Ja mõni on küll edev, aga mitte veel sitapea.

  22. nodsu said

    Üldse, mida selle “suhtlemisoskuse” all silmas peetakse? Silma ja kõrva lahti hoides jääb mulje, et suurem üldsus mõtleb selle all peamiselt lõpmatu smalltalki ajamise juttu, mille puhul minu arust on üldse kahtlane, kas mingit suhtlemist toimubki.

  23. Sümpaatsuseriba nullijooksmise kohta: vaevalt et see just oskuste täienemist mööda juhtuma peaks (üsna ükskõik, kas käsitöölise või tõelise meistri tasemel). Kui, siis pigem sedamööda, kuidas kaasinimesed neid oskusi tunnustama hakkavad – st kiitus/kuulsus teeb ülbeks. Mina olen suurte meistrite isikliku ebasümpaatsuse legendist pigem niimoodi aru saanud.

  24. nodsu said

    Mõni suur meister ei saagi eluajal kuulsaks, või noh, enamasti natuke kuulsaks saavad, aga ei ole selle hetke kuulsus nr. 1.

    Kiitusele/kuulsusele reageerimine sõltub vist isiksuse tüübist – häbelik käitub häbelikult edasi ja vbla on koguni häiritud, et teda tähele pannakse, kõikuva enesehinnanguga tüüp puhub ennast õhku täis ja hakkab teistele pähe sülitama, lihtsalt edev, aga muidu heatahtlik ujub suure mõnuga tähelepanu pilves ja on suurest õnnest teistegi vastu kena.

  25. […] närvidele käivad. Jälle – toredatel inimestel on lubatud minust paremini mängida (vt joonistamise kohta sama asja). Õnneks on Eesti mälumängu tipus mitu väga toredat inimest ja need, kes mulle närvidele […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: