On see nüüd mingi “Konnade ja hiirte sõja” versioon või mis

Ei tea, mis värk mul konnakoibadega on – eelmine kord nägin ma unes, kuidas need olid trahteris müügil, marineeritud. Seekord olin ma mingis linnas, mis oli nagu päris linn, aga võib-olla hoopis rolli- või arvutimängulinn, kuhu regulaarselt ilmus Sõrmuse Kandjaid, kelle tundis ära selle järgi, et linlaste sõrmused lõid särama, mispeale linlased hüüdsid pühalikult “ennäe, sõrmusekandja!” vms. Põhiline sealjuures, et seda juhtus nii vähemalt kord nädalas, selline rutiinne eriolukord.

Meie läksime oma missioonist valvelauda teatama ja ühel hetkel ma sain aru, et valvelauatädi on inimeseks muudetud konn. Muidu polnud midagi, aga teatud harjumused olid alles – keelega kärbseid niblata näiteks. Ja iga kord, kui keegi purgi sees marineeritud konnakoibi ostis, siis ta läks endast välja.

Pärast oli sõda ja üks väga traagiline koht, kus ühel sõdinud hiirel oli sõdimise käigus pea maha raiutud ja see oli ära kadunud ja kõik nutsid. Traagiline sellepärast, et kui pea oleks üles leitud, oleks see otsa tagasi pandud ja hiir oleks edasi elanud nagu miška, see oli ikka hirmus julm saatus, et pea niiviisi ära kadus. Mina olin selle looga tegelikult juba tuttav ja teadsin, et lõpuks läheb kõik hästi, aga üritasin seda hoolega ära unustada, et ma saaksin ikka südamest kurvastada.