Unenaerud

märts 7, 2011

Kahest eri unenäost jäi kummastki üks episood meelde.

Üks oli selline: pidime just hakkama autoga kuhugi sõitma, me olime aias magamiskoti sees ööbinud, aga ma käisin majast läbi midagi hamba alla otsimas. Ja leian ülemiselt korruselt mingi lõppeva peo. Küsin siis ühelt noormehelt: “Kas ma süüa saan siit midagi?”, tema pakub mulle kohe kringlit. Mina haarasin ta seepeale kaisutusse ja ütlesin “Ma armastan sind,” siis tuli meelde, et ah jah, ja küsisin kohe: “Aa, mis su nimi on?” “Madis,” pomises noormees kohmetult, kõrval aga hakkas minu klassivend Madis suure häälega naerma.

***

Teises võttis ühe sõbranna mees mind kuskilt autoga peale. Istusime temaga tagaistmel, tema juhtis; juhi kõrvalistmel magas üks mees, juhiistmel ei olnud üldse kedagi. See sõbranna mees pihustas mingit õhuvärskendajat ja ise seletab, et seal pidi mingeid feromoone sees olema. Küsib: “Kas mõjub ka?” Vaatan teda, vaatan ennast: mõlemad oleme võtnud väga mugava ja väga avatud poosi ja möönan: “Noh, me mõlemad oleme igatahes oksad laiali ajanud”. Nagu märguande peale heidame ühekorraga pilgu kolmandale, et mis asendi tema on võtnud, tema aga magab, hambad laiali, lodevas poosis küll, aga see oli ennegi nii, tähendab, ei loe. Hakkame mõlemad naerma.

***
Kolmas unenägu oli pikem ja narratiivsem, aga ühtegi nii selget stseeni meeles ei ole. Majas oli palju roboteid. Suured robotid suutsid mõelda ja otsustada, väikesed robotid olid lihtsalt kodumasinad*. Need väikesed vurasid suurte seest välja. Suured kõndisid ringi, ühelt korruselt teisele, piibitasid kole palju ja lasid aeg-ajalt väikesi roboteid välja. Ma läksin üks hetk nendega õiendama, et võtku vaiksemaks, inimesed tahavad magada.

***

A eelmine öö korjasin puu otsast melonisuuruseid ploome, mis olid juba valmis, kuigi oli alles kesksuvi. Keerasin selle tee pealt metsavahelise raja peale, kust lumi ei olnud veel sulanud, sest oli ju alles varakevad.

———————————————————————————————————————————————–
* Hah, ma olen neid väikeseid ju kuskil näinud: R2D2 oli just siukese välimusega. Ainult et mõtles.

——————————————————————————————————————
Järgmise öö uni oli sama jabur. Kõigepealt olin ma teinud mingit täitsa head suppi ja serveerinud selle suurde savikannu, aga pannud sinna hajameelselt sisse ka muid lauatarbeid, näiteks hambaorke. Inimestele suppi taldrikusse tõstes pidin neid jublakaid hoolega märkamatult kulbist välja urgitsema. Kõlab nagu minu ühilduvusprobleemide metafoor.

Seal unes nägime “Kolme musketäri” multikat, kus muuhulgas pajatati sellist muinasjuttu, et üks tegelane oli loomade vastu kole halb olnud ja ühel hetkel ilmusid loomad talle kätte maksma. Trollibussis – või oli see nüüd trammis. Mul oli unes aga selgelt meeles, et “Kolme musketäri” raamatus sellist muinasjuttu ei olnud, mingis musketäriloos oli, aga mitte selles, võib-olla hoopis “Kahekümnes aastas” hiljem.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: