Me elame klišees, tuleb lõpuks välja

märts 30, 2011

Kui ma haigeks jäin, sai üllatavalt palju majapidamistöid tehtud.

Õigemini, kui ma haigeks jäin, siis ma ainult oigasin, kõõksusin ja magasin, aga natuke hiljem, kui juba elada sai (ja A. polnud veel oigama, kõõksuma ja magama hakanud), siis oli see olek, et tööd ei jaksa teha, lugeda ei jaksa, aga kole igav on, ja koristasin köögiriiuli ära. Ühtlasi koristasin piinlikkustundes ära ämblikute võrgud – selles mõttes piinlikkustundes, et piinlik on küll ämblikuvõrke maha võtta, aga ma ausalt koputasin enne ja vaatasin, kas ämblik on välja kolinud või ära surnud. Mõni asustatud võrk läks paraku kah pesuveega välja, ämblikud läksid seinaprao vahele ja põrnitsesid mind. A. vaatas seepeale neid võrke ja leidis, et kui need ämblikud ise oma võrke kunagi ei korista, siis keegi peab seda ju tegema. Olid jah õudselt räpased võrgud, eriti alumiste riiulite omad. Ma olin tegelikult neid alumiste riiulite ämblikke juba kiitma hakkamas, et nad ei loobi oma toidujäänuseid põrandale nagu näiteks kraanikausialune ämblik (see on õudne, mis tema toidulaua all on, hullem kui seal, kus A. sööb), et vähemalt hoiavad oma risu oma võrgus, aga siis juhtis A. tähelepanu sellele, et vaevalt see nende risu on. Ülemiste korruste ämblikud loobivad lihtsalt oma sodi alumise korruse ämblikele rõdu peale. Äkki neil on hierarhia.

(Ma üldse ei saa aru, miks nii tihti, kui ma oma köögist juttu teen, hakkab see vägisi kiskuma köök-on-kodusõja maile? Mingit originaalsust ei ole. Nagu seegi kord, kui me tegime peedi-šokolaadikooki ja avastasime tagantjärgi, et see pikergune keeksivorm on meie praeahju jaoks hmm, liiga pikergune ja mahub sinna ainult viltu, otsmise alumise kandi peale püsti. Kui te teaks, kui kleepuv see tainas oli, siis te saaks aru, miks tundus täiesti võimatu ta teise vormi ümber kantida ja miks oli märksa lihtsam rakendada Gordioni sõlme avamise väärset lahendust, mille peale mõistagi tuli insenerimõtlemisega A., kes pani praeahju nurga alla senikaua erisuguseid lapikuid esemeid, kuni praeahi oli teistpidi viltu ja kook loodis.)

Igatahes jah, lõpuks juhtus nii, et olime köögimööbli täiesti ümber korraldanud –

ja saabub õhtu, kumbki tegeleb vaikselt oma asjadega – mees kopsib haamriga plekitükke, naine nõelub kampsunit!

Advertisements

7 kommentaari to “Me elame klišees, tuleb lõpuks välja”

  1. AV said

    ämblikud läksid seinaprao vahele ja põrnitsesid mind

    Täpsustaks: „ämblikud läksid seinaprao vahele ja põrnitsesid mind kõigi oma kaheksa silmaga” 🙂

  2. nodsu said

    Need kaheksa silma tulid meil kodus jutuks juba kunagi varem, kui me koristasime ja A. tuli mulle poole põrandapühkimise pealt rääkima, et “ämblik toppis kõik oma kaheksa silma hirmunult põrandaliistu vahele, aga tagumiku jättis välja.”

  3. nodsu said

    Need, keda ma olen lähemalt saanud uurida, on kõik olnud ämblikud. Koibikud hakkavad rohkem suvel tuppa trügima.

  4. nodsu said

    Ma ei tohi seda postitust vist kunagi isegi google translate’iga lasta oma lemmiktantsuõpetajal Jane’il lugeda, muidu ta ei julge enam minu pool ööbida. Isegi suvel, kui Tartut oli tabanud sääskede nuhtlus ja ma uurisin, et noh, kas ämblikud hakkavad juba sümpaatsed tunduma, et söövad ikkagi sääski, siis tuli vastus, et ennem sääsed kui ämblikud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: