Huck Finn, seedeelundkonnaga jumalik laps

aprill 8, 2011

Lugesin eile-täna “Huckleberry Finni” uuesti üle – oli meeles, et see oli hea, aga polnud meeles, kui hea tegelikult – ja nagu sedasorti raamatutega ikka, ilmus ülelugemisel uusi tahke, mida seal enne nagu polekski olnud. Head raamatud paistavad elavat kirjutamisjärgset elu, kuskilt tuleb sinna kahe lugemise vahel uusi asju juurde.

Üks: Huck on peaaegu “jumalik laps” nii, nagu seda mõtleb Claudio Naranjo

(kes jagas kord laste- ja noortekirjanduse kahte lehte selle järgi, kas protagonist on kangelane või jumalik laps. Kangelane tahab igavast kodust minema, kangelastegusid teha, kuulsaks ja rikkaks saada. Jumalikul lapsel pole vaja teha, vaid olla, ta õieti ongi juba kusagilt mujalt, külaline teisest maailmast. Tistou oli tal, kui ma õigesti mäletan, stiilipuhta jumaliku lapse näide: auahnus puudub, määrav omadus on kaastunne. Kangelase näide oli “Kolme raamatu” peategelasest seakarjus; kääbik Bilbo oli vist midagi vahepealset (peab minema raamatukokku ja üle lugema, pole midagi teha). Kangelase käsitlemisel jõudis Naranjo otsaga välja sinnamaale, et tegelikult saavad lugudes ka kangelased neist, kelles juba natuke on jumalikku last kõige kaastundega ja tahtmatusega ahnuse- ja auahnusemängudes kaasa mängida (nagu kääbik ei taha päkapikkude kullamänge mängida ja nagu printsessi ja pool kuningriiki saab ikka see kolmas poeg, kes ei kiirusta oma hobusega edasi, vaid annab sandikesele/võõrale loomale leiba))

aga juttu pidi ju olema Huckist. Ma mäletasin, et Huck on oma ühiskonna kontekstis uskumatult ja nonkonformistlikult hea, aga miskipärast polnud meeles, kuidas ta tõesti ükskõik kellele kaasa tundis: röövlitele-mõrvaritele uppuval jõelaeval; veritasu käigus üksteist maha tapnud peredele; tüdrukutele, keda petised paljaks tahavad riisuda (noh, see on selline meinstriimim kaastunne, aga ega üks jumalik laps kaastunnet paljalt sellepärast ära põlga, et see on meinstriim); ja kohe varsti neile petistele endile. Jimist rääkimata. Ja see kaastunne ei ole üldse ajendatud sellepärast, et ta teaks, et niiviisi on õige ja heale poisile kohane; enamikul juhtudel arvab ta, et see pole üldse heale poisile kohane ja et ta läheb selle eest põrgu, ja on üldse suures hädas, sest südametunnistus jändab ja tal on sõna otseses mõttes paha olla, kui inimesed üksteise vastu julmad on, isegi kui see tabab petiseid, kes teda ja Jimi ära kasutasid.

Seepärast siis mitte päris puhtakujuline jumalik laps; tal puudub see enesestmõistetavus, millega Tistou ja väike prints teavad, et neil ja nende imestamisel sotsiaalsete mängude üle on õigus. Nagu öeldud, Huck on suurem osa ajast veendunud, et tal pole üldse õigus. Ei tea siis jah, miks ta tundub palju käegakatsutavam ja usutavam tegelane, heh.

Teine: seesama “paha olla” – sageli avaldus tema kurbus või kaastunne selles, et tal läks süda pahaks: kui ta näeb veritasuperekondi üksteist tapvat, hakkas tal nii halb, et kukub peaaegu puu otsast alla; kui ta näeb kuningat ja hertsogit tõrvas ja sulgedes, hakkab tal kole paha. Seedeelundkonnas elav südametunnistus ja empaatia, mis teeb temast ühe erakordselt lihaliku jumaliku lapse.

Kolmas, kõrvalisem: see, kuidas inimesed seal surevad. Või noh, enamasti mitte päris raamatutegelikkuses, vaid Hucki valejuttudes, mida ta käigupealt välja mõtleb; aga tema jutte stiilis “kõik pereliikmed peale minu /peale minu ja veel ühe surid ära” jäädakse alati kohe uskuma. No ja kuninga ja hertsogi viimane suurem petuskeem põhineb ju sellel, et kaks kohalikku venda on ära surnud, üks kõige oma perega. Üheksateistkümnenda sajandi olme, kus saab end alati välja keerutada valega, et kõik surid ära.

***

Jälgisin natuke seda ka, mis teised raamatust räägivad. Seda et “n-word” osast väljaannetest välja jäeti, on juba vast kõik kuulnud; sellest on palju ja mõnikord üsna hästi kirjutatud (ja selle üle ka telemeedias ironiseeritud); aga kõige selle juures sattusin korduvalt ka selle arutamise peale, kas raamatu viimased peatükid (kus Jim on juba kinni võetud ja Tom hakkab ogaraid põgenemisplaane korraldama) tuleks üldse lugemata jätta, nagu Hemingway soovitas. Nad on tõesti natuke tüütud (praegu lugedes; lapsena tundusid just need peatükid ägedad ja naljakad ja optimistlikud, sest õnnelik lõpp juba paistis ja ma olin raamatut ometi mitu korda lugenud ja TEADSIN, et kõik lõppeb õnnelikult) ja iseäranis on nad piinlikud. Aga ma ei ole kindel, kas raamat tervikuna nende pärast kaotab.

On arvatud, et Twain tahtis Tom Sawyeri viimastes peatükkides lihtsalt selleks lavale tuua, et raamatut paremini müüa; on ka arvatud, et ta hakkas liiga palju nautima omaenda poisipõlve raamaturomantika kallal ironiseerimist. Aga ükskõik, mida ta tahtis, võib raamatu lõppu võtta samamoodi, nagu kõiki sadu “niggereid”: seda on piinlik ja häiriv lugeda ja see peabki olema piinlik ja häiriv lugeda, sellepärast see mõttekas ongi. Niiviisi võttes on see Tomi mõtlematuse ja hoolimatuse kriitika, nagu mainib Nick Gillespie:

In The Adventures of Tom Sawyer, Twain had invented the American archetype of the prankish, wildly imaginative boy with a taste for adventure. In Huckleberry Finn, Twain reveals in ugly detail the limitations of that adolescent mentality when confronting the reality of American race relations. Caught in his own solipsistic worldview, Tom not only is incapable of understanding Jim’s suffering; he puts the slave in mortal danger to fulfill his own romantic notions of escape and derring-do. In so completely deconstructing his signature creation, Twain not only forces his readers to re-evaluate a national icon, he embodies the American dialectic.

Jumaliku lapse-kangelase dihhotoomia võtmes mõeldes satub Tom siin patoloogilise, parandamatu kangelase rolli: tühja tulemustest, peaasi, et oleks kuulsus, au ja “nagu päriselt”, st nagu raamatutes.

Gillespie jätab lahtiseks, kas Twain seda ka ise mõtles, ja see on minu arust hea lahendus; iseenesest väga huvitava raamatu “Black perspectives on Huckleberry Finn” essees “Satire or evasion” käiakse lausa välja idee (vaadake alates leheküljest 114, ma ei oska korralikumalt linkida), et Twain vastandab teadlikult Tomi ja Hucki ning et kui Huck raamatu lõpus tahab pigem indiaanlaste maa-alale jalga lasta, sest tsiviliseerimisest talle aitab, siis tähendab see loobumist Tomiks muutumisest:

Freedom from slavery, the novel implies, is not freedom from gratuitous cruelty; and racism, like romanticism, is finally just an elaborate justification which the adult counterparts of Tom Sawyer use to facilitate their exploitation and abuse of other human beings. Tom feels guilty, with good reason, for having exploited Jim, but his final gesture of paying Jim off is less an insult to Jim than it is Twain’s commentary on Tom himself. […] Perhaps he finds a forty-dollar token more affordable than an apology. […] Huck, in contrast, is equally rich, but he has apologized to Jim earlier in the novel. And this is the point of Huck’s final remark rejecting the prospect of civilization. To become civilized is not just to become like Aunt Sally. More immediately, it is to become like Tom Sawyer.

Jah, nagu ma ütlesin, ma ise ei julgeks nii kindlalt välja hõigata, et Twain just nii mõtleski. Vast niipalju, et kindlasti on sihilik see, et Huckil on oma valejuttude ja vingerpusside pärast reeglina piinlik ja paha, kuigi neid on enamasti hädaolukorras vaja – ja Tom, vastupidi, on uhke. Karaktereid oskas Twain küll järjekindlalt kirjutada ja sedalaadi vastandus tekib puhtalt nende iseloomujoonte pealt. Aga edasi võis ju lihtsalt juhtuda, et tegelased võtsid juhtimise üle ja välja kukkus natuke sügavam mõte, kui plaanis. Eks Cervantes tahtis ju kah ainult paroodiat kirjutada.

***

Ei jõua ära kiita tugeva kohaelemendiga raamatute harivat mõju: ma kiskusin lugedes muudkui atlast lahti ja uurisin Mississipi jõnkse ja jonkse ja vaatasin, kus need osariigid nüüd õieti ongi. Ainult et atlas on nigel, peaks mõne korralikuma Mississipi kaardi otsima. Nüüd on mul Twaini Mississipi-raamat “Huckleberry Finni” tuules pooleli ja need jõnksud ja jonksud tunduvad veel põnevamad, nüüd, kus ma tean, kui imelikult see jõgi käitub. Osa tema imelikku käitumist on isegi atlases näha, seal, kus mõne osariigi piir teeb äkitselt krõnksu jõest eemale – ilmselt tüdinesid jõeäärsed inimesed ära, et nad võivad jõe tahtsi suvalisel hetkel ühest osariigist teise sattuda ja määrasid piiri jõest sõltumatult kindlaks.

***

Üks norimise küsimus ka: kui Illinois oli “vaba osariik”, siis miks Huck ja Jim pidid jahmerdama Cairo ülesotsimisega, et mööda Ohio jõge üles sõita, kui nad oleks võinud lihtsalt üle jõe minna? Keset jõge nad ju juba olid, orjandusliku Missouri ja Illinoisi vahel. Ma saan aru, et siis ei oleks mööda jõge sõitmise raamatut saanud, aga ikkagi, kas Twainile endale see kuidagi ebaloogiline ei tundunud? Või on see jõgi sealt kohast väga ebamugav ületada, nt vool nii tugev, et viib paadi kaasa (parvest pole mõtet rääkidagi)?

Advertisements

8 kommentaari to “Huck Finn, seedeelundkonnaga jumalik laps”

  1. vana naine said

    jah!
    Õige!
    Aitäh huvitava posti eest huvitaval teemal.

  2. Re: Tomi ja Hucki vastandumine. Ma ka lugedes ikka imestasin, et kuidas siis esimeses raamatus (“Tom Sawyeri seiklustes”) Tom tundus jõle vahva ja muheda peategelasena, ja nüüd äkitselt sisse tulles jätab Hucki kõrval nihukese ogara ja eluvõõra egotripperi mulje.

  3. nodsu said

    Guugeldasin vahepeal ringi ja paistab, et see, miks nad kohe Illinoisi ei läinud, on üks inimkonna suurtest vastamata küsimustest. Osa oletab, et Twain teadis, mis teeb, ja et tal oli ka loo siseselt võttes ratsionaalne põhjendus, miks sinna mitte minna: Illinoisis võis põgenenud neegreid siiski kinni võtta (mingi omandiõiguse järjepidevuse alusel vms) ja seal oli õitsev pearahaküttide äri. Ohio jõge pidi ülespoole oli juba tekkinud omamoodi infrastruktuur, nn allmaaraudtee, kes aitas põgenenuid edasi.

    Aga mõned arvasid, et Twain lihtsalt ohverdas Jimi põgenemisloogika sellele, et ta ikka kangesti tahtis jõeraamatut kirjutada ja Ohio jõest nii hästi ei osanud kui Mississipist. Mõne kriitiku silmis on see lihtsalt kirjanduslik lohakus (kirjanik kasutab oma tegelasi nagu marionette ja ei lase neil endi sisemise loogika alusel tegutseda); mõni arvab, et see näitab, et ta ei võtnud orjandusliku korra koledust piisavalt tõsiselt. Umbes nagu ta oleks mõelnud, et mis see deep southi sattumine siis ära ei ole.

  4. Rents said

    Tahtsin ainult öelda, et ma ka hindasin seda postitust. Tõesti oli huvitav lugemine.

  5. […] lähemale ja superkangelastest eemale viib teda see, et ta on ehe jumalik laps (millest ma olen varem natuke kirjutanud, kui keegi selle kontseptsiooniga tuttav […]

  6. Eve Valper said

    oli küll väga huvitav.
    soovitaksin seda kaarti, ehk sa pole näinud veel, http://steamboattimes.com/images/maps/map_mississippi_ribbon258x9922.JPG ja neid teisi http://steamboattimes.com/maps.html

  7. nodsu said

    Ega ei olnud jah. Milline pikk ja peenike kaart see esimene on! Tahaks kohe kuskile suurelt välja trükkida ja põrandale laiali laotada, sest nii suurt monitori pole olemas, kui just mõnda vabaõhuekraani ei võta.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: