Seepiakarva kaadrid

aprill 17, 2011

Avastasin vahepeal telepuldi imelisi omadusi, näiteks et venekeelset pealelugemist saab maha võtta, ja niiviisi nägin mõne filmi ära, mille muidu oleks pealelugemise hirmus vahele jätnud.

(ah et mis eelajalooline monstrum ma olen, kes telekast filme vaatab? ausalt öelda ei tule ma ise kõigi filmide peale, mida võiks vaadata, ja mõni kvaliteetfilmikanal (nt Silver) või isegi kommertskanal (nt Showtime) pakub tänuväärset assortiid.)

Nii olen viimase paari päevaga paremat sorti kommertsi poole pealt ära näinud “Desperado” ja “The Thirteenth Floori“. Nii suurt vaimustust nagu hiljuti “Huck Finni” lugemisest ma sealt ei oodanudki, ikka sellist meelelahutust, mida päris piinlik vaadata ei oleks. Nii ei tule ka jutt sama pikk ja põhjalik kui Huck Finni jutt. Ainult selle koha pealt sarnane, et tahan kirja panna paar tähelepanekut, mida ma ei ole teisi märganud tegevat.

***

“Desperado” siis.
Üks: atmosfäär oli seal nii 19. sajand… nii 19. sajand, tähendab, filmi-üheksateistkümnes mõistagi, ega ma mingit muud ju näinud ei ole. Selline Sergio Leone 19. sajand. Isegi kui inimestel oli paar 1990. aastate hilpu seljas, nägid need kuidagi klassikalise vesterni maiguga välja [milline sünesteetiline lausemonstrum] olid need kuidagi klassikalise vesterni maiguga.

Ja siis kargab kusagilt välja hunnikute viisi läikivaid tuttuusi relvi.

Siis piisab vaid sellest, et ütleme nii viis minutit ühtegi moodsat relva ei näidata, ja juba saan ma kultuurišoki sellest, et keegi räägib traadita telefoniga. 19. sajandil? Aa, olgu, ametlikult pidi see kahekümnenda lõpp olema, õigus jah, kuidas ma võisin küll unustada.

Kaks (spoileritega): kas ma olen ainuke, kes arvab, et filmist voolas osa auru välja, kui Buscemi surma sai, ja teine osa auru siis, kui Danny Trejo tegelane rajalt maha võeti (õieti juba varem, siis, kui sai selgeks, mis asja ta ajab)? Noh, et keset filmi langeb ära nii suurepärane sidekick kui ka Mõistatuslik Mees. Poole filmi pealt ei saa enam Buscemi valelikku kreeka koori kuulata ega vaikiva Navajase olemust mõistatada.

Võib-olla need lükked stsenaariumi kirjutamise staadiumis nii palju tossu välja ei lasknud. Võib-olla on asi Buscemi ja Trejo kaalukuses – nii et nende olemas olles oli pilt veel tasakaalus, aga kui nad ära langesid, siis vajus Banderase all lohku.

Või oli see juba stsenaariumis nii ja sealjuures meelega tehtud, Rodrígueze kurikaval tüng – arvate juba, et need on tähtsad tegelased, nii et vähemalt enne lõppu surma ei saa, aga võta näpust, pole siin keegi nii tähtis. No aga mis sel juhul neist teistestki hoida? Eriti radikaalne oleks ju peategelane poole filmi pealt maha võtta, nii et tuleks välja, et tegelik peategelane on hoopis väike poiss või vaibamüüjast tädi.

Igatahes jäi asi pärast seda igavamaks. Mitte küll igavaks, korralikult tehtud film ikkagi, kas või rütmiga hoiab huvi ekraani küljes. Aga mõelda vaid, kui praeguse lõpupaljastuse asemel oleks lõpupaljastatud hoopis Trejo tegelast. Näiteks: “El Mariachi… ma olen su isa,” ütles vaikiv mees oma elu ainsad sõnad.

***

“Thirteenth Floor”? Esmamulje oli puhtalt “nagu “Matrix”, ainult parem”. Siis tuli meelde, et samal õhtul sai ka “Charlie inglitega” meelt lahutatud ja arutatud, kuidas “Matrixi” võtted on juba nii ära tsiteeritud ja pastišeeritud ja parodeeritud, et üle vaadates tundub ta hirmus vana ja kulunud, mis ei ole aga õiglane hinnang, sest ega see film süüdi ei ole, et kõik teda tsiteerima kukkusid.

Aga hüva, olgu siis “nagu “Matrix”, ainult intelligentsem”. Õigemini, filmi alguses paistis, et nagu “Matrix”, ainult tagurpidi, st täpselt vastupidisest aspektist. Noh ja siis tuli välja, et mitte ainult täpselt vastupidi, vaid ka täpselt samapidi. Ja põhimõtteliselt võib filmi lõpus uskuda, et sedamoodi vastupidi ja samapidi lõpmatuseni välja. Vat sellepärast ongi intelligentsem. Ei olegi ju ühtki head põhjust, miks peaks Platoni koopas istuja oma varjude allikat rohkem usaldama kui varje ennast.

Ilmselt kulub ta vaadates ja aja möödudes ka vähem kui “Matrix”, sest rõhk oli vähem uudsetel efektidel (mis väga ruttu muutuvad vanasteks efektideks). Film kulges kuidagi rahulikumalt, kuigi kasutas vähem aegluupi. Alguse visuaal meenutas tegelikult lausa üht järjekordset retrofilmi (olgu Poirot’ sari või “Foyle’s War” või “Keeluaja kuningas”), kuni selgus, et see on metavisuaal.

Arvatavasti ei saa ta ka kunagi nii populaarseks kui “Matrix” (selle reiting on isegi praegu 8,7 – “TF-il” korralik keskmine 6,8) , selleks on siin liiga palju rääkivaid päid, jälgede ajamist, segaseid identiteete ja liiga vähe uhket paugutamist.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: