Näe, mis ilukirjandus inimesega teeb

Kui ma üle õue ühest toast teise käisin, siis mõtlesin rahulolevalt, et kampsun seljas, sall kaelas, villased sokid jalas – kui ma nüüd paralleelmaailma peaks sattuma, siis ei hakka seal vähemalt väga külm.

Järele mõeldes kalkuleerin ma sedaviisi peaaegu alati, kui ma üle õue käin ja mõnikord linna peale minnes ka. Ja eriti poest tulles, kui kott on toitu täis – siis on eriti uhke mõelda, kus ma nüüd olen ikka korralikult varustatud, toidaks ära ennast ja paar kääbikut pealekauba (ja milline lahe asi oleks preindustriaalses maailmas üks kilekott!).

Kui ma tulen seelikulehvitamise trennist, siis on jälle see hea asi, et esinemisseelik on kaasas ja mõne fiktiivuniversumi linnastunumasse nurka (nt kaheksakümnendate Londonisse) sattudes oleks võimalik hakata artistina leiba teenima, siis pole lugu, et kohalikku keelt kohe korralikult ei oska.

Kui kodutee on eriti pikk, mõtlen ma endale välja ka legendi, millega kohalikele kärbseid pähe ajada, sest ma ei saa ju neile öelda puhast tõde, et lugesin raamatut ja vupsti olin järsku siin või et ma leiutasin kogemata ajamasina. Selliste tõdedega saab välja tulla ainult eriti intelligentsete fiktiivtegelaste ees, kes mõistavad kõike ja teevad intuitiivselt tõel ja valel vahet – ja isegi neid peab sellisteks paljastusteks ette valmistama, mis tähendab veel sellise soojendusjutu väljamõtlemist (“Ma ei tea ise ka, kuidas sellesse suhtuda, kas mul oli hallutsinatsioon, et ma elasin 21. sajandi Eestis, või nägin ma seda unes või andis keegi mulle vastu pead ja mul on mäluauk, mille ma täitsin 21. sajandi Eestiga – või, mis kõige imelikum – SEE ON TÕSI.”). Õnneks on mul oma jutu tõendamiseks kaasas paar moodsat vidinat, näiteks mobiiltelefon ja/või läpakas. Klõpsutan telefoni menüüd ja selgitan hooletult, et see on tegelikult juba vana mudel, suurevõitu selline ja eriti midagi peale helistamise ja sõnumisaatmise ei tee. Kui ka läpakas on kaasas, saan mõnes fiktiivses universumis veidi ka tõlketööd teha, mõnikord on mul imelisel kombel läbi aegruumiaugu endiselt internetiühendus veebiandmebaaside ja -sõnastikega – mis annab mulle vajaliku eelise pärismaalaste ees, kellel lõppeks on ju nagunii emakeele-eelis.

Üldiselt kannan seal paralleeluniversumides ikka kõrgel 21. sajandi väärtuste lippu – seal fiktiivmaailmas tean ma alati kangesti hästi, mis väärtused need sellised on, erinevalt sellest, mis toimub minuga 21. sajandil ja kodus*.

Lapsevanemad, mõelge hoolega, kas te ikka tahate, et teie lapsed juba koolieelikuna raamatuid loeksid.

Mina fiktiivmaailmas, kohalikuks maskeerununa****.

——————————————————————————————————————
* Väärtuste lipu kandmise näide: teha major MacNabbsile selgeks, et ta on vähemalt kahes punktis** sitapea***. Selle halastamatu sõnumi tempimiseks võib-olla a) avaldada talle armastust ja kiita tema mehelikke voorusi; b) päästa tema elu.
** 1) ohustatud liigid; 2) põliselanikud.
*** Ta sunnik siiamaani vaidleb vastu, või mis veel hullem, teeb näo, et ei kuula!
***** Oma maskeerunud portree näppasin siit iseäralike võõrplaneetlaste jutu juurest.

——————————————————————————————————————
PS: märkasin, et olen sellest nähtusest ka varem korra kirjutanud.

Tibijutt

Nii-nii. Joon muudkui õlut, vaatan televiisorit ja proovin pesu selga.

Mis on tegelikult pigem kullatud pilt, sest suurem osa ajast ma viimasel ajal ikkagi tõlgin, silm punnis, või loen, silm punnis, vanu tantsukäsikirju. Aga vahepeal juhtuvad ka need asjad vahele.

Punkt nimega õlu: ma olen väga õnnelik, et ometi kord on Eestis lahjat õlut tegema hakatud. Mulle meeldib väga õlut juua, ma jooks kogu aeg õlut, liiatigi paistab see olevat ainus asi peale tablettide, mis allergilise köha ära võtab, aga kogu aeg purjus ei taha ju olla ja no maksast hakkab ka kahju, ikkagi nagu oma. Katsetasin sellepärast üksvahe kõik alkoholivabad õlled läbi ja mis sa teed, ükski ei olnud õlle maitsega, välja arvatud venelaste Baltika ja seegi ainult õige natuke. Aga see 2,5 kraadine alekokk maitseb küll õlle moodi, mis tähendab, et ma saan nüüd endale kaks korda rohkem õlut lubada kui siis, kui ainsad normaalse maitsega õlled olid viie kraadi ringis.*

Punkt pesu: ma püüan täiskasvanud naiseks hakata ja vähemalt vahel rinnahoidjaga ringi käia, aga otsingute käigus tuleb küll vahel tunne peale, et muidu ei saa, kui õmbleja juures teha ei lase. Vahel on kõik tugikonstruktsioonid vales kohas ja puurivad ennast mulle lihasse ja luusse, vahel on riie tihedalt ümber sealt, kust ei ole vaja, ja lotendab sealt, kust peaks ümber olema. Sellega ma isegi lepiks, sest inimesi on igasuguse kujuga ja ju siis need mudelid, mis niiviisi käituvad, on mõeldud teise kujuga naistele, näiteks sellisele, kelle rinnad kasvavad nii keskel, et peaaegu piisaks neile sinna peale ühest torbikust. Suure tuhnimisega õnnestus paar tükki leida, mis enam-vähem selga sobisid ja millest natuke tolku ka oli – ja võib-olla õnnestub kontepuurivad karkassid kunagi unustada (näiteks kasvatan endale rinnaku peale kaitsva kondi, mis valu ei tunne) või tugikaartel salaja ülemine ribisid puuriv ots maha saagida – aga miks on vaja need nii rõvedast materjalist teha, aru ma ei või?

Ma ei pea silmas pitsivahtu, sest selle saab funktsionaalsele osale külge panna nii, et seestpoolt ei tunnegi. Ma mõtlen seda fenomeni, et pealtnäha täiesti viksil puuvillasel pesul, millel on VÄLJASTPOOLT isegi tugikaared puuvillasega kaetud, ja võib-olla, oh õnne, isegi seestpoolt suurem osa puuvillane, on just kõige kõvemad osad ja kõik see, mis kõige kõvemini vastu ihu käib, kaetud sünteetikaga ja mitte mingi mõnusa sukapüksimikrokiuga, vaid eriliselt karvase ja torkiva sünteetikaga, mis nülib paari tunniga naha maha.

Mingi Opus Dei vandenõu või, et nii kui naised vähegi edevaks lähevad, näiteks tahavad pesu kanda, siis tuleb kohe iseenesest jõhvsärk selga?

Või siis järjekordne tõend minu hüpoteesile, et tänapäeva maailmas meheks sünnitakse, naiseks saadakse – läbi piinarikaste initsiatsiooniprotseduuride, mis sisaldavad kuuma vaha ja aeglast nülgimist.

Televiisor. Mina vaatasin täna telekavast, et ahah, midagi pole vaadata, tore, pole mingeid kiusatusi, võib rahulikult tööd teha. Ja jõudsin koju ja leidsin A. euroviisu eelvooru vaatamas. Ma siis kuulasin ka poole kõrvaga ja vähemalt esimesel kolmel laulul olid laul ja saatepartii üksteise suhtes häälest ära.

Selle peale lülitasin ma oma kõrvad natukeseks ajaks välja ja lugesin “Ämblikmeest”, aga kui ma hiljem uuesti kõrvad õieli ajasin, oli paremini häälde läinud. Ja kui lõpuks igast loost väike jupp lasti, olid nagu kõik enam-vähem hääles või vähemalt mitte nii süstemaatiliselt häälest ära kui alguses. Ka need esimesed kolmkond lugu.

Küsimus: kas a) helitehnika moonutas esimeste lugude ajal laulu/saatepartiid nii, et see sõitis veerand tooni mööda (kas helitehnika saab niiviisi kõrgusi moonutada?), aga hiljem said tehnikud veast aru ja parandasid ära;
b) osa helitehnikat oli esimeste lugude ajal osalt üldse maas ja lauljad saatepartiid sama hästi kui ei kuulnud, nii et nad vaesekesed pidid umbkaudu laulma ja oma absoluutset kuulmist ja lihasmälu testima, aga hiljem said tehnikud veast aru ja parandasid ära;
c) minu kõrvad olid esimeste lugude ajal veel puhtad ja rikkumata, aga hiljem oli Eurovisiooni kuri võim neile juba mõjunud, Ämblikmehe kaitsvast väest hoolimata?

Mis muidu televiisorisse puutub, siis olen ma omandanud suure osavuse filmitutvustuste lugemise alal: kui A. valib filmi, siis ta enamasti pettub, aga kui mina valin filmi, jääme enamasti mõlemad rahule. Sedapuhku võin uhkustada sellise saavutusega: esiteks ei lasknud ma ennast heidutada “Home Fries” ametlikust žanrimääratlusest (romantiline komöödia – kas ma pole vapper?) ja pürgisin teadmiste rajal edasi; teiseks ei lasknud ma end pimestada madalast IMDB reitingust ja lugesin ka arvustusi. Noh ja sellest juba piisas, et filmile võimalus anda. Ma arvan, et võin seda soovitada paljudele omasugustele (väike näide: üks jubedamaid filme, mis ma näinud olen, on “Südamesõbra laulatus“, ma ei saa siiamaani aru, miks ma ta lõpuni vaatasin – ja tal on suhteliselt kõrge reiting, maailm on hukas – ja üks tüütumaid filme on “Unetus Seattle’is“). Pmst ma saan aru, miks teda nii madalalt hinnatud on, või õigemini ma usun mitme arvustaja arvamust, et romantilise komöödia tüüppublik oli sellest šokeeritud, aga filmi õige publik ei julgenud sellise reklaami** peale vaatama minna. Selle peale nägin ma vaimusilmas kohe stseeni, kuidas Kevin on Brittany kinno viinud plikade filmi vaatama ja ütleb helikopteriga tulistamise koha peal “Cool”, mispeale Brittany karistab teda kohe kasvatusliku hoobiga ribidesse. Ja Kevin ei saa millestki aru, sest see pidi ju chick movie olema.

Kiitvad arvustajad võrdlesid seda enamasti Coenite loominguga, minu settinud mulje on “umbes nagu “Twin Peaks”, kui see oleks lühem ja komöödia ja kõik oleks omavahel suguluses (nagu Eesti külaelus)”. Võib-olla tõi Lynchiliku nüansi sisse muidugi jõletu blondeeritud emakuju, vrd “Wild at Heart“. Ausalt, need emad oleks nagu õed. Äkki ongi.

—————————————————————————————————————–
* Ma olen kuulnud kõvasti nuttu ja hala, kui õudne elu on Rootsis, kus toidupoest saab ainult kuni kahekraadist õlut, aga mitte kunagi nuttu ja hala, kui õudne elu on Eestis, kus mitte kuskilt ei saa – või siis praeguseni ei saanud – vähem kui neljakraadist õlut. Ma järeldaks, et nutt ja hala on ühekülgne.

** Jälle üks juhtum, mis paneb mõtlema, kes küll filmitutvustusi koostavad ja mis meetodiga. Keegi luges sisukokkuvõtte läbi, vaatas, ahah, Luke Wilsoni tegelane armub Drew Barrymore’i tegelasse, ahah, romantiline komöödia?

Tõelised mehed, satikad, mahakäinud rütm

Ei saa öelda, et vahepeal midagi toimunud ei oleks, aga just sellepärast olen olnud viimasel ajal nii surmväsinud, et ei jaksa peale kohustuslike ja vajalike asjade muid pingutusi ette võtta, nt postitusi sõnastada. Tähendan vähemalt kaks unenägu üles, mis on nii napakad, et kahju, kui meelest ära läheks.

1) Kreekas kui traditsioonilisel maal oli traditsiooniliste meeste kasvatamise internaatkool, kuhu traditsioonilised vanemad panid oma poisid juba enam-vähem titest peale. Minu unenäo sisu oli tegelikult põgenemine mingist koletislikust psühhiaatriahaiglast, kus mind ja üht õnnetut noormeest taheti vegetatiivsesse olekusse “ravida”, ja selle põgenemise käigus liikusin siis läbi ühe selle kooli saali, kus olid sellised natuke üle aasta vanad põngerjad, kes tegid lampjalgsuse vastaseid harjutusi. Järgmiseks sattusin saali, kus olid juba suured poisid. Igaühel oli seal üks naisterahvas, kes tema peale karjus ja tema pihta asju loopis, ja poiss ei tohtinud selle peale ärrituda. Kes endast välja läks, jäi kursust kordama.

2) Ma avastasin majapidamisest mingid satikad ja Kanni õpetas, et nende vastu on üks hea abinõu: tuleb paar tükki kinni püüda, panna nad liitri piima sisse ja ära keeta. Pärast keetmist õngitseda paar satikat piima seest välja ja süüa ära. Selle peale kaovad nad kogu majapidamisest. (Millele järgnes tüüpiline “alasti avalikus kohas” stseen, sest ma läksin kohe piima ostma, aga riided unustasin selga panna.)

***
Ja asi, mille peale ma niigi väga palju mõtlen, nii et vahet pole, sama hästi võin juba ka üles kirjutada:
kas ei ole kummaline, et 1496. (?) aastal (“Art et instruction de bien dancer“) on ühe basse danse’i sammuühiku (1 double / 1 reprise ehk démarche / 2 simple’it) pikkus ühemõtteliselt üks brevis, mis jaguneb kuueks löögiks, nagu kord ja kohus (ehk samamoodi nagu Brüsseli käsikirjas), aga kõigest nelikümmend aastat hiljem (1538) kirjeldab Arena tantse nii, et üks sammuühik võtab ühe longa – ja ei, küsimus ei ole selles, et ta käsitab noodipikkusi erinevalt ja et tema longa oleks sama hea kui Toulouze’i brevis, ta rõhutab ka väga selgelt, et üks selline longa jaguneb neljaks löögiks. Nii et hopp, lühikese ajaga on sammud muutunud poole aeglasemaks ning double ei jagune enam pikk-lühike-pikk, vaid ülipikk-pikk-pikk; muusikaliselt ei jagune sammutakt nüüd mitte neljaks ebavõrdseks (pikk-lühike-pikk-lühike), vaid neljaks võrdseks osaks. Kandiline ja raskepärane, ühesõnaga, gootika asemele jõuab põhjamaine renessanss. Sellisel kujul ei erine basse danse pavaanist (mida Arena juba mainib, kuigi ei kirjelda) enam peaaegu üldse, ühesugused raskepärased (Arena on ka esimene basse danse’i kirjeldaja, kes enam ei nõua, et sammu ajaks tuleb kõrgemale tõusta ja et sammud tuleks teha kergelt) jalutamistantsud. Selle põhjalt edasi minnes ei ole üldse üllatav, et mõnes hilisemas basse danse’i pillinoodis ei jagune need neli võrdset osagi enam kolmeks, vaid kaheks. Kas ma oletan liiga julgelt, kui arvan, et sellepärast ta käibelt kaduski – pavaan täitis selle ökoniši juba ise ära; kui basse danse oli pavaaniga liiga sarnaseks muutunud, langes struktuuriline vajadus selle järele ära? 1589. aastaks, kui Arbeau seda kirjeldab (sama rütmistruktuuriga kui Arena ja veel kandilisemal kujul), on tegemist juba täiesti surnud žanriga.

Sellise aeglustumise kohta on muidugi olemas ka palju hilisem näide, nimelt (vähemalt kui uskuda seda videot – valsijutt tuleb 5.55 peal) see, mis juhtus valsiga kahekümnenda sajandi alguseks – sündimise aegu oli kiire poptants, sada aastat hiljem üks aeglane dekadentlik raugemine.