Tibijutt

Nii-nii. Joon muudkui õlut, vaatan televiisorit ja proovin pesu selga.

Mis on tegelikult pigem kullatud pilt, sest suurem osa ajast ma viimasel ajal ikkagi tõlgin, silm punnis, või loen, silm punnis, vanu tantsukäsikirju. Aga vahepeal juhtuvad ka need asjad vahele.

Punkt nimega õlu: ma olen väga õnnelik, et ometi kord on Eestis lahjat õlut tegema hakatud. Mulle meeldib väga õlut juua, ma jooks kogu aeg õlut, liiatigi paistab see olevat ainus asi peale tablettide, mis allergilise köha ära võtab, aga kogu aeg purjus ei taha ju olla ja no maksast hakkab ka kahju, ikkagi nagu oma. Katsetasin sellepärast üksvahe kõik alkoholivabad õlled läbi ja mis sa teed, ükski ei olnud õlle maitsega, välja arvatud venelaste Baltika ja seegi ainult õige natuke. Aga see 2,5 kraadine alekokk maitseb küll õlle moodi, mis tähendab, et ma saan nüüd endale kaks korda rohkem õlut lubada kui siis, kui ainsad normaalse maitsega õlled olid viie kraadi ringis.*

Punkt pesu: ma püüan täiskasvanud naiseks hakata ja vähemalt vahel rinnahoidjaga ringi käia, aga otsingute käigus tuleb küll vahel tunne peale, et muidu ei saa, kui õmbleja juures teha ei lase. Vahel on kõik tugikonstruktsioonid vales kohas ja puurivad ennast mulle lihasse ja luusse, vahel on riie tihedalt ümber sealt, kust ei ole vaja, ja lotendab sealt, kust peaks ümber olema. Sellega ma isegi lepiks, sest inimesi on igasuguse kujuga ja ju siis need mudelid, mis niiviisi käituvad, on mõeldud teise kujuga naistele, näiteks sellisele, kelle rinnad kasvavad nii keskel, et peaaegu piisaks neile sinna peale ühest torbikust. Suure tuhnimisega õnnestus paar tükki leida, mis enam-vähem selga sobisid ja millest natuke tolku ka oli – ja võib-olla õnnestub kontepuurivad karkassid kunagi unustada (näiteks kasvatan endale rinnaku peale kaitsva kondi, mis valu ei tunne) või tugikaartel salaja ülemine ribisid puuriv ots maha saagida – aga miks on vaja need nii rõvedast materjalist teha, aru ma ei või?

Ma ei pea silmas pitsivahtu, sest selle saab funktsionaalsele osale külge panna nii, et seestpoolt ei tunnegi. Ma mõtlen seda fenomeni, et pealtnäha täiesti viksil puuvillasel pesul, millel on VÄLJASTPOOLT isegi tugikaared puuvillasega kaetud, ja võib-olla, oh õnne, isegi seestpoolt suurem osa puuvillane, on just kõige kõvemad osad ja kõik see, mis kõige kõvemini vastu ihu käib, kaetud sünteetikaga ja mitte mingi mõnusa sukapüksimikrokiuga, vaid eriliselt karvase ja torkiva sünteetikaga, mis nülib paari tunniga naha maha.

Mingi Opus Dei vandenõu või, et nii kui naised vähegi edevaks lähevad, näiteks tahavad pesu kanda, siis tuleb kohe iseenesest jõhvsärk selga?

Või siis järjekordne tõend minu hüpoteesile, et tänapäeva maailmas meheks sünnitakse, naiseks saadakse – läbi piinarikaste initsiatsiooniprotseduuride, mis sisaldavad kuuma vaha ja aeglast nülgimist.

Televiisor. Mina vaatasin täna telekavast, et ahah, midagi pole vaadata, tore, pole mingeid kiusatusi, võib rahulikult tööd teha. Ja jõudsin koju ja leidsin A. euroviisu eelvooru vaatamas. Ma siis kuulasin ka poole kõrvaga ja vähemalt esimesel kolmel laulul olid laul ja saatepartii üksteise suhtes häälest ära.

Selle peale lülitasin ma oma kõrvad natukeseks ajaks välja ja lugesin “Ämblikmeest”, aga kui ma hiljem uuesti kõrvad õieli ajasin, oli paremini häälde läinud. Ja kui lõpuks igast loost väike jupp lasti, olid nagu kõik enam-vähem hääles või vähemalt mitte nii süstemaatiliselt häälest ära kui alguses. Ka need esimesed kolmkond lugu.

Küsimus: kas a) helitehnika moonutas esimeste lugude ajal laulu/saatepartiid nii, et see sõitis veerand tooni mööda (kas helitehnika saab niiviisi kõrgusi moonutada?), aga hiljem said tehnikud veast aru ja parandasid ära;
b) osa helitehnikat oli esimeste lugude ajal osalt üldse maas ja lauljad saatepartiid sama hästi kui ei kuulnud, nii et nad vaesekesed pidid umbkaudu laulma ja oma absoluutset kuulmist ja lihasmälu testima, aga hiljem said tehnikud veast aru ja parandasid ära;
c) minu kõrvad olid esimeste lugude ajal veel puhtad ja rikkumata, aga hiljem oli Eurovisiooni kuri võim neile juba mõjunud, Ämblikmehe kaitsvast väest hoolimata?

Mis muidu televiisorisse puutub, siis olen ma omandanud suure osavuse filmitutvustuste lugemise alal: kui A. valib filmi, siis ta enamasti pettub, aga kui mina valin filmi, jääme enamasti mõlemad rahule. Sedapuhku võin uhkustada sellise saavutusega: esiteks ei lasknud ma ennast heidutada “Home Fries” ametlikust žanrimääratlusest (romantiline komöödia – kas ma pole vapper?) ja pürgisin teadmiste rajal edasi; teiseks ei lasknud ma end pimestada madalast IMDB reitingust ja lugesin ka arvustusi. Noh ja sellest juba piisas, et filmile võimalus anda. Ma arvan, et võin seda soovitada paljudele omasugustele (väike näide: üks jubedamaid filme, mis ma näinud olen, on “Südamesõbra laulatus“, ma ei saa siiamaani aru, miks ma ta lõpuni vaatasin – ja tal on suhteliselt kõrge reiting, maailm on hukas – ja üks tüütumaid filme on “Unetus Seattle’is“). Pmst ma saan aru, miks teda nii madalalt hinnatud on, või õigemini ma usun mitme arvustaja arvamust, et romantilise komöödia tüüppublik oli sellest šokeeritud, aga filmi õige publik ei julgenud sellise reklaami** peale vaatama minna. Selle peale nägin ma vaimusilmas kohe stseeni, kuidas Kevin on Brittany kinno viinud plikade filmi vaatama ja ütleb helikopteriga tulistamise koha peal “Cool”, mispeale Brittany karistab teda kohe kasvatusliku hoobiga ribidesse. Ja Kevin ei saa millestki aru, sest see pidi ju chick movie olema.

Kiitvad arvustajad võrdlesid seda enamasti Coenite loominguga, minu settinud mulje on “umbes nagu “Twin Peaks”, kui see oleks lühem ja komöödia ja kõik oleks omavahel suguluses (nagu Eesti külaelus)”. Võib-olla tõi Lynchiliku nüansi sisse muidugi jõletu blondeeritud emakuju, vrd “Wild at Heart“. Ausalt, need emad oleks nagu õed. Äkki ongi.

—————————————————————————————————————–
* Ma olen kuulnud kõvasti nuttu ja hala, kui õudne elu on Rootsis, kus toidupoest saab ainult kuni kahekraadist õlut, aga mitte kunagi nuttu ja hala, kui õudne elu on Eestis, kus mitte kuskilt ei saa – või siis praeguseni ei saanud – vähem kui neljakraadist õlut. Ma järeldaks, et nutt ja hala on ühekülgne.

** Jälle üks juhtum, mis paneb mõtlema, kes küll filmitutvustusi koostavad ja mis meetodiga. Keegi luges sisukokkuvõtte läbi, vaatas, ahah, Luke Wilsoni tegelane armub Drew Barrymore’i tegelasse, ahah, romantiline komöödia?