Näe, mis ilukirjandus inimesega teeb

mai 19, 2011

Kui ma üle õue ühest toast teise käisin, siis mõtlesin rahulolevalt, et kampsun seljas, sall kaelas, villased sokid jalas – kui ma nüüd paralleelmaailma peaks sattuma, siis ei hakka seal vähemalt väga külm.

Järele mõeldes kalkuleerin ma sedaviisi peaaegu alati, kui ma üle õue käin ja mõnikord linna peale minnes ka. Ja eriti poest tulles, kui kott on toitu täis – siis on eriti uhke mõelda, kus ma nüüd olen ikka korralikult varustatud, toidaks ära ennast ja paar kääbikut pealekauba (ja milline lahe asi oleks preindustriaalses maailmas üks kilekott!).

Kui ma tulen seelikulehvitamise trennist, siis on jälle see hea asi, et esinemisseelik on kaasas ja mõne fiktiivuniversumi linnastunumasse nurka (nt kaheksakümnendate Londonisse) sattudes oleks võimalik hakata artistina leiba teenima, siis pole lugu, et kohalikku keelt kohe korralikult ei oska.

Kui kodutee on eriti pikk, mõtlen ma endale välja ka legendi, millega kohalikele kärbseid pähe ajada, sest ma ei saa ju neile öelda puhast tõde, et lugesin raamatut ja vupsti olin järsku siin või et ma leiutasin kogemata ajamasina. Selliste tõdedega saab välja tulla ainult eriti intelligentsete fiktiivtegelaste ees, kes mõistavad kõike ja teevad intuitiivselt tõel ja valel vahet – ja isegi neid peab sellisteks paljastusteks ette valmistama, mis tähendab veel sellise soojendusjutu väljamõtlemist (“Ma ei tea ise ka, kuidas sellesse suhtuda, kas mul oli hallutsinatsioon, et ma elasin 21. sajandi Eestis, või nägin ma seda unes või andis keegi mulle vastu pead ja mul on mäluauk, mille ma täitsin 21. sajandi Eestiga – või, mis kõige imelikum – SEE ON TÕSI.”). Õnneks on mul oma jutu tõendamiseks kaasas paar moodsat vidinat, näiteks mobiiltelefon ja/või läpakas. Klõpsutan telefoni menüüd ja selgitan hooletult, et see on tegelikult juba vana mudel, suurevõitu selline ja eriti midagi peale helistamise ja sõnumisaatmise ei tee. Kui ka läpakas on kaasas, saan mõnes fiktiivses universumis veidi ka tõlketööd teha, mõnikord on mul imelisel kombel läbi aegruumiaugu endiselt internetiühendus veebiandmebaaside ja -sõnastikega – mis annab mulle vajaliku eelise pärismaalaste ees, kellel lõppeks on ju nagunii emakeele-eelis.

Üldiselt kannan seal paralleeluniversumides ikka kõrgel 21. sajandi väärtuste lippu – seal fiktiivmaailmas tean ma alati kangesti hästi, mis väärtused need sellised on, erinevalt sellest, mis toimub minuga 21. sajandil ja kodus*.

Lapsevanemad, mõelge hoolega, kas te ikka tahate, et teie lapsed juba koolieelikuna raamatuid loeksid.

Mina fiktiivmaailmas, kohalikuks maskeerununa****.

——————————————————————————————————————
* Väärtuste lipu kandmise näide: teha major MacNabbsile selgeks, et ta on vähemalt kahes punktis** sitapea***. Selle halastamatu sõnumi tempimiseks võib-olla a) avaldada talle armastust ja kiita tema mehelikke voorusi; b) päästa tema elu.
** 1) ohustatud liigid; 2) põliselanikud.
*** Ta sunnik siiamaani vaidleb vastu, või mis veel hullem, teeb näo, et ei kuula!
***** Oma maskeerunud portree näppasin siit iseäralike võõrplaneetlaste jutu juurest.

——————————————————————————————————————
PS: märkasin, et olen sellest nähtusest ka varem korra kirjutanud.

5 kommentaari Kellele: “Näe, mis ilukirjandus inimesega teeb”

  1. vana naine said

    Mul on poeskäimise ja toiduvarudega samasuunaline tunne, aga huvitaval kombel sisaldab see veel kerget pööret – nimelt, kui ma sattun mõnda teise maailma, sattun ma sinna tavaliselt kõige oma köögiga tükkis. (Ainult pliit on tavaliselt selline, mis ilma elektrita ka töötab).
    Ja vaevalt olen ma uues paigas kohanenud, kui kohale traavib umbes laevameeskonnatäis nälginud ja külmetavaid inimesi, kellele ma siis arvestava, aga siiski helde käega saan valmistada põhjaliku, kuigi veidi võõrapärase eine ning joota haigetele meega teed, sööta imelist ravimit ibuprofeeni, ja panna lahkujatele mingi pärmitaignast ja seemnetega küspetatud sepikukakukese veel kaasagi.

    Ühesnaga, mul kuidagi tulevad inimesed teisest maailmast pigem minu juurde kui et mina lähen nende juurde.
    Ehkki mulle ei meeldi asja juures elektripliit. Oleks veel gaasiga…. Ikkagi leek ja normaalselt kaasaskantav balloon juhtmete asemel…

    Meeldib

  2. serial k said

    ma olen pigem vastupidi teinud, et viinud nt Lehola Lembitu, Jüri Vilmsi või surnud vanaisa Tallinna peale jalutama. liiga palju vihjeid hoidun andmast, las teevad endale ise asjad selgeks.
    minevikku minekuga oleks mingit kiipi pähe vaja, mis nt annab vajaliku skillide paketi (ratsutamine, vehklemine, ladina keel ja õukonnadaamide sebimine) kohe kätte. no nagu Petr Kukanile anti kõik voorused ühe komplektina.

    Meeldib

  3. serial k said

    selle paketi võtaks muidugi praegu ka

    Meeldib

  4. nodsu said

    ma olen kah viinud tegelasi jalutama. ja lisaks toimib mu maja vahel kahe maailma vahelise portaalina, st ma saan selle majaga elada paralleeluniversumis ja sealsetele inimestele meie mugavusi pakkuda – või vahel hoopis kiiret põgenemisteed. Aga alati ei ole see huvitav, mõnikord on põnev just selline väljakutse, et kas ma saaks ladina keelt piisaval tasemel purssida, et Vana-Roomas toime tulla.

    Meeldib

  5. vana naine said

    kui juba koos kukani-paketiga reisimiseks läheb, siis selleks ei ole vaja mingit toidukotti ega midagi sellist.
    Siis saab kõike, milleks parasjagu tuju. Kui juba siis juba!

    /Oh, Petr..!

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: