Hiilivalt antropomorfne evolutsioonijumal – muudetud

juuni 18, 2011

Unustage kõik, mis siin kirjas oli, tahaks öelda, aga ära kustutada ei ole südant, ei tunduks nagu aus.

Niisiis kirjutan selle, mida ma omast arust nüüd päriselt mõtlen, siia etteotsa ja ülejäänu võite lugemata jätta või ära unustada, aga ma ka ei keela kedagi lugemast, kuidas mul mõnikord võtab oma mõtteni jõudmine päevi ja lehekülgi aega.

See on tegelikult nii lihtne. Ma nimetasin juba ennist roosasid tädisid, kes räägivad “heast energiast” ja “kvantolekust” ning jah, mulle meeldib kah nende üle naerda. Aga nad on haletsusväärselt suur ja lihtne märklaud, isegi pime saab pihta.

Ma muutusin tigedaks, et selle kõrval magatakse maha nähtus, mis on nagu roosatädilus, ainult tagurpidi, kui inimese asjadest (nagu eetika) räägitakse näiteks bioloogia keeles (ning jah, enamasti bioloogia keeles, füüsikaga nähtavasti on kiusatus väiksem või on füüsikud oma eriala piiresse jäädes õnnelikumad).

Ja ma tegin vea, et põrgatasin oma jutu lahti konkreetsest inimesest, kelle juhurepliik, mille ma (arvatavasti keskkonnakaitse-) kontekstist välja rebisin, ei tähendanud kindlasti üldse kogu seda kompotti, vaid tõi lihtsalt kõik evolutsioonipsühholoogid & al. meelde. Nüüd on mul põhjust olla enda peale tige, et sõdin õlgmehikestega ja panen neid maskina päris inimeste näo ette – eriti kui mulle põrmugi ei meeldi, kui seda minuga tehakse. Sellepärast olekski mul hea meel, kui lugejad varasema jutu unustaks, aga õigluse huvides tuleb mul jätta teile luba mind nii lolliks pidada, kui soovite.

Aga tolle antipood-RTnähtuse sõnastas Orgega y Gasset juba 70 aastat tagasi nii kenasti ära*, et mul ei ole vaja seda oma sõnadega teha:

Et progresseeruda, oli teadusel tarvis teadlaste spetsialiseerumist. […] [T]eadlane, kes pidi kahandama oma tegevuse orbiiti, kaotas seetõttu iga generatsiooniga ikka enam ja enam kontakti teaduse teiste osadega […]. Nii lükkabki teaduse üldist progressi edasi enamik teadlasi, oma laboratooriumi orvas kinni nagu mesilane kärjekannus või nagu veskikivi ringi vedav kronu oheliku otsas.

Aga see loob ka äärmiselt veidrate isiksuste kasti. Uurija, kes on avastanud uue nähtuse looduses, tunneb paratamatult üleoleku- ja kindlusetunnet. Teatud näilise õigustusega peab ta end “inimeseks, kes teab”.
[…]
[V]arem võis inimesi jagada lihtsalt harituteks ja harimatuteks, enam-vähem harituteks ja enam-vähem harimatuteks. Kuid spetsialist ei mahu ühessegi nende kahe kategooria alajaotusse. Ta ei ole haritud, sest rangelt võttes ei tea ta midagi sellest, mis ei kuulu tema erialasse; aga ta ei ole ka harimatu, sest ta on “teadlane” ja tunneb väga hästi oma kübekest universumist. Teda tuleks nimetada õpetatud ignorandiks, mis on äärmiselt tõsine juhtum, sest see tähendab härrat, kes ei käitu võhikuna neis küsimustes, mida ta ei tunne, vaid kõrgi üleolekuga nagu inimene, kelle sõnal oma eriala küsimustes on kaalu.

Ja tõepoolest just nii käitubki spetsialist. Poliitikas, kunstis, sotsiaalküsimustes, teistes teadusharudes on ta algelise inimese ülimalt võhiklikel seisukohtadel; kuid sealjuues kaitseb ta neid seisukohti energiliselt ja enesekindlalt, tunnustamata – ja see on juba paradoksaalne – nende valdkondade spetsialistegi. Tehes inimesest spetsialisti, on tsivilisatsioon muutnud ta välismõjudele suletuks ja rahulolevaks oma piiratud maailmas; kuid just oma võimu ja väärtuse seesmine tunnetamine tekitab tema soovi domineerida ka väljaspool oma eriala. Sellest tulebki, et isegi need inimesed, kes kehastavad kvalifikatsiooni kõrgeimat astet – spetsialismi – ja peaksid seega olema kõige vastandlikumad massiinimesele**, käituvad omeit peaaegu kõigis eluvaldkondades nagu keskmine kodanik, ilmutamata mingit kvalifikatsiooni.

—————————————————-
*”Masside mäss”, tlk Ruth Lias, tsiteeritud koht: Akadeemia 1991/11, lk 2458-2461)
** Veidi varem sealsamas “Masside mässus” valutas Ortega y Gasset südant just sellepärast, et modernses tsivilisatsioonis, mis nii väga teadusest sõltub, tunneb keskmine inimene ometi nii väikest huvi teaduse vastu : “Kõik teavad, et kui ei kahane teaduslik inspiratsioon, siis laboratooriumide kolmekordistumise või kümnekordistumise korral mitmekordistuksid automaatselt ka rikkus, mugavused, tervis ja heaolu. Kas võib kujutleda tõhusamat ja veenvamat propagandat ühele elu alustoele? Ent kuidas kõigest hoolimata pole jälgegi sellest, et massid tõttaksid ohverdama raha ja pühendama tähelepanu teadusele selle paremaks doteerimiseks?” (Akadeemia 1991/10, lk 2244)

—————————————————-
Siitmaalt hakkab vana jutt, mida ma, nagu lubatud, ära ei kustuta, kas või alandlikkuse õppetunnina iseendale.

Üks sõber võttis jälle möödaminnes üles ühe oma lemmikteema, nimelt et panda on mõttetu loom, kelle päästmise nimel siiski pingutatakse sellisel totral põhjusel, et ta on nunnu.

Ma mõtlesin, mis asi mind seal juures kriipima jäi – ja vähemalt praegu tundub, et leidsin üles, ebajärjekindluse nimelt: kui probleem on, et nunnu kaisukarulik välimus on mingi väärtus ainult inimese vaatepunktist, siis on ka “mõttekus” väärtus ainult inimese vaatepunktist. Isegi evolutsiooniline või ökoloogiline mõttekus, seni kuni me evolutsioonile või keskkonnale tahet ja väärtushinnanguid ei omista. Rääkimata rahvamajanduslikust mõttekusest või üldisemalt mõttekusest inimese jaoks, mille puhul see on veel ilmsem.

Nõnda ei pea isegi laskuma selleni, et arutada, kas kaisukarulik väljanägemine (millega panda silma paistab – inimesega kokku puutuvate loomade puhul võib nunnu välimus vahel selliseks eeliseks saada) on suurem või väiksem kohastumuslik eelis kui kiire ja häirimatu paljunemine (millega ta eriti hakkama ei saa). Evolutsiooni ja keskkonda ei huvita, sest neil pole huvisid, ja vaevalt huvitab see isegi konkreetset pandaisendit, arvestades, et isendi mure liigi ellujäämise pärast on jälle üks omadus, mis teadaolevatel andmetel esineb ainult inimesel.

Nii et tegelikult ei saa ühe või teise väärtusskaala paremust mingite faktiliste andmete najale toetada. Tuleb lihtsalt leppida sellega, et mõnele meeldib skaala, kus aksioloogilisi punkte (ütleme, mõttekusepunkte) jagatakse evolutsioonilise edu või ökoloogilise tähtsuse järgi, mõnele teisele skaala, kus see käib nunnususe järgi, ja et nende paremuse järjekorda seadmine kuulub filosoofia, mitte loodusteaduste valdkonda. See, mis skaalad kellegi silmis armu leiavad, sõltub juba omaksvõetud eetilisest süsteemist.

Ausalt, ma kipuks palju vähem vaidlema, kui sedasorti küsimustest räägitaks kohe eetikaterminites. Kui sinna tükib sisse loodusteaduslik keelepruuk, võib välja kukkuda sama kehvasti, nagu roosadel tädidel, kes räägivad “heast ja halvast energiast”.

Hmm, vaatan, et need kaks asja on mul juba varem kõrvuti jalgu jäänud.

PS: mõistagi vt ka evolutsioonipsühholoogia bullshit bingot.
***

Hah. Olles Mulla Nasreddin, mõtlen praeguseks juba, et kuna uus informatsioon tekib teadupärast tõlkimatu materjali vigase tõlkimise käigus teise keelde (või teise “keelde”), siis kindlasti on “heast energiast” või “pandade mõttekusest” rääkimine mingil moel ka produktiivne. Et see mulle närvidele käib, võib osutuda lausa produktiivsuse tööriistaks – näe, millise tekstikoguse see juba produtseerinud on.

***

PS: lisan täpsuse mõttes, et muidugi võib ökoloogilise otstarbekuse eelistamist toetada faktiliste andmetega, kui on selge, et asjaosalised on kokku leppinud selles, et keskkonna kaitsmine on nende eetikas väärtuslik – siis jääb tõesti üle ainult näidata, kelle strateegia on keskkonna jaoks tõenäolisemalt tulemuslik (enamikul juhtudel õigemini meile sobiliku keskkonna säilimise jaoks, kuigi on muidugi olemas ka tiib, kes eelistaks, et inimesed ruttu ära häviks, siis saaks keskkond vabalt luua, liikuda ja lehvitada). Aga nunnude loomade kaitsjate puhul me seda ju alati ei tea. Keskkonnakaitsjad ja loomakaitsjad ei ole päris identne hulk.

Advertisements

10 kommentaari to “Hiilivalt antropomorfne evolutsioonijumal – muudetud”

  1. Manjana said

    heategevus, kus loodetakse üksikisikute abile, rajaneb tavaliselt müüdavuse terminitel. kapitalistlik lähenemine. samamoodi on lihtsam inimestelt abi saada lastehaiglale, aga narkarite raviks ei soovi eriti keegi annetada. võta nüüd kinni, kas otstarbekam on abistada inimest, kes on täiskasvanud ja riigi rahadega koolis juba ära käinud kuid “reelt maha kukkunud”, või lapsi, kelle kohta ei tea, kas neist tuleb tulevikus narkar või mitte.

  2. nodsu said

    Aga see otstarbekus tuleb mängu alles siis, kui inimene on otsustanud, et tema eetikas on oluline heategevuse otstarbekus. St kõigepealt on ikkagi vaja teada, mis on kelle eetika alused.

    Siin blogis on varem vaidlustes välja tulnud näiteks selliseid asju, et mõne inimese jaoks on nt karistuspoliitika õiglus olulisem kui ühiskonna suurem turvalisus. Samamoodi on neid, kelle jaoks on heategevusega sama lugu; et on ebamoraalne aidata neid, kes on “ise süüdi”, järelikult on võimalik oma empaatiat kanaliseerida ainult “süütutele” – selle kõrval on väheoluline, milline on nt keskmine eluiga ja kui suur kuritegevus.

    Rada7 narkorubriigis käib pidevalt vaidlus kahe sellise positsiooni vahel – ühe arust on põhiline, et narkoseaduste rikkujaid karistataks ja tore, kui veel karmimalt kui praegu, teise arust on põhiline inimeste tervist kaitsta ja kuritegevust vähendada. Vahetevahel võivad nad mingis konkreetses asjas nõustuda, sest see konkreetne asi sobib mõlema eesmärkidega, aga nende eetilised positsioonid on tegelikult erinevad ja seega võivad nad üksnes faktilisi argumente esitades vaidlema jäädagi.

    ***

    A. meenutas mulle lisaks veel sellist varianti, mida võiks nimetada “küünilise keskkonnakaitsja taktikaks” – tegelikult tahab ta kaitsta mingit kooslust, mingit elupaika, arvestab küüniliselt sellega, et sellise üldise keskkonnakaitsejutuga ei saa ta kunagi nii palju raha kui vaja, ja võtab endale nunnu vapilooma, mitte sellepärast, et ta usuks, et loomi peaks kaitsma nunnususe järjekorras, vaid sellepärast, et see aitab tal oma eesmärki saavutada.

  3. nodsu said

    … ja olukorras, kus ainus võimalik rahastamine ongi üksikisikute annetused, tundub see taktika olevat päris kaval. Projektikirjutaja peab ju alati mõtlema, kes tema projekti hindama hakkab, ja sõnastama jutu nii, et hindajal tuleks hästi suur tahtmine raha anda.

  4. nodsu said

    Pean ilmselt oma positsiooni täpsustama – oma põhimõtetes eelistan ma juhul, kui keskkonnakaitse ja mingi konkreetse looma kaitsmise eesmärgid vastuollu lähevad, keskkonnakaitset; mulle võib seega keskkkonnakaitselisi faktilisi argumente esitada. Aga kui vastas on põhimõtteline armsa looma kaitsja, võib talle esitada keskkonnakaitse kohta faktilisi argumente, nii et näost sinine, kasu ei mingit. St asi, mis mind häirib, on see, kui eetilisele lahkhelile lähenetakse loodusteaduslike faktiväidetega. Ainus, mida sellest saab, on võimalus endale õlale patsutada ja öelda “kui palju fakte ma ikka tean”.

  5. Manjana said

    tegelt on suvalise sellise kordineerimata ja üldise pildi puudumisel toetamise-rahastamise kasutegur lõppkokkuvõtteks väiksem kui võiks olla. noh näiteks võtad armsad pandad ja kaitsed neid. aa pandadega läks algselt halvasti seepärast, et nende toidulaud jäi kasinaks, ehk probleem oli mujal, panda oli tagajärg, ilmselt oli kannatajaid veel peale panda ja need hävivad endiselt ja ega pandagi ennast tähelepanu keskpunktis eriti koduselt tunne. aga kuna tegeleti tagajärgedega, mitte probleemiga, siis oli tulemus keskpärane.

    sama narkoga. ärikoolis õpetati, et kui tõsta kõvasti hinda tavalisel suitsul ja alkoholil, läheb hinnatundlik inimene üle narkole ja isetehtud vahenditele. meil tõstetakse alko ja suitsu aktsiisi eesmärgiga piirata tarbimist, aa ega inimese soov tarbida ei kao kuskile ja nii leiab ta ise alternatiivi. ja probleem meelemürkide tarbimisega ei kao kuskile, vaid läheb hullemaks. probleemid ja tagajärjed pole pandud ühele pildile ja nii võib mõne tagajärje “ravimisel”, jõuda hoopis uute probleemideni.

    ehk – üksikisik on kehv otsustaja, sest üldjuhul puudub tal täiuslik info. probleemide lahendamisega tuleks tegeleda riigi ja asjatundjate koostöös esmajärjekorras ja mingis väikeses osas saab üksikisik head teha valides kas panda või narkar.

  6. nodsu said

    Võimalik. Mulle tundus päris veenev see Radermacheri raamat, kus ta arvas, et globaalseid probleeme (nagu keskkonna-, toidu- ja rahvastikuprobleemid) ei saa isegi riikide tasemel lahendada, eriti kui arvestada, et riikidel ei ole suurte hargmaiste firmade üle enam kontrolli. Ta kujutas ette mingit toimivat ÜRO-laadset ehitist (erinevalt praegusest mittetoimivast) ja kui ma õigesti mäletan, arvas, et see peaks alguse saama mingist EL-i laadsest moodustisest, kuhu teised riigid tahaks ise liikmeks astuda (nagu ELi tahetakse) ja peaksid vastutasuks teatavaid tingimusi täitma – ainult et piirdumata Euroopaga.

    ***

    Aga mis otsustamisse puutub, siis ei tehta ju ka valitsejate tasemel otsuseid sageli mitte parima olemasoleva info ega asjatundjate nõuannete järgi, vaid hoopis otsuste eeldatava populaarsuse järgi. Viimatiste aastate Eestist on selle kohta nt linnaplaneerimisnäiteid – arhitektid võivad prigiseda, mis nad prigisevad.

  7. serial k said

    EL ja NATO kardetavasti lähevad ajalukku sellega, et tõestavad ära, et vabatahtlikud kooslused ei toimi, kui suurt ja üheselt mõistetavat kurja motivatsiooni (vastavalt III maailmasõda ja ää, III maailmasõda) akna taga enam ei hiili. Või no selle oimamiseks piisab korra elus bändi või mõne muu vabatahtliku ühenduse laialiminekut pealt vaadata. Kui asjaosaliste motiivid vähegi erinevad, kisub Eris kohe laiali. Nii et maailmaorganisatsioon tundub võimalik aint siis, kui selle loob keegi, keda motiveerib võimu koondumine iseenesest – Napoleon, Qinshi Huangdi või Hitler, aga mitte Catherine Ashton või Ban Ki-moon, kes tahavad kompromissi, kui nad üldse midagi tahavad. Ja kohe kui vana boss sureb, jookseb kari uuesti laiali ja läheb jälle multipolaarseks kätte ära.

  8. serial k said

    täpsemini, Catherine Ashton või Ban Ki-moon tahavad, et eurooplased/inimesed kõigepealt ütleksid neile, mida vaja teha on, et nad saaksid seda siis enda “kõrgemalt poolt saadud autoriteediga” Euroopale/maailmale selgitada.

  9. nodsu said

    Nähtavasti siis akna taga hiiliv toidu- ja veekriis jm ressursikriisid (ja nendest tekkivad sõjad) ei ole piisav motivatsioon.

  10. nodsu said

    “mis toidukriis, käisin eile konsumis ja kõik riiulid olid toitu täis.”

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: