Pärast seda kui ma olen päev otsa katsetanud, kas pea tuleb otsast ära, kui piisavalt kõvasti aevastada, leian ma juutuubist, et keegi on üles laadinud “Avengersi” osa, kus on “virus which causes the victim to literally sneeze themself to death”.

Ma isegi ei otsinud seda! Ma pole mitu kuud selle peale tulnud, et kuskilt “Avengersit” taga otsida!

***

Muidu ma praegu peamiselt ei viitsi suhelda, eriti kui ma mõtlen, et ees on kaks nädalat, kus ma saan privaatsust näha nagu oma kõrvu. Sellega on suures vastuolus see, et ma leidsin end täna kell kaksteist hommikust söömas tarantella-itaallastega ja ajasin sellisel varajasel tunnil piinlikult segi “õppima” ja “õpetama”, itaalia keeles muidugi, mis on eriti piinlik, sest nad ei ole seal isegi sama tüvega.

Ja mõtlesin – Mihkel Kunnuse neoteenianäidiste peale tuli meelde – , et huvitav, kas ja kui palju on uuritud seda horrori alažanri, kus on eriliselt nunnu lapskoletis/lapsmõrvar (vahel esineb ka kriminullides) või muidu ülevõimendatud neoteeniliste tunnustega elukas, kelle just needsamad tunnused õudseks muudavad. Näiteks selline. Ja miks see nii on. Üks sõber juhtis kunagi tähelepanu sellele, et humanoidsed tulnukad meenutavad reeglina kas loodet/imikut või laipa. Selle fakti kallal annaks groteskse keha teooriaga kenasti mängida. Jälle üks potentsiaalne uurimisteema.

Groteskse keha juurest tsiviliseerumisprotsessi juurde: mõtlesin, et ega suhtlemistüdimus väga vana asi ei ole – ja miks peakski, kui vanasti ei pidanud ennast teiste inimeste juuresolekul eriti vaos hoidma, alates sügamisest, krooksumisest ja peeretamisest kuni peenemate finessideni, nagu millest sobib rääkida ja lauakombed. Just see väsitab ära, mitte tingimata teised inimesed. Või vähemalt ei väsitaks nad muidu nii ruttu.

Kõmulistest välisuudistest (või mis uudised need enam) ei kirjuta, milleks, Mihhail Lotman juba toob mõistuse häält kuuldavale (mitmes artiklis eraldi, nii et kes viitsib siin klikkida, viitsigu ka mööda lehekülge rullida).

Advertisements

Nagu koolivideo kohe, ilusti sõnad juures ja neile, kes veel ka lugedes hästi aru ei saa, pildid ka.

See on juba mitmes kord, kui ma juutuubis kogemata Les Fatals Picardsi peale komistan, ju see on siis saatus.

PS: ah et mida ma sedapuhku enne komistamist otsisin? Pikardia aktsenti mõistagi. Nii et tegelikult isegi õige asi.

Kas ma olen ainuke, kellel hakkab Tartu uues Apollos alumisi riiuleid vaadates iiveldama?

Ei, see ei ole metafoor, ega väljenda minu peent kirjanduslikku maitset ega üldse midagi kirjanduslikku. Puhas tasakaaluorganite häiritus, sest see kuradi vaip jääb alumisi riiuleid vaadates silma.

Kus on nüüd alles opkunstnikud välja karanud.

Nende süngete mustade seintega ma võib-olla isegi kunagi lepin veel, aga op-vaip koos pingsa riiulijõllitamisega (a kuidas ma muidu näen, mis raamatud seal on?) võtab pildi tasku.

Mmmm

juuli 7, 2011

Läksin mööda tänavat ja vilistasin, üks mees pesi autot ja kuskil tema auto kandis jätsin ma vilistamise katki, kui sain aru, et on liiga hea muusika, et selle peale vilistada.

Käisin inertsist veel paarteist meetrit edasi, siis keerasin otsa ringi ja küsisin, mis tal mängib.

Ali Farka Touré, ütles mees, kaheksakümnendatel tegi sellise plaadi, “African Blues”.
Jajah, ma sain aru jah, et Aafrika ja ot, ma olen sellest midagi kuulnud isegi vist.
Tahate endale? küsis tema. Ma ise saan endale uue teha.

Võttis plaadi masinast välja ja andis mulle.

Vaat selliste lugudega.