Kuidas ma poes käin vol. 9: tuikudes – ehk kallis Apollo, müü raamatuid, mitte ära sisekujunda

juuli 13, 2011

Kas ma olen ainuke, kellel hakkab Tartu uues Apollos alumisi riiuleid vaadates iiveldama?

Ei, see ei ole metafoor, ega väljenda minu peent kirjanduslikku maitset ega üldse midagi kirjanduslikku. Puhas tasakaaluorganite häiritus, sest see kuradi vaip jääb alumisi riiuleid vaadates silma.

Kus on nüüd alles opkunstnikud välja karanud.

Nende süngete mustade seintega ma võib-olla isegi kunagi lepin veel, aga op-vaip koos pingsa riiulijõllitamisega (a kuidas ma muidu näen, mis raamatud seal on?) võtab pildi tasku.

Advertisements

10 kommentaari to “Kuidas ma poes käin vol. 9: tuikudes – ehk kallis Apollo, müü raamatuid, mitte ära sisekujunda”

  1. libarott said

    ei, ei ole ainuke… ma ei saanud esteks arugi, miks äkki vahekäikudes kurve välja ei võta ja mööbli otsa koperdan. Ja paljud raamatud on juba isegi parajalt kirjud, nii et kokku… oo-oeh.

    Selliseid jubedaid kohti on veel, näiteks Rebase Rimis olid (on? pole julgenud vaadata) kulinaarialeti äärde hallile põrandale kleebitud mingid müstilised neoonpunased ristkülikud – no on masendav, kui toidupoes keset head-paremat paha hakkab.

    Ja Tasku parkimismaja bussijaama poolne sein, hirmsuur hall peenetriibuline pind, mis silme ees virvendama hakkab – heh, bussijaam pole hea koht tasakaaluhäirete demonstreerimiseks, mõni vaatab veel, et mis narkar see siin ringi tudiseb 😀

  2. notsu said

    Ühes kohas, ei tule meelde, kus täpselt, on trepiastme servale triibud peale kleebitud, mille mõte on vist selles, et siis oleks näha, kus täpselt trepiaste lõpeb, aga minu jaoks on tulemus igatahes see, et ma ei saa enam aru, kumb trepiastme külg on püsti ja kumb pikali, trepp muutub parajaks Escheri ruumiks ja kui ma tahan sealt alla saada, pean pilgu hoolikalt kaugusse suunama või silmad kinni pigistama.

  3. Laura said

    Pilte, palun. Ma ei ole neid uusi riiuli näindgi, aga saan ette kujutada. Bleh.

    Aga samas mõttes tuleb tihti see ‘bleh’-tunne peale sissekujundamisele mõeldes. Triibulised tapeedid vetsus näiteks paistis olevat populaarne Eestis (tapeedid!vetsus!aaaaa). Täitsa on par Apolloga. Mu väga isiklik teooria on see, et ‘uues Eestis’ (‘uues’) kombineeritakse tihti seda kummalist autopsy-room-tunne mis skandinaavia sisekujunduses normiks olnud aastaid (vihkan seda südamest,, kes tahab elada nagu autopsy-roomis?) täitsa crazy asjadega.

  4. notsu said

    Riiulid on nagu riiulid ikka, aga vaip on vaat selline nagu siit tillukeselt pildilt näha.

    Muide, kui sa mõtled lahkamissaali stiili all hästi heledat valgust ja heledaid seinu, siis mulle see mõnikord täitsa istub, aitab näiteks talvel pimedusdepressiooni ja uimasuse vastu. Mulle meeldisid vana Apollo valged seinad tunduvalt rohkem kui uue mustad – hea valge oli, silmasõbralik. Siukest intiimsust nagu praegune must pood pakub, eelistaks ma kuskil kohvikus amelemiseks.

  5. notsu said

    ehk õelutsemisi:
    Apollos soosib nüüd vaip horisontaalset asendit ja valgustus horisontaalset tegevust, aga see ei ole, khm, päris see, milleks ma sinna poodi lähen.

    Pealegi, kui ma õigesti mäletan, ei ole neil seal enam diivaneid, nii et milleks siis kogu see suunamine?

    Hale lugu igatahes. Vana Apollo oli mul vältimatuks lemmikpoeks kujunenud, nii et raamatud, mida oli tegelikult igalt poolt saada, ostsin ma reeglina sealt, sest ma lihtsalt käisin seal kogu aeg. Nüüd hakka või Rahva Raamatus käima, kus ei ole nii tore, aga vähemalt saab jalule jääda.

  6. libarott said

    Mhmh, mul oli juba uut Apollot väljast nähes esimene mõte, et see tumeda klaasi ja ereoranži kombinatsioon meenutab pigem mõnd ultramodernset baari, kus fantaasiaküllaseid neoonvärvides kokteile pakutakse… umbes nagu Zum Zum vahepeal oli.

    Rahva Raamat on imho täitsa sümpaatne, veidi ebasõbralikult kõrge, kuid näiteks klaasseina äärne istmerida on meeldivalt eraldatud ja kena vaatega. Ja need pisikeste särgedega akvaariumid tõstavad alati tuju – mõelda vaid, raamatupoes elavad riiulite sees kalad, wtf?
    Aga vana Apollo oli tõesti nii hele ja sõbralik.

  7. Laura said

    Nägin nüüd…bleh.

    Olen muide libarotiga nõus, Rahva Raamat ongi sümpaatne oma kalakestega.

  8. notsu said

    Rahva Raamatu istmed on mõnusad (ja valges kohas!) ja kalakesed on armsad, aga siiamaani tundus mulle, et Apollos on raamatud kergemini leitavad. Müüjad on kah rohkem meeldinud. Praegu ei teagi, kas seal on samad head müüjad, sest vaip ehmatas mu nii ära, et ma millegi ostmiseni ei jõudnudki.

    Ma ei tea, millest see leitavuse vahe tuli, kas sellest, et Apollos oli rohkem eri riiulivahesid, või et hoopis madalamad riiulid kui RRis. Aga praeguses Apollos on riiulid samuti vastikult kõrgeks läinud (need riiulid, kust mina asju otsin) ja eri sorti riiulivahesid justkui samuti vähem. Nii et see eelis on ära kadunud.

    A feispuukijad, minge ometi nende feispuugi lehele kommenteerima, ma võin anda inspiratsiooni norimiseks stiilis “must lagi on meie toal”.

  9. Kassu said

    Minu meelest on see Kaubamaja Apollo lihtsalt teistele Apollodele järele jõudnud – ultramoodne shoppamiskoht, mitte mõnus ja kodune ja diivanitega raamatute lehitsemise/lugemise paik. Paik ajaveetmiseks.
    Ma ei tea, kuidas väiksemates linnades, aga Tallinna ja Lõunakeskuse Apollod pole sugugi kutsuvad :(. Eelistan samuti viimasel ajal pigem Rahva Raamatut, kuigi nende ketist on ka ainult Tartu oma talutav. Teised nagu uued Apollod, ööklubi moodi. Hei, oober, too üks peen kokteil!

  10. notsu said

    Vähemalt ei ole ma Solarise Apollos sellist iiveldusevaipa kohanud. Saab ikka püstijala peal poes ära käia.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: