Vaatasin just Molière’i-filmi ära ja olin eriti rahul härra Jourdainiga – ma armastan lavastusi, kus need Molière’i naljakad vanamehed ei ole lihtsalt naeruväärsed ja ma imetlen seda, kui lavastajal ja näitlejatel õnnestub see trikk, et publik naerab, ei suuda naermata jätta – ja et tal on kohe sealsamas selle naermise pärast häbi. Kõige parem, kui need kaks asja juhtuvad päris korraga. Seega meeldis mulle filmis eriti see “Misantroobi”-moment. Ma fantaseerin vahel sellest, et samamoodi lavastada mõnda kohta “Don Quixotest” või kas või mõnd Velásqueze maali. Või kui ma oskaks näidelda, siis olla laval see naljakas don Quijote või härra Jourdain või paks Falstaff. Ja olgu kiidetud need kirjanikud, kes need tegelased sedasi välja mõtlesid.

Advertisements

Hoiatus: ei pretendeeri suurele põhjalikkusele ega läbimõeldusele praegu. Puhas lahmimine ja lihtsustamine. Teine hoiatus on see, et kasutan keha enam-vähem Bahtini groteskse keha tähenduses, sest bahtinlikul klassikalisel kehal on väga vähe tunnuseid, mis mulle üldse keha meenutaksid. Et oleks üldse lihtsam aru saada, siis sarnast joru olen ma varemgi ajanud.

***

Mulle tundub (või vähemalt eile korra tundus), et meie ajal ei ole sünnis keha omada ja kehalisusest tuleb kuidagi vabaneda, et olla viisakas ühiskonnaliige.

Selleks on põhiliselt kaks lahendust.

Nohik-intellektuaalidel (või muiduintellektuaalidel või muidunohikutel) on lihtne: pista pea arvutisse/raamatusse/füüsikasse ja aidaa, lihalik maailm. Alles tükk aega hiljem selgub, et kõht on selgroo külge kuivanud ja pissihäda tahab ära tappa – see on hind, mida tuleb maksta selle eest, et vahepeal tundide viisi ei olnudki kõhtu ja põit küljes.

Teistel, kellel keha äraunustamine ei käi niisama lihtsalt, tuleb keha disainida ebakehaliseks. Kui keha piisavalt läikima lüüa, meenutab ta juba rohkem skulptuuri või poemannekeeni. Sellisega võib rahulikult avalikus kohas ringi käia, ilma et kellelegi meenuks, et tal on kõht ja põis küljes.

Enamasti kalduvad meie kultuuriruumi elanikud emba-kumba koolkonda, kes üksteist vaenulikult põrnitsevad. Kehadisainijaid häirib see, et seni, kuni nohik oma kehast vaba on, on ka tema keha kontrolli alt vaba, kasvatab karva, higistab, peeretab, krooksub ja tuletab oma piinlikku olemust seda rohkem meelde. Nohikud arvavad, et kehadisainijad pööravad kehale tarbetut tähelepanu. Nii et mõlema leeri asukad on teise poole arust vastikult kehalised. Ainult eriti andekad ja osavad triivivad lõdva randmega kahe tehnika vahel, kasutavad pidevalt, kumba tahavad, kas või mõlemat korraga. Neil läheb elus hästi.

On ka neid, kes, vastupidi, ei oska kumbagi. Nemad vajutatakse ühiskonnaredeli madalamale pulgale. Karistuseks käib Võsa Pets neid filmimas.

Mis siis on olnud

august 23, 2011

Kodus on see hea asi, et saab omas voodis magada.
Võib hommik otsa paljalt ringi käia (kuigi see taibukas mõte, et hommikukleit kaasa võtta, lubas mul ka välismaal peaaegu paljalt ringi käia ja parandas seega märgatavalt mu elukvaliteeti).
Midagi on süüa isegi siis, kui üldse ei viitsi poodi minna.
Paljajalu saab käia.
Õues on õunad ja ploomid valmis. Välismaal olid ka, aga seal sai neid ainult siis, kui keegi andis, mitte ei saanud öösärgi väel muru pealt korjama minna.
Duši all on ühekorraga nii veesurve, privaatsus kui ka soe ja külm vesi just sellises järjekorras nagu mina tahan.

Mõni miinus ka: vihma sajab kogu aeg ja tegelikult on nii jahe, et nagu ei tahagi hästi öösärgi väel muru pealt õuna korjama minna.
Ei ole nii palju häid ja odavaid söögikohti.

Sellest on kahju, et mu külmetus hakkas alles tagasi jõudes üle minema – oleks saanud Riia ja Praha vahel nädal aega kuskil teki all põdeda, siis poleks pool suvekooli nohuudu taha jäänud.

Ja natuke ka sellest, et Praha peal niisama hängimiseks jäi vähe aega, kuigi ma tegin selle, mis kvantiteedis puudu jäi, loodetavasti kvaliteediga tasa. Esimene mõnu oli siis, kui ma ostsin ühe köite tšehhikeelset “Panoptikumi” ja käisin selle ja linnaplaaniga relvastatult Čertovka ümber luuramas, kus see maja ikkagi on, kus härra Mrázek Mark Lebowiczi sildumas nägi. Ei, ma ei arva, et kirjanduslike monumentide tagaajamine alati ja tingimata suurt mõnu pakuks, aga seekord mul lihtsalt hirmsasti vedas, sest Malá Strana on ühest küljest sama hästi kui vanalinn ja hästi ilus ja tore, aga teisest küljest on seal ka ruumi tänaval käia, mitte nagu kuulsamates turistilõksudes. Ja kui ma teist korda uuesti sinna jahile läksin, siis sain kätte teise mõnu, nimelt koperdasin tee peal täiesti vanalinnas väga armsa ja odava restorani peale (päevapraed umbes 3 eurot, vanalinna à la carte restoranis!), nii et ei pidanudki Prahast lahkuma, olles ainult oma ühikastiilis toite söönud. Kolmas mõnu oli tegelikult enne neid kumbagi, see oli siis, kui ma läksin suvalisse raamatupoodi “Panoptikumi” otsima ja see suvaline pood osutus neljakorruseliseks raamatupaleeks.

Teisalt ei saa ju vinguda, et suvekool võttis hängimisaja ära, sest kui ta üldse aega ei võtaks, siis oleks tglt kah mage ja tantsutundides läinud aega ma ju ometi ei kahetse. Nii et ainult metroo ja bussi peale kulus ülearu palju aega ja sedagi ainult seni, kuni mul seal veel tšehhikeelset kirjandust lugeda ei olnud.

No ja tantsutunnid oli täpselt nii lahedad nagu ma lootsin – seda, et Hispaania barokk on lahe, teadsin ma juba enne, aga õnneks osutus ka sean nós sama ägedaks nagu juutuubist paistis. Väike segav faktor oli muidugi, et kui sellise liikumisega mees silma all on ja pidevalt lähedalt mööda käib, kipub ihu imelikuks minema ja sammud lähevad segi*, aga noh, raske õppustel ja need teised sõnad.

Pealekauba sain ma feimi ja respekti – hispaania baroki kursusel filmiti mind nii palju, et kaalusin endamisi, äkki peaks nüüd staarikompleksi hankima, vat edasi enam ühtki liigutust ilma kaamerata ei tee; iiri tantsu suvekoolis sain lõpukontserdi peaproovi ja etenduse vahel ühelt sümpaatselt tšehhi tüdrukult komplimendi, et talle meeldib just minu sean nósi stiil väga ja peale selle kiitsid teised armsad tšehhi ja poola tüdrukud alatasa, kui ilusasti ma riides käin. Eriti, kui ma tuiasin hommikuti duši alt tagasi, kortsus (muidugi kortsus, ma kasutasin seda ka padjana), veeplekiline ja kergelt narmendav penjuaar seljas. Eks ma olen ennegi kahtlustanud, et narmendamine sobib mulle, nii et võin nõelumist ka edaspidi kergelt võtta. Stiili hoidmise mõttes peaks tuleval aastal sinna minnes ka rohkem kuskil võsa vahel magama, ah, üleüldse peaks häälega minema, bussiga sõita on ikka surmtüütu. Ühe peldikupeatuse ajal vaatasin juba parkimisplatsil armastavalt veoautosid ja kaalusin bussi pealt hüppesse minekut, aga mul oli ju alaealine vastutada.

***

Tagasiteel juhtus selline lõbus asi, et minul, alaealist saatval isikul, kes ma kanaemalikult kümme korda küsisin “Kas su pilet on ikka su käekotis olemas?”, oli ümberistumise käigus enda pilet kaotsi läinud ja piletit otsides puistasin veel seljakoti kopsiku sisu tänavale laiali, sest selle lukk oli katki ja ta seisis üldse ainult haaknõeltega koos. Aga millegipärast olin ma kaasa vedanud arved, mis näitasid, mitu piletit kuskohast kuhu ma ostnud olin, ja pääsesin nendega bussi peale. Kui järele mõelda, oleks võib-olla isegi normaalne, kui saaks ID-kaardiga – see, et minu nimele on pilet ostetud, on neil andmebaasis olemas, järelikult peaks piisama, kui ma lehvitan dokumendiga ja tõendan, et see olengi mina. Aga kuna asjad ei käi alati nii loogiliselt, oli lisatasuta bussi peale saamine ikkagi meeldiv üllatus.

Riias ümberistumispausi ajal, enne kui ma teadsin, et pilet kadunud, sain erakordselt head maksasalatit süüa, mida tahaks lausa järele teha (ma varastan ikka ideid, kust aga saan, nii söögi kui tantsu tegemiseks), aga ma ei suutnud lõpuni aru saada, mis asi see seal taimne komponent oli. Kõige rohkem meenutas hapukapsast, aga selle kohta oli jälle natuke vähe hapu. Oleks võinud olla ka mingis vormis sibul, aga selle kohta oli jälle liiga vähe sibulane. Mõistatus. Peab eksperimenteerima hakkama.

***

Tulin koju, üritasin internetti tagantjärgi läbi lugeda ja üks lause Iibise postituses tõi mõtte, et äkki mul ei olegi õiglustunnet. Või kui on, siis kuskil taustal ja hästi peenikese häälega, sest kui ma ühiskonna asjadest mõtlen, siis käivad empaatiapüüd (kaunikesti meeleheitlik, sest hajameelse professori tüübina ei ole ma selle peale loomuldasa kuigi andekas), tsivilisatsiooniarmastus ja vägivallaabjektsioon kaugelt sellest üle. Ma tunnen nüüd, et olen lahe ja alternatiivne, sest paistab, et tsiviliseeritud ühiskonnas on rohkem moes kaevata, kui tüütu ja raske see tsivilisatsioon ikka on. Või olen ma siis piisavalt metslane, et oma afektide valitsemine ja peen viisakus tundub põnev ja seksikas. Võimalik.

—————————————————————-
* Ma ei saa aru, kas mul on teine puberteet või mis asi, aga ilusad ja/või seksikad meesterahvad võtavad viimasel ajal jalad tudisema ja kui ma neile otsa pean vaatama ja mingit asjalikku juttu rääkima, siis kipun hoopis totralt itsitama nagu kõik “Black Booksi” tegelased Sarmika Mehe peale. A. õnneks toetab mind, hoiab kätt, silitab pead ja lohutab “ei ole kandiline… ei ole kandiline…”