Mis siis on olnud

august 23, 2011

Kodus on see hea asi, et saab omas voodis magada.
Võib hommik otsa paljalt ringi käia (kuigi see taibukas mõte, et hommikukleit kaasa võtta, lubas mul ka välismaal peaaegu paljalt ringi käia ja parandas seega märgatavalt mu elukvaliteeti).
Midagi on süüa isegi siis, kui üldse ei viitsi poodi minna.
Paljajalu saab käia.
Õues on õunad ja ploomid valmis. Välismaal olid ka, aga seal sai neid ainult siis, kui keegi andis, mitte ei saanud öösärgi väel muru pealt korjama minna.
Duši all on ühekorraga nii veesurve, privaatsus kui ka soe ja külm vesi just sellises järjekorras nagu mina tahan.

Mõni miinus ka: vihma sajab kogu aeg ja tegelikult on nii jahe, et nagu ei tahagi hästi öösärgi väel muru pealt õuna korjama minna.
Ei ole nii palju häid ja odavaid söögikohti.

Sellest on kahju, et mu külmetus hakkas alles tagasi jõudes üle minema – oleks saanud Riia ja Praha vahel nädal aega kuskil teki all põdeda, siis poleks pool suvekooli nohuudu taha jäänud.

Ja natuke ka sellest, et Praha peal niisama hängimiseks jäi vähe aega, kuigi ma tegin selle, mis kvantiteedis puudu jäi, loodetavasti kvaliteediga tasa. Esimene mõnu oli siis, kui ma ostsin ühe köite tšehhikeelset “Panoptikumi” ja käisin selle ja linnaplaaniga relvastatult Čertovka ümber luuramas, kus see maja ikkagi on, kus härra Mrázek Mark Lebowiczi sildumas nägi. Ei, ma ei arva, et kirjanduslike monumentide tagaajamine alati ja tingimata suurt mõnu pakuks, aga seekord mul lihtsalt hirmsasti vedas, sest Malá Strana on ühest küljest sama hästi kui vanalinn ja hästi ilus ja tore, aga teisest küljest on seal ka ruumi tänaval käia, mitte nagu kuulsamates turistilõksudes. Ja kui ma teist korda uuesti sinna jahile läksin, siis sain kätte teise mõnu, nimelt koperdasin tee peal täiesti vanalinnas väga armsa ja odava restorani peale (päevapraed umbes 3 eurot, vanalinna à la carte restoranis!), nii et ei pidanudki Prahast lahkuma, olles ainult oma ühikastiilis toite söönud. Kolmas mõnu oli tegelikult enne neid kumbagi, see oli siis, kui ma läksin suvalisse raamatupoodi “Panoptikumi” otsima ja see suvaline pood osutus neljakorruseliseks raamatupaleeks.

Teisalt ei saa ju vinguda, et suvekool võttis hängimisaja ära, sest kui ta üldse aega ei võtaks, siis oleks tglt kah mage ja tantsutundides läinud aega ma ju ometi ei kahetse. Nii et ainult metroo ja bussi peale kulus ülearu palju aega ja sedagi ainult seni, kuni mul seal veel tšehhikeelset kirjandust lugeda ei olnud.

No ja tantsutunnid oli täpselt nii lahedad nagu ma lootsin – seda, et Hispaania barokk on lahe, teadsin ma juba enne, aga õnneks osutus ka sean nós sama ägedaks nagu juutuubist paistis. Väike segav faktor oli muidugi, et kui sellise liikumisega mees silma all on ja pidevalt lähedalt mööda käib, kipub ihu imelikuks minema ja sammud lähevad segi*, aga noh, raske õppustel ja need teised sõnad.

Pealekauba sain ma feimi ja respekti – hispaania baroki kursusel filmiti mind nii palju, et kaalusin endamisi, äkki peaks nüüd staarikompleksi hankima, vat edasi enam ühtki liigutust ilma kaamerata ei tee; iiri tantsu suvekoolis sain lõpukontserdi peaproovi ja etenduse vahel ühelt sümpaatselt tšehhi tüdrukult komplimendi, et talle meeldib just minu sean nósi stiil väga ja peale selle kiitsid teised armsad tšehhi ja poola tüdrukud alatasa, kui ilusasti ma riides käin. Eriti, kui ma tuiasin hommikuti duši alt tagasi, kortsus (muidugi kortsus, ma kasutasin seda ka padjana), veeplekiline ja kergelt narmendav penjuaar seljas. Eks ma olen ennegi kahtlustanud, et narmendamine sobib mulle, nii et võin nõelumist ka edaspidi kergelt võtta. Stiili hoidmise mõttes peaks tuleval aastal sinna minnes ka rohkem kuskil võsa vahel magama, ah, üleüldse peaks häälega minema, bussiga sõita on ikka surmtüütu. Ühe peldikupeatuse ajal vaatasin juba parkimisplatsil armastavalt veoautosid ja kaalusin bussi pealt hüppesse minekut, aga mul oli ju alaealine vastutada.

***

Tagasiteel juhtus selline lõbus asi, et minul, alaealist saatval isikul, kes ma kanaemalikult kümme korda küsisin “Kas su pilet on ikka su käekotis olemas?”, oli ümberistumise käigus enda pilet kaotsi läinud ja piletit otsides puistasin veel seljakoti kopsiku sisu tänavale laiali, sest selle lukk oli katki ja ta seisis üldse ainult haaknõeltega koos. Aga millegipärast olin ma kaasa vedanud arved, mis näitasid, mitu piletit kuskohast kuhu ma ostnud olin, ja pääsesin nendega bussi peale. Kui järele mõelda, oleks võib-olla isegi normaalne, kui saaks ID-kaardiga – see, et minu nimele on pilet ostetud, on neil andmebaasis olemas, järelikult peaks piisama, kui ma lehvitan dokumendiga ja tõendan, et see olengi mina. Aga kuna asjad ei käi alati nii loogiliselt, oli lisatasuta bussi peale saamine ikkagi meeldiv üllatus.

Riias ümberistumispausi ajal, enne kui ma teadsin, et pilet kadunud, sain erakordselt head maksasalatit süüa, mida tahaks lausa järele teha (ma varastan ikka ideid, kust aga saan, nii söögi kui tantsu tegemiseks), aga ma ei suutnud lõpuni aru saada, mis asi see seal taimne komponent oli. Kõige rohkem meenutas hapukapsast, aga selle kohta oli jälle natuke vähe hapu. Oleks võinud olla ka mingis vormis sibul, aga selle kohta oli jälle liiga vähe sibulane. Mõistatus. Peab eksperimenteerima hakkama.

***

Tulin koju, üritasin internetti tagantjärgi läbi lugeda ja üks lause Iibise postituses tõi mõtte, et äkki mul ei olegi õiglustunnet. Või kui on, siis kuskil taustal ja hästi peenikese häälega, sest kui ma ühiskonna asjadest mõtlen, siis käivad empaatiapüüd (kaunikesti meeleheitlik, sest hajameelse professori tüübina ei ole ma selle peale loomuldasa kuigi andekas), tsivilisatsiooniarmastus ja vägivallaabjektsioon kaugelt sellest üle. Ma tunnen nüüd, et olen lahe ja alternatiivne, sest paistab, et tsiviliseeritud ühiskonnas on rohkem moes kaevata, kui tüütu ja raske see tsivilisatsioon ikka on. Või olen ma siis piisavalt metslane, et oma afektide valitsemine ja peen viisakus tundub põnev ja seksikas. Võimalik.

—————————————————————-
* Ma ei saa aru, kas mul on teine puberteet või mis asi, aga ilusad ja/või seksikad meesterahvad võtavad viimasel ajal jalad tudisema ja kui ma neile otsa pean vaatama ja mingit asjalikku juttu rääkima, siis kipun hoopis totralt itsitama nagu kõik “Black Booksi” tegelased Sarmika Mehe peale. A. õnneks toetab mind, hoiab kätt, silitab pead ja lohutab “ei ole kandiline… ei ole kandiline…”

Advertisements

6 kommentaari to “Mis siis on olnud”

  1. Kas sa said ka kätte kutse Le Megajaurile?;)

  2. notsu said

    oih, sain jah, kättesaamise ajal olin mingi väga hädise ja üürikese internetiga, nii et vastata ei jõudnud. Tahaks täitsa tulla, äkki tänavu oleme terved ka. Asja teeb huvitavaks see, et umbes nädal varem on Tlnas jälle perekondlik sünnipäev, mis paneb mõtlema, et äkki hängiks vahepealse aja Tallinnas ja Haapsalus ringi, sest kuidagi mõttetu on nii lühikese vahe sees edasi-tagasi Tartu vahet sõita (ja Haapsallu saab Tartust nagunii peaasjalikult Tallinna kaudu ja Haapsalu tagasiteel saaks Vana-Pääskülas maha minna, mis on Sadamalinnale lähemal ja mugavama ümberistumisega kui bussijaam).

  3. serial k said

    Kas su empaatia on nii universaalne, et kui sa loed, et nt Gaddafi on laternaposti külge poodud, siis kas tekib tunne, et “oi kui kahju”? Mu enda sadismilevel on täpselt selline, et ma otseselt igatsen seda uudist lugeda.

  4. nodsu said

    Gaddafi uudis on kauge ja võõralt maalt, rohkem nagu kirjandustegelased kui päris inimesed – eriti minusugusele, kellel empaatia ei tule loomulikust intelligentsist, eks ole, mul tuleb selle jaoks reeglina ka tavaelus PINGUTADA, et mitte raamatut edasi lugeda.

    Aga intellektuaalses plaanis, millega mul on kergem toime tulla, tegelen ma sageli selliste harjutustega, et kui loen mingist eriti kurjast diktaatorist, siis mõtlen, et tegelikult võiks ju ka mina selliseks kurjaks diktaatoriks saada, kui ennast käest ära lasen.

    A.ga tuli ühel õhtupoolikul jutuks – ta meenutas üht tuttavat tüdrukut, kes võib väga üllatavalt asjadele reageerida – ja neil oli juttu mingitest kõmulehe reportertädidest ja kui nõmedad nad on ja see tüdruk oli täiesti siiralt lasnud pea käte vahele kukkuda ja hüüatanud “Mul on neist naistest nii kahju!!!” ja pmst oleks mul päris hea meel, kui mul võiks olla kahju ükskõik kui kurjadest või nõmedatest inimestest, eriti just sellepärast, et nad on nii kurjad ja nõmedad (ma ise ei tahaks ju kõmulehe reporter olla? ma ise ju ei tahaks Gaddafi vms diktaator olla?) –

    ja siis me rääkisime, kuidas väga kerge on mõelda, et tunnen kaasa hüljatutele ja alandatutele, nt asotsiaalidele – aga kuidas seda on palju raskem teha paparatsode ja poliitikutega – sest ega see vist tegelikult päris õige empaatia ei olegi, mis me asotsiaalide vastu tunneme, rohkem nagu ülalt-alla haletsus – mida on mõistagi paparatsode ja poliitikute vastu raskem tunda, sest nad võivad kadedaks ajada oma võimuga. a kui oleks päris empaatia, siis see ei valiks. ja kui oleks ise nii korras, et ei kadestaks võimu ja muud jama.

    aga see kõik on ideallijutt, onju. Tegelikult on mul isegi nende naabrite vastu empaatiline olla, kellelt me just väikese kõrvalkorteri ostsime, kuigi kaastundeks põhjust jaguks, sest tundub, et nad on rumalad ja ahned. a kaastunde asemel me hoopis kirusime neid ja ootasime pikisilmi, millal nendega enam suhtlema ei peaks.

  5. […] juhtumas, teades, et ta on potentsiaalselt kannatav olend – tähendab, nagu mina (kuigi ma tean, et ebameeldivate inimeste puhul on seda raskem meeles pidada). See on mõistuslik pool; aga […]

  6. […] mida ma olen pidanud lahendama. Aga ega midagi teha ei ole, kui juba ette lükatakse (ja jälle muudkui filmitakse), siis peab tegema näo, et tuleb välja küll, ja äkki selle võrra õnnestus […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: