Marxian slip

… või mis ta muu ikka on, kui kirjas on “Tugev löök kuklasse” ja mina loen “Tugev töölisklass”.

Igasugugsed Euroopa ühinemiskepingud, heake küll, neid võtku Freud.

***

Väike meelespea, millest peaks kunagi ehk pikemalt kirjutama:

kui naiivseid tulemusi võib saada, kui mõelda keelest kui millestki, mis on kõnest (olgu suulisest või kirjalikust) iseseisev (jah, ma teen seda sageli ka ise; ja kui sellist mõtlemist kasutada tööriistana, siis saab väga huvitavaid ja relevantseid asju teada, AGA kui jäädagi uskuma, et see nii on, et kogetavas maailmas on olemas mingi Puhas Sõltumatu Keel, siis kukub ikkagi naljakas välja);

intellektuaalsetel inimestel on sageli mood teeselda tundetust, et olla vooruslik – arusaadav, sest pööbel teeskleb pigem tundelisust või veel madalamal levelil peksab olemasolevad tunded üle loomulikkuse piiri vahtu ja lõhverdab nendega kontrollimatult vasakule ja paremale; arusaadav, et arukas, vooruslik inimene ei tohi ei niiviisi vastutustundetult vahtu peksta ega ka silmakirjalikult tunnelda. Ja nii juhtub, et endal keelatakse tunnete väljendamine (sest kes peaks aru saama, et mis tahes väljendatav tunne pole võlts ja vahtupekstud nagu pööblil) ja kuna väljendamata elada kaua ei jaksa, siis ohutum on keelata ka tundmine. Ainult viha millegipärast võib, see on lubatud kõigile, kõige madalamast pööblist kõige rafineerituma kõrgklassini. Lihtsalt hämmastav, kuidas viha alati tollikontrollist läbi pääseb. Ja nõnda on siis arukas ja vooruslik inimene enamasti vihane.

***

Äh, sellest viimasest olen ma kunagi juba Ramloffi väikekodanluse-postituse all lämisenud:

notsusaid:detsember 23, 2008, 1:01 e.l.
Kui mina kõnelesin konventsionaalsest tumedusest, siis pidasin silmas midagi sellist, nagu mainiti ühes John Braine’i raamatus – et müüt kareda koore, kuid kuldse südamega jorkširi talumehest on nii populaarne, et paljud leiavad, et kareda koore etendamisest piisab, siis peetakse juba nagunii heaks inimeseks.

notsusaid:detsember 23, 2008, 1:07 e.l.
Ise olen näinud sellist varianti, et kassi peab kindlasti kiusama, mitte ei tohi silitada, sest silitamine on vuih, nii tavaline ja “inimesed teevad seda ainult selleks, et head olla”.

Õige transpordijutt

Päevalehes oli Tartu-Tallinna vahelise liikluse kohta nii adekvaatne jutt, et tsiteerin häbematus koguses:

…teedevõrgul on kindlasti ka oma sotsiaalne roll: olla ühendustee maailmaga. Nii võiks põhimõtteliselt õigustada teede riigipoolset ülalpidamist otseseid tulusid-kulusid jälgimata. Kuid neljarajaline uus maantee Kose ja Mäo vahel on kõike muud kui sotsiaalselt vajalik, selle roll on soodustada autokeskse transpordisüsteemi arengut, mis lähtub visioonist, et juba 20 aasta pärast sõidaks uuel teel kaks korda rohkem autosid kui praegu.

Lubage siinkohal küsida: kas transpordipoliitika on tõesti vaid vooluga kaasaminek arengusse sekkumata? 20 000 autot Kose ja Mäo vahel ööpäevas ei ole paratamatus, vaid vildaka transpordipoliitika perspektiiv. Liikluse kasvades suureneb kõnealuses koridoris oluliselt saaste ja müra, süveneb barjääriefekt ja riigi sõltuvus naftast. Samas on meil olemas üks väga suure veovõimega, ohutum ja mitu korda väiksemate väliskuludega transpordikoridor, mis suudaks täiendava koormuse probleemideta ära teenindada: Tallinna–Tartu raudtee.
Kose–Mäo teelõigu maksumus ulatub vanas vääringus üle kolme miljardi krooni ja annab sõitjale viis minutit ajavõitu. Umbes samas suurusjärgus summaga saaks rekonstrueerida enamiku Tallinna–Tartu raudteest kiirusele 160 km/h, mis võimaldaks kiirrongiga kahe linna vahel sõita pooleteise tunniga.

Eriti läks mulle korda see “20 000 autot Kose ja Mäo vahel ööpäevas ei ole paratamatus, vaid vildaka transpordipoliitika perspektiiv“.

Artikkel siin.

Tühi töö

Netipealse kasulike ja kasutute, praktiliste ja ebapraktiliste tööde üle vaidlemisega ujus alt viimaks pinnale üks alus. Miks ma mõtlen, nagu ma mõtlen (hah, “alus ujus pinnale”, selline metafoor viitab nähtavasti uskumatusele igasuguste aluste püsikindluse suhtes – alusedki ujuvad, põhja ei ole).

Mul ei ole nimelt erilist usku turvalisuse sisse või kui soovite sedapidi, siis mul on kõva usk, et igasugune turvalisus on illusioon.

Viimase paari aastaga olen näinud mitut inimest, kes olid endale turvalise rahuliku töökoha leidnud, ära koondatavat. Mõni töö oli sealjuures algusest peale olnud tüütu ja meenutanud kahtlaselt mulla ühest hunnikust teise tõstmist, parim külg see, et vähemalt kindel. Nii et vanarahvas võis ju arvata, et “enne töö ja pärast lõbu”, aga meil on pigem “enne töö ja pärast koondamine”.

Sellest vaatevinklist tunduvad sajad “karjäärierialadele” õppima kippujad märksa naiivsemad kui noored tulihingelised südame kutse järgijad. Viimased on vähemalt selleks valmis, et tööd on vähe või makstakse halvasti.

Aga noh, koolilõpetaja jõuab veel ümber mõelda, kui saab aru, et valesti valis (olgu siis, et karjäärieriala ei anna karjääri või see, mis kutsus, ei olnud süda, vaid hoopis maks või maitsemeel). Päris kole võib olla hoopis sellel, kes võtab tüütu töö ainult sellepärast, et turvaline oleks, teeb seda, hambad ristis, ja siis kinga saab. Töötu ikka, rikas – meie oludes vaevalt, aga lisaks ei ole vahepealsest töötamisest midagi meeldivat mäletada.

***

Mis lõbusse puutub, siis tuleb mul meelde perekondlik irvitamine, kui Ansip poetas repliigi, et ülikoolis ei tohiks keegi käia lõbu pärast. Et huvitav, kuidas lõbu pärast õppijad välja sortida – kõige kindlam meetod oleks nähtavasti viielised välja visata, sest tõenäoliselt pakub õppimine neile kõige suuremat lõbu, muidu nad sunnikud ju kogu aeg häid hindeid ei saaks.

Nii et ma ei oska elluastujale muud soovitada kui hankida endale rohkem intelligentseid ja mitmekesiseid lõbusid. Kui neid on küllalt palju, siis mõni toob vahel leiva lauale. Kui ajad lähevad selliseks kätte ära, et kellelgi ei õnnestu midagi teenida, siis vähemalt on vahepeal hea olnud.

Veel uneornitoloogiat

Kuuskede otsas oli palju pääsukesepesi, samblast tehtud, ja ma taipasin, et ega pääsukesed peagi ainult savist oma pesasid tegema, teevad kõigest, mis ette satub. Siis ilmus hästi palju inimesi, kes hakkasid pääsukestele pakkuma taldriku pealt vürtsikilu, kartulit ja leiba. Ma käisin ükshaaval nende vahet ja seletasin tungivalt, et pääsukestele ei tohi vürtsikilu anda, see on nende jaoks liiga soolane, üks väike lind ei jõua nii palju juua kui vürtsikilu jaoks tarvis ja nad surevad janusse. Ma ei tea, kui palju mind uskuma jäi. Ärgates kah veel muretsesin, et äkki mõni ikka pakub pääsukestele vürtsikilu.

A. kommenteeris pärast, et klassikaline ohvritalitus: huvitavatele loomadele pakutakse oma parimaid hõrgutisi.

Imetlen

Ma olen ennegi tähele pannud, et Euroopa Kohtu juristidel ei ole õnneks ettekujutust, et õigusteksti keel peaks olema 1) midagi lihtsurelikule arusaamatut ja 2) kuiva, igavat ja uinutavat, aga vat see ületas isegi minu ootusi:

Kõigil võlgnikel ei ole sellist isa nagu Goriot. Suuremeelsust ja õilsaid hingi ei leidu just külluses turuimpeeriumis, sest kaupmeestel ei ole eeliseid, mis võimaldasid tänamatutel ja edevatel tütardel Delphine’il ja Anastasie’l elada ja hullumoodi võlgu võtta oma ennastsalgava vanema kulul, kes suri täiesti laostunult, õnnistades oma järeltulijaid.

2. Ettevõtte maksejõuetus ei ole inimlik komöödia, kuid maksetega kimpu jäänute meeleheitlik käitumine ulatub inimkonna algusaegadesse. Õiguses püütakse võidelda hätta sattunud ja lootuse kaotanud võlgnike trikkidega, kuigi mõnikord takerdutakse õigusnormide rakendamisel raskustesse nagu need, mille tuvastas Bundesgerichtshof (Saksa ülemkohus) käesolevat asja arutades.

Tõlke sõnajärje kallal annaks ehk väheke iriseda (nt teise lause algus oleks hoopis parem nii: “Suuremeelsust ja õilsaid hingi ei leidu turuimpeeriumis just külluses”, teema ja reema vahekord, eks ole), aga samas leiab selliseid viltu läinud sõnajärgi vahel ka kirjandusklassika tõlgetest.

Terve dokument on siin.

Ma ei kahtle?

Teen endale otsast neti peal olevate Dufay nootide kataloogi, et proovida, äkki saab mõnda neist bassa danzade jaoks kasutada – ja ühtäkki märkan, et olen kirjutanud välja:

Je n’ay doubte?

See annab nüüd ettekäände vagalt keele ja metakeele üle mõtiskleda.

Noored mehed tükivad unenäkku koos määramatuse printsiibi makroversiooniga

Nägin öösel unes, et kui ma olin lakke augu teinud ja järgmisele korrusele ronisin, oli seal Martin Luiga, kellega me kõndisime siis mööda uduseid kaldapealseid ja sõime vahepeal kuskil korteris supilusikaga mett. Siis pidime minema lennukiga sõitma, ML aga teadis, et veel üle-eelmisel sajandil olnud alles selline kureliik, mis lendas kilomeetri kõrgusel vähemalt ja kunagi maa peale ei laskunud. Kui lennumasinaid hakatud leiutama, siis olnud üks ornitoloog eriti leilis, sest ta tahtnud kogu aeg neid kurgesid uurida, aga pole neile ligi pääsenud. Siis said nad lennumasinad tööle ja lendasid kurgede juurde, aga kured said kohe inimeste käest mingi nakkuse ja surid lühikese ajaga välja.

Selle koha peal helises mu äratuskell, sest ma mõtlesin täna olla tubli ja mitte üle poole kolme magada.

Illusioon

Vaatasime lastefilmi “Drillbit Taylori” ära. Või koolifilmi või mis see žanr täpsemalt on, igatahes ei olnud ta žanrifilmi kohta üldse kõige hullem. A.-d jäi aga miski häirima – arvestades, et osalt oli filmil sama süžee, mis “Bad Santal”, näiteks see, et tegelased olid vähem usutavad, kuigi ühtlasi palju vähem ekstreemsed (just selle puuduliku väljaarendatuse pärast, kumb on usutavamalt põhjakäinud mees, see või see? too Taylori-film ei uskunud oma peategelase paadialusust õieti isegi, kuidas muidu osutus suvaline kodutu järsku sundimatuks petiseks, nii et ei saa aru, miks ta algusest peale kelmikarjääri peale ei läinud, alguses ei olnud tal ju veel meeleparandust ka ega midagi). No ja teda ei rahuldanud üldse ka see, et 18-aastane kutt lõikab kellelgi mõõgaga sõrme maha, aga oluline kuritegu, mille eest teda karistatakse, on see, et tema pool said alla 18-aastased alkoholi juua. Minu pakkumine oli, et see oli samasugune satiir nagu enamiku täiskasvanute kujutamine seal filmis üleüldse – et on olemas mingi kättesaamatu normaalsete täiskasvanute või üldse normaalsete inimeste maailm, mida asustavad puha mölakad.*

Aga ma mõtlesin sealtmaalt edasi ja sain sabast kinni ühel suurel erinevusel: “Drillbit Tayloris” on mingi normaalsus, normaalne enamus (millele delfiitorid alatasa apelleerivad), täiesti olemas ja võimul, kuigi väga õudne. Aga “Bad Santas” ei ole selgelt ree pealt maha kukkunud peategelas(t)ele mingit standardnormset enamust vastukaaluks panna. Ei tea keda, pediküüritud ja varguseplaanidega turvaülemat? kääbusefetišistist “ei-ma-ei-ole-pedofiil” poejuhatajat? kurja kääbust või tema ahnet naist? jõuluvanafetišistist baaridaami?

See tundub kuidagi palju usutavam maailm kui eksisteerima kehtestatud enamusega (ja ei ole väga tähtis, kas režisööripositsioon tahab publikut paigutatada “enamuse” või selle vastaspoolele) versioon. Ainult et nüüd ei tule mul meelde, mis feminismi (või oli see miski muu rang) koolkond see oli, kus rõhk ei olnud mitte enda defineerimisel rõhutud vähemusena, vaid meenutamisel, et kui inimesi lähemalt vaadata, selgub, et enamus on optiline illusioon (ilmub nähtavale siis, kui liigitada inimesi ainult väga piiratud arvu tunnuste alusel, A ja mitte-A).**

Ja niiviisi lähemalt vaadates ajab palju vähem vihale ja palju rohkem hakkab kahju (isegi kui vaadatav on kole kuri). Lolli massi on lihtsam vihata kui armetut inimest.

—————————————————————
* Näide. Poisi isa: “Mis häda sul oli seda jõnglast kiusajate eest kaitsta?” Poiss: “Et nad talle peksa ei annaks.” Isa: “Tähendab, sa sekkusid asjade loomulikku korda. Kui mina olin laps, ma ka nagu kiusasin teisi. Aga ega see paha asi ei ole. Oli siuke laps… ma ei tea, mis tal viga oli, võib-olla tal oli nõme nägu, aga ta käis mulle närvidele. Nii et ma tõukasin teda vahel, mõnitasin teda – ja ma ausalt arvan, et kui me praegu kokku saaks, siis ta tänaks mind selle eest.”

** Tuletage mulle meelde palun, mis koolkond see üldse selline oli, ma alles hiljuti lugesin, on ikka pea nagu sõel otsas, ma ei või.

Külmkapipunk? Aatomipunk?

Kas ma kujutan seda endale ette või on viimase paarikümne aasta popkultuuris kogu aeg aurupungi-viktoriaana kõrval olemas olnud sama sorti nelja-viiekümnendate stilisatsioon?

Näiteks “Batmani” saaga läheb alati otsapidi viiekümnendatesse tagasi, aga mulle tuli see viiekümnendate-pungi mõte pähe “Suure kala” filmiga. Selliste vaadete peale. Hmm, kui järele mõelda, siis just Tim Burtonil näikse sellega eriline suhe olevat, võta või see.

Miks ma seda aurupungiga võrdlen – sest samamoodi võetakse üle peamiselt esteetiline külg, moed ja muusika. Ja mentaalset õhkkonda kasutatakse ära parajasti niipalju, et oleks kõhe, et saada stiilset ängistust (näide kõhedama poole pealt).

Ainult nii levinud ta veel pole, et nime saada.

***

See viiekümnendate teema tuletab meelde selle, mis ma viimasel ajal tihti mõtlen – kuidas millestki nii kergest ja rõõmsast nagu kahekümnendad tuli midagi nii koledat nagu kolmekümnendate riigikorrad ja Teine maailmasõda. Ja millestki nii ahistavast nagu viiekümnendad kasvas välja selline rõõmus asi nagu kuuekümendate love, peace and understanding. Isegi kui me selle praegu liiga lääge ja naiivsena kõrvale heidame, on see, mööngem, ikkagi MÄRKSA etem kui Teine maailmasõda.

***

Ma ei saa enam Steve Buscemi rolle normaalselt vaadata, tähendab õigesti vaadata, tähendab, nii, nagu need mõeldud on – täiusliku vaatajana peaks ma vaatama “milline friik” ja seejärel ümber mõtlema või mitte ümber mõtlema, olenevalt filmist – ja eriti need ümbermõtlemise filmid peaks teoreetiliselt mind moraalselt arendama, et ma näeksin ka friigis inimest. Minu reaktsioon on viimasel ajal pigem keel ripakil, silmad kilamas, “ooh, Steve Buscemi”. Nii et ei mingit arengut inimlikkuse suunas. Või siis olen ma sellel väga kitsal teljel üle arenenud ja peaks mõne teise otsima.

Õiendus

Vaatan, et kultuuriaknas on üleval, et me teeme tuleval neljapäeval “avatud õpituba: keskaja tants” – ma püüdsin küll häälitseda, et oleks “ajalooline”, aga nähtavasti ei jõudnud muuta. Aga huvilised võivad sisse ikka vaadata, isegi kui me piirdume renessansi ja natukese 17.-18. sajandiga.

(Ceterum censeo, puhta südametunnistusega ei saa päris “keskaja tantsust” keegi rääkida, isegi mitte niipaljukest kui üleüldse ajaloolisest tantsust, sest allikaid no lihtsalt ei ole keskajast. St puhtalt tantsuallikaid, on ainult muusika ja pildid. Vahel arvan juba, et kõik teavad niikuinii, aga võta näpust.)