Külmkapipunk? Aatomipunk?
oktoober 3, 2011
Kas ma kujutan seda endale ette või on viimase paarikümne aasta popkultuuris kogu aeg aurupungi-viktoriaana kõrval olemas olnud sama sorti nelja-viiekümnendate stilisatsioon?
Näiteks “Batmani” saaga läheb alati otsapidi viiekümnendatesse tagasi, aga mulle tuli see viiekümnendate-pungi mõte pähe “Suure kala” filmiga. Selliste vaadete peale. Hmm, kui järele mõelda, siis just Tim Burtonil näikse sellega eriline suhe olevat, võta või see.
Miks ma seda aurupungiga võrdlen – sest samamoodi võetakse üle peamiselt esteetiline külg, moed ja muusika. Ja mentaalset õhkkonda kasutatakse ära parajasti niipalju, et oleks kõhe, et saada stiilset ängistust (näide kõhedama poole pealt).
Ainult nii levinud ta veel pole, et nime saada.
***
See viiekümnendate teema tuletab meelde selle, mis ma viimasel ajal tihti mõtlen – kuidas millestki nii kergest ja rõõmsast nagu kahekümnendad tuli midagi nii koledat nagu kolmekümnendate riigikorrad ja Teine maailmasõda. Ja millestki nii ahistavast nagu viiekümnendad kasvas välja selline rõõmus asi nagu kuuekümendate love, peace and understanding. Isegi kui me selle praegu liiga lääge ja naiivsena kõrvale heidame, on see, mööngem, ikkagi MÄRKSA etem kui Teine maailmasõda.
***
Ma ei saa enam Steve Buscemi rolle normaalselt vaadata, tähendab õigesti vaadata, tähendab, nii, nagu need mõeldud on – täiusliku vaatajana peaks ma vaatama “milline friik” ja seejärel ümber mõtlema või mitte ümber mõtlema, olenevalt filmist – ja eriti need ümbermõtlemise filmid peaks teoreetiliselt mind moraalselt arendama, et ma näeksin ka friigis inimest. Minu reaktsioon on viimasel ajal pigem keel ripakil, silmad kilamas, “ooh, Steve Buscemi”. Nii et ei mingit arengut inimlikkuse suunas. Või siis olen ma sellel väga kitsal teljel üle arenenud ja peaks mõne teise otsima.
Läbikäigu K 
Tead, kui sa ütled aatomipunk, siis ma mõtlen pigem sellise 50ndate SF peale – et lendavad autod, raygunid, toit tablettide kujul, art deco, päike paistab ja kõik on ilus ja progressiivne ja taustal mängib miskipärast Kraftwerk.
MeeldibMeeldib
Kas need viiekümnendad olidki nii ahistavad? Kõik olid ju rõõmsad, et sõda on läbi, Vietnam koitis alles silmapiiril, majandus kosus jõudsalt, hakkasid tekkima popkultuur ja tarbimisühiskond…
MeeldibMeeldib
50-dad olid ahistavad, või vähemalt väidab sedamoodi kogu toda perioodi uuriv kultuurilugu, välistet pole, et mdgi kogu see autoriteetide bande eksib täies koosseisus, sest autoriteete’i tohi iialgi usaldada:)
50-date puhul räägitakse “tuumašokist”, ehk sellest, kuidas rahvale jõudis kohale, kuidas esmaxselt ajaloos on võimalik suurem osa neist kähku & tõhusalt tümaks teha, ilma mingi pikema molutamiseta. Ning II MS oli üldse olnud šokeeriv, aga järgnes ju kohe uus vastasseis NL & USA vahel, mis hirmu vägagi üles kütta aitas. Ning selle ahistuse arvele kantakse siis kõik need konservatiivsed meeleolud, mis 50-dail valitsesid, kuni hipiajastu pendli raginal IIe seina virutas.
MeeldibMeeldib
Viiekümnendate ahistavusest:
esiteks, idablokk (kuhu tollal kuulus ka Austria) – stalinlik õudus lõppes alles ’53. aastal ja sellelgi oli järellainetusi. Pariisis võis Dior sõjajärgse jõukuse vaimustuses ilusaid kleite välja mõelda, aga siinpool oli üsna nutune.
Teiseks mõjus see külma sõja vastasseis tõepoolest paranoiat tekitavalt ka Läänele – kes sai, ehitas endale tuumavarjendi ja ega see tuumasõjahirm nii asjatu olnudki, paar korda polnud üldse kaugel, et olekski lahti läinud. No ja sellest kõigest tulenev vaenlaseotsimine, McCarthyismi näitel.
Ja siis on veel jõukusega seotud ahistus, mille kohta minu ettekujutus pärineb suurelt jaolt Aline Kominsky-Crumbi koomiksmemuaaridest (kahjuks lingi all tema lapsepõlvememuaare väga palju ei ole, pigem hilisemad) – haiglane ostmine üle oma võimete, sest muidu naabrid järsku mõtlevad midagi – ja tarbetu kolimine ülejõukäivalt kallisse madaltihedasse suburbiasse, kus naabrid kogu aeg mõtlevadki üksteisest midagi. Justkui maksaks peale, et endale kannatusi valmistada.
See tundub väga kurb, tõsine raiskamine, sest jõukus võiks ju iseenesest tore asi olla, aga kui sellega käib kaasas ikka pidev rahamure ja hirm, et ei olda kohal seal, kuhu peaks jõudma, ja sealtki, kus oled, võib kohe alla pudeneda, ei ole sellest ju kasu. Pealegi on üks jõukuse parimaid külgi see, et siis peab vähem (kui üldse) tööd tegema, aga kui jõukas olles kogu aeg hirmsasti tööd rabada, läheb sellelt ühe põhilisi väärtusi maha.
ja siis naiste olukord. Ühiskonnas, kus peetakse põhjusega vajalikuks inimesi pikalt ette valmistada, enne kui neile täiskasvanu staatus kätte anda, ei ole normaalne, kui naissool on selline abiellumissurve, et tüdrukud üritavad massiliselt koolieas abielluda (ja abielluvadki, ja ebaõnnestunult):
women’s magazines, deploring the unhappy statistics about these young marriages, urged that courses on marriage, and marriage counselors, be installed in the high schools. Girls started going steady at twelve and thirteen, in junior high. Manufacturers put out brassieres with false bosoms of foam rubber for little girls of ten. And on advertisement for a child’s dress, sizes 3-6x, in the New York Times in the fall of 1960, said: “She Too Can Join the Man-Trap Set.” – sellest artiklist – ja USA lõunaosariikides võis seaduse järgi abielluda 13-aastaste tüdrukutega.
Kusjuures isegi abielus naine, ametlikult justkui heaks kiidetud, oli laiatarbekultuuris justkui alaealise staatuses, keda mees peab kasvatama ja karistama – mind ei raba näiteks viiekümnendate spanking-imagery olemasolu, sest eks eri sorti fetišipilte on ikka olemas olnud, vaid see, et need figureerivad n.ö normaalses kultuuris, mitte kuskil nurgatagustes kohtades pihkupeksmiseks. See, et lastepeksmine oli norm (millele popkultuurne naistepeksmine vihjab), on veel omaette ooper.
***
Ja Hollywoodi produktsioonist on mulle jäänud silma, et viiekümnendatal lähevad filmid kuidagi lamedaks ja tsenseerituks: Tähendab, tipud on ikka tipud, aga just peavool on oluliselt nuditum kui näiteks kolme- või isegi neljakümnendatel. Selles mõttes, et kolmekümnendatel tehti muusikale nagu Duck Soup, viiekümnendatel tehti muusikale nagu “Ameeriklane Pariisis”, mis on tantsu ja muusika poolest muidugi väga väärtuslik, aga sisu on selline, et peksa peaga vastu seina. Veel ilmekam on see allakäik, mis toimub Fred Astaire’i filmide sisuga. Tantsufilmide ja komöödiatena pole nad kunagi teab mis sügavusele pretendeerinud, puhas meelelahutus, aga kui asi jõuab neljakümnendate lõppu-viiekümnendatesse, siis on naljad nii püüdlikult süütuks muutundu, justkui sihtgrupp oleks muutunud kaheteistaastaseks.
MeeldibMeeldib
Kui me vahepeal A.-ga lobisesime, pakkus ta välja, et kuuekümnendate vabameelsuse võrsed olid selles mõttes juba (jõukama Lääne) viiekümnendates olemas, et jõukuse suurenedes kasvas ühiskondlik võrdsus, vähemalt teoreetiliselt oli igaühel võimalik “tähtsate” hulka pääseda – ja klassiühiskond hakkas tasapisi maad andma vanuseklassiühiskonnale, kui mõelda spetsiifilise noortekultuuri tekkimisele.
Kui ma praegu üle mõtlesin, siis tuli mõte, et huvitaval kombel võib ka viiekümendate konservatismi juur olla sellessamas suuremas võrdsuses – kui klassiühiskonnas võib kõrgklass olla ekstsentriline ja ekstravagantne, sest teda ei huvita, mida teised arvavad, ja päris vaeste kohta jälle keegi ei arvagi üldse midagi, siis suhteliselt jõukas keskklassiühiskonnas arvavad kõik kõigist midagi ja kõik võistlevad omavahel. no ja siis peabki olema suurem auto ja valgemaks värvitud aed ja bassein ja kole korralik.
MeeldibMeeldib
ma arvan ka, et sa vaatad asju peamiselt kasutusotstarbe seisukohalt ja unustad asjad kui staatusesümbolid. mulle tundub, et pärast sõjaaja nappust sai see staatusesümboli osa lihtsalt ülevõimendatud. no umbes nagu meil siin nõuka-aja järgses kauboikapitalismis. ja mu meelest käis hipiliikumise juurde tugevalt ka tarbimisühiskonna kritiseerimine, nii et mulle tundub selle staatusesümbolitel põhinevast väljakasvamine tarbimisühiskonnast suht loogiline.
aga esteetilises plaanis on 50ndad lihtsalt oluliselt paremini äratuntavad (ütlen mina, kes ma enamasti riietust mingi aja külge klammerdada ei oska) kui paljud muud perioodid, vbolla sellest siis ka nende populaarsus filmiesteetikas.
MeeldibMeeldib
no arvutimängude-scenega sa ilmselt kursis ei ole, seega mainin ära, et “fallout”, üks popimaid ja mõjukamaid frantsiise, mängib samal 40-te esteetikal (kuigi maailm on postapokalüptiline), stiilinäide kõige esimesest kättesattuvast videost, ehk I osa introvideo: http://www.youtube.com/watch?v=WkBNKa2KXZE
MeeldibMeeldib
(viimane osa müüs miljoneid eksemplare, pluss kümned või sajad miljonid piraadid, popkultuuri mõttes väga relevantne näide)
MeeldibMeeldib
Mnjah, minus on tugev tõmme väikekodanliku ornungi, pügatud muru ja pühapäevahommikuste kaneelisaiakeste poole, isegi teades kõiki neid vastikuid fakte makkartismi, rassismi, seksismi jms kohta. Ikkagi tulevad silma ette Diori kleidid, Elvis ja Norman Rockwell, vanad moežurnaalid ja muinasjuturaamatud, kus kõik pildid olid “nagu päris aga palju-palju ilusam”. Tänapäeva süütu lapsepõlv. Või on asi selles, et viiekümnendatel liiguti n-ö õiges suunas ja õhus oli seetõttu optimismi. Kogu see kuuekümnendate hipivärk jooksis mu meelest lõpuks kuidagi omadega rappa. Noh, nagu reede on toredam kui pühapäev, sellepärast et reedele järgneb kaks puhkepäeva, aga pühapäevale esmaspäev.
MeeldibMeeldib
Taliesin – aga lendavad autod, tablett-toit ja progress on ju nii arhailine, nii nunnult retro.
Vaat selle koha pealt on viie- ja kuuekümnendad küll samalt planeedilt: progress käis ja kõik pidi ainult paremaks minema, olenes ainult, mismoodi “paremat” defineeritakse.
Aga art deco ei seostu minu universumis üldse viiekümnendatega, op- ja otsapidi popkunst pigem.
MeeldibMeeldib
ah, meenus, et isegi Indiana Jones on nüüd ju viiekümnendatesse üle kolinud, see on väga iseloomulik stseen. VÄGA külmkapipunk.
MeeldibMeeldib
aaaga mis on praeguste retrode puhul tore – nagu retrode puhul ikka – me saamegi võtta selle, mis sobib. Me võime muru niita ja endale kaneelisaiu teha, kui tahame, ja praeguse pilguga vaadates uskumatult üledisainitud riided stiili mõttes selga panna. Aga vähemalt mulle on küll suur kergendus, et ma kõiki neid asju ei pea (nt ei ole ma kunagi eriti koristada armastanud – välja arvatud siis, kui tuju tuleb. viiekümnendate usa koduperenaisena, on mul mulje jäänud, tulnuks mul ennast sellise läbikukuna häbi pärast maha tappa). Üle-eelmisel nädalal tegin ma peaaegu iga päev kooki, sest tuju oli, aga ma ei tea, kas oleks tuju, kui kästaks. Siis mõtleks ma pool aega sellest, kas sellel käskijal oli üldse asja mind käskida ja mis ma temaga pihta peaksin hakkama ja kuidas talle kätte maksma ja mida talle ütlema, et ta saaks aru, kui loll ta on. Koogitegemiseks ei jääkski jaksu üle.
***
Kogu aeg, algusest peale oli Filifjonka mõtelnud, et tema hakkab süüa tegema. Talle meeldis kohendada riiulitel seisvaid väikesi purke ja kotikesi kenadesse ridadesse, ta arvas olevat hästi lõbusa peita toidujääke pudingite ja liharullide sisse nii, et keegi seda ära ei tundnud. Ta armastas valmistada toitu nii kokkuhoidlikult kui võimalik ning teada, et pisimgi mannatera polnud läinud kaotsi.
Perekonna suur gong rippus verandal. Filifjonka oli alati igatsenud olla õhtusöögi kuulutajaks kõlava vaskpanniga – pimm-pomm üle kogu oru, kuni kõik tulevad ja hüüavad. “Süüa! Süüa! Mis sa meile täna valmistasid? Oi, kui näljased me oleme!”
Filifjonkal tulid pisarad silma. Koduvana oli talt kogu selle rõõmu ära võtnud. Ta oleks ju ka ise nõud ära pesnud, meelsasti, ainult ta oleks tahtnud seda ise otsustada.”Filifjonka teeb kõik kodutööd, sest ta on naisterahvas.” Hah!
Väljendab päris hästi seda, mis ma üldiselt traditsiooniliste asjade suhtes tunnen: nad võivad olla päris toredad ja kasulikud või siis vähemalt pole neil sageli häda midagi – kuni vägivald mängu ei tule.
MeeldibMeeldib
ja selle eest olen küll kuuekümnendate hipivärgile tohutu tänulik, et see korralikkusesurve maha võeti. Tglt kui öelda, et hipivärk jooksis umbe, mis on tõsi, siis tuleks ühtlasi möönda, et viiekümnendate “parem auto/televiisor/maja kui naabril”, mis ei läinud kunagi nii moest ära nagu hipindus, küllap sellepärast, et ellu jäädes ei olnudki ta mingi trendivool, on kõige oma ellujäämisega samuti umbes. Ja hea, et kontrakultuurinduse abil muutus see staatuse-elustiil vähem sunduslikuks, vähem enesestmõistetavaks.
MeeldibMeeldib
Arvutimängudest – A. mängis vahepeal Grim Fandangot kõvasti, mille visuaal ja olustik on enam-vähem nelja-viiekümnendate film noir, ainult et tegelased on surnud, st kuskil mehhiko-mütoloogilises vaheilmas, ja keegi mõrvab neid seal ka ja lisaks käib õudne maffia päris teispoolsusesse pääsemisega, peategelane on selline aus reisiagent.
Ma vaatasin seda üle tema õla nagu filmi.
Treiler:
Tõsi, see läheb praegusest viiekümnendate teemast juba välja, ta on nii tugevalt neljakümnendate poole kaldu.
MeeldibMeeldib
Eh, nagu, mul ei ole tegelt midagi öelda, ainult et see postitus koos kommentaaritega oli ikka vägagi huvitav. Thanx notsu!:]
MeeldibMeeldib
viiekümnendate usa koduperenaisena, on mul mulje jäänud, tulnuks mul ennast sellise läbikukuna häbi pärast maha tappa
MeeldibMeeldib
Hii.
Aga ma muide töötangi väga kõvasti, ainult mitte kühvli ja harjaga. Möödunud teisipäeval oli näiteks jälle üks tööpäev, kus üheksa tundi järjest oli andmine – ja ma ei mõtle selles mõttes üheksatunnist tööpäeva nagu palgalistel, et osa aega istud feispuugis, osa aega jood kohvi, vaid ikka sellist, et vahele jäi ainult see paus, kui ma kodutöö juurest sõitsin tantsutöö juurde ja kui see üheksa tundi läbi sai, avastasin ma, et ma pole kõik need üheksa tundi midagi söönud peale ühe õuna, mis õnnestus töö kõrvalt alla kugistada. Ja siis tulin tantsust koju tagasi ja tegin kahekäigulise söömaaja, vat nii. Küllap tglt A. oleks mulle süüa teinud, aga tal oli ka endal parajasti tööpäev.
MeeldibMeeldib
ah, ja sõjast – Korea sõda oli ju.
MeeldibMeeldib