Illusioon

Vaatasime lastefilmi “Drillbit Taylori” ära. Või koolifilmi või mis see žanr täpsemalt on, igatahes ei olnud ta žanrifilmi kohta üldse kõige hullem. A.-d jäi aga miski häirima – arvestades, et osalt oli filmil sama süžee, mis “Bad Santal”, näiteks see, et tegelased olid vähem usutavad, kuigi ühtlasi palju vähem ekstreemsed (just selle puuduliku väljaarendatuse pärast, kumb on usutavamalt põhjakäinud mees, see või see? too Taylori-film ei uskunud oma peategelase paadialusust õieti isegi, kuidas muidu osutus suvaline kodutu järsku sundimatuks petiseks, nii et ei saa aru, miks ta algusest peale kelmikarjääri peale ei läinud, alguses ei olnud tal ju veel meeleparandust ka ega midagi). No ja teda ei rahuldanud üldse ka see, et 18-aastane kutt lõikab kellelgi mõõgaga sõrme maha, aga oluline kuritegu, mille eest teda karistatakse, on see, et tema pool said alla 18-aastased alkoholi juua. Minu pakkumine oli, et see oli samasugune satiir nagu enamiku täiskasvanute kujutamine seal filmis üleüldse – et on olemas mingi kättesaamatu normaalsete täiskasvanute või üldse normaalsete inimeste maailm, mida asustavad puha mölakad.*

Aga ma mõtlesin sealtmaalt edasi ja sain sabast kinni ühel suurel erinevusel: “Drillbit Tayloris” on mingi normaalsus, normaalne enamus (millele delfiitorid alatasa apelleerivad), täiesti olemas ja võimul, kuigi väga õudne. Aga “Bad Santas” ei ole selgelt ree pealt maha kukkunud peategelas(t)ele mingit standardnormset enamust vastukaaluks panna. Ei tea keda, pediküüritud ja varguseplaanidega turvaülemat? kääbusefetišistist “ei-ma-ei-ole-pedofiil” poejuhatajat? kurja kääbust või tema ahnet naist? jõuluvanafetišistist baaridaami?

See tundub kuidagi palju usutavam maailm kui eksisteerima kehtestatud enamusega (ja ei ole väga tähtis, kas režisööripositsioon tahab publikut paigutatada “enamuse” või selle vastaspoolele) versioon. Ainult et nüüd ei tule mul meelde, mis feminismi (või oli see miski muu rang) koolkond see oli, kus rõhk ei olnud mitte enda defineerimisel rõhutud vähemusena, vaid meenutamisel, et kui inimesi lähemalt vaadata, selgub, et enamus on optiline illusioon (ilmub nähtavale siis, kui liigitada inimesi ainult väga piiratud arvu tunnuste alusel, A ja mitte-A).**

Ja niiviisi lähemalt vaadates ajab palju vähem vihale ja palju rohkem hakkab kahju (isegi kui vaadatav on kole kuri). Lolli massi on lihtsam vihata kui armetut inimest.

—————————————————————
* Näide. Poisi isa: “Mis häda sul oli seda jõnglast kiusajate eest kaitsta?” Poiss: “Et nad talle peksa ei annaks.” Isa: “Tähendab, sa sekkusid asjade loomulikku korda. Kui mina olin laps, ma ka nagu kiusasin teisi. Aga ega see paha asi ei ole. Oli siuke laps… ma ei tea, mis tal viga oli, võib-olla tal oli nõme nägu, aga ta käis mulle närvidele. Nii et ma tõukasin teda vahel, mõnitasin teda – ja ma ausalt arvan, et kui me praegu kokku saaks, siis ta tänaks mind selle eest.”

** Tuletage mulle meelde palun, mis koolkond see üldse selline oli, ma alles hiljuti lugesin, on ikka pea nagu sõel otsas, ma ei või.