Inspektor Wannabe

november 21, 2011

Ma olen endale järjekordse alter ego leidnud.

Inspektor Coliandro – politseinik, kes unistab, et ta päriselt oleks Dirty Harry. Või mõni muu Clint Eastwoodi tegelane. Või Silvester Stallone või Bruce Willise või nii edasi tegelane. Kelle kompetents on nagu sotsiaalse sidususe ministril* ja kes esindab kõiki tüüpilisi käibetõdesid ja eelarvamusi. Raamatuversiooni autor ollagi esialgu tahtnud kirjutada politseinikku, kes esindaks kõiki Itaalia politsei pahesid. Ainult et ju oli autoris rohkem kirjanikku kui satiirikut, tahtis karikatuuri, aga välja kukkus ikkagi tegelane ja nii sigines talle kirjutamise käigus ka häid omadusi. On küll seksist, ksenofoob, mis iganes, aga kui ta jälle mingi nõmeda eelarvamustega pange paneb, siis on tal endal väheke piinlik ka (nagu ka publikul, piinlikusallergiaga A. saaks seda sarja ilmselt üldse ainult tekk üle pea vaadata); ja kui ta ühest küljest tahaks ringi käia eriti tüütu macho-imagoga (vaenlased värisevad, naised langevad käte vahele, bla-bla-bla), siis päris elus vastavad sellele imagole hoopis kurjategijad (kes on erinevalt temast väga võimekad) – Coliandro ise ei saa aga nt relvitu inimese tulistamisega hakkama (raamatus minestab üldse vere peale ära); ja kui see või teine kena tütarlaps teda oma kaissu kutsub, siis küsib murelikult “Kas tohib?” või pakub enne, et “Okei, voodi jääb sulle, mina lähen diivanile”. Mitte et ta sellest õpiks muidugi, hiljem on jälle samasugune ksenofoob, seksist ja wannabe-Stallone.

Kujutage ette, mismoodi sarja saaks, kui “Minu elu filmis” oleks kriminull – ainult et päris kurjategijate, mitte kujuteldavatega.

Mõelge Kettamaailma kapten Porgandile – hirmus korralik, kompetentne, kõikevõitvalt sarmikas, viisakas, nii vankumatult ja siiralt eelarvamusevaba, et kui kõik oleks temasugused, poleks poliitkorrektsust vaja olnud välja mõeldagi, ja kes eitab oma täiesti olemasolevat romantilist tausta. No ja nüüd kujutage ette täpselt vastupidist tegelast, kes on imelikul kombel vahetevahel ikkagi päris kena inimene, kui ta oma totra fassaadi välja lülitab.

Ja arvake ära, kummaga mul ennast lihtsam samastada on.

(Okei, mul on ilmselt teistsugused eelarvamused, sest neid tema omi panen ma tähele ja irvitan nende üle, aga eks enda eelarvamused ole ikka nähtamatumad kui teiste omad.)

Ühtlasi mõjub see väga hästi itaalia kõnekeele arendamisele, eriti pärast seda, kui ma RAI Due arhiivist kõik osad üles leidsin ja neid ilma supakateta vahin (kompulsiivsel lugejal on subtiitrid keeleõppel risti ja põiki ees, ma olen avastanud end lugemas prantsuskeelse filmi flaamikeelseid supakaid – arvake ära, kummast keelest ma tegelikult paremini aru saan). Varsti oskan ropendada nagu Napoli paadialune, vabandust, Lecce kandist tulnud politseinik.

———————————————————————————————————————
* Näide: “Lasid oma varga minema, jah?” “Ei lasknud, ta põgenes mul ära, mitte ma ei lasknud, need on kaks ise asja. Ja üldse, mis mõttes “minu varga”, mis ajast meil on sinu kurjategijad ja minu kurjategijad, me võitleme kuritegevuse kui niisugusega.” Ja paar stseeni hiljem (see väiksem ja armsa näoga on üks alluv, kes saab mõtlemisega enamasti paremini hakkama): “Lasid endal püstoli ära varastada, jah?” “Ei lasknud! See varastati mul ära, saad aru, varastati, mitte ma ei lasknud varastada, need on kaks täiesti ise asja.”

———————————————————————

PS: kuidas ma küll ei märganud, et “Coliandro” ekspluateerib lisaks üht vana arhetüüpi: fiktsioonide maailmas elav ja pidevalt pahandustesse sattuv peategelane – ja tema kaaslane, kes saab asjade ja eluga paremini hakkama, aga teda miskipärast sellegipoolest imetleb ja armastab – kas tuleb tuttav ette?

Apropoo, mul oli raske uskuda, et see sari on tv-troopide lehel täiesti (ettevaatust! sisenemine omal vastutusel! ma olen teid hoiatanud! ja xkcd hoiatas ka!) mainimata, aga nii see on – vaata et pean veel ennast sinna regama ja ise kirjutama hakkama. Leidsin arhetüübi alt kohe troobi, kuhu ta mõne koha pealt näidiseks sobiks (kuigi teisalt võiks väita, et teda üksnes peetakse selleks (enamasti vaenlaste poolt) – ja sealtkaudu idioodist kangelase juurde, mis kah sobib… ja sealt väikese vahepeatusega “I just want to be special”… ja edasi muidugi kangelaslik wannabe ja ascended fanboy (kuigi viimase kohta võiks väita, et see on iroonilises mõttes – Coliandrole endale muidugi teadmata, sest ta ise arvab, et on žanriteadlik, aga tegemist pole päris selle žanriga) – loomulikult kauboivõmmi fanboy – ja kuldse südamega mölakas ja eks tal vahel ole ka mõni Crowning Moment of Awesome… ja kogu lugu ise on mõistagi dekonstruktiivne paroodia, mis ometi käib regulaarselt rekonstruktiivse paroodia mail… Ma hoiatasin, eks ole?

PPS: Aaaaahh, mida ma olen ometi teinud? Mis sinine puder see on?

Oli väga õnnestunud pidu.

Köögis vaidlesin üsna purjus inimesega tuliselt selle üle, kas ühiskonnakord saab empaatiapuuet sisse kasvatada või mitte ja mis on selle koha pealt hullem, kapitalism või kommunism – selliste diktatuuride kujul, nagu me teda näinud oleme – ja kas Nõukogude Liit oli üldse kommunistlik või riigikapitalistlik. Ja anarhismi võimalikkusest.

Purjus inimese kaasa istus pahura näoga ja kiskus teda perioodiliselt varrukast stiilis “ära mine jälle kaklema” – kuigi mina ei näinud kakluseohtu kuskilt ja isegi vaidlus kulges palavusest hoolimata vastastikuse austusega ja õlgmehi peksmata. Võib-olla lugesin seda vääriti, võib-olla tähendas sikutamine kõigest “lähme koju, sa juba tund aega tagasi ütlesid, et me hakkame minema, lähme koju”.

Kas ma ütlesin, et kommunism, kapitalism, anarhism, õlgmehi peksmata? Järgmine saavutus trumpas selle üle. Seltskond oli muutunud; üles tulid sellised taktitundelised kerge vestluse teemad nagu religioon, teaduslik maailmavaade ja piibel.

Ma peaaegu ei usu seda ise ka: vastastikuse austusega, üksteist kuulates ja õlgmehi peksmata.

Kui ma oleks ülekantud tähenduseski suitsetaja, siis teeksin ma praegu kommunikatiivselt rahuldatud ilmel ülekantud tähenduses voodis ülekantud tähenduses suitsu.

Mul on pea kirglikke mõtteid täis: tahaks välja mõelda või kuskilt hankida inimese määratlust – mitte sellist, mis vastaks tõele (sest tõesuspretensioonid on NAGUNII naeruväärselt kahtlased), vaid sellist, mis töötaks, olgu või ainult minu jaoks ja ajutiselt.

Seepärast ei pea see olema isegi täiesti järjekindel, vaid võib olla mitme hulga ühishulk, näiteks “inimesed on kõik liigi homo sapiens sapiens esindajad” (see on hea osahulgadefinitsioon, ah mis mõttes hea: kindluse mõttes hea, kui ma tahan hulga jama ukse taha jätta) “ja kõik muud…” Missugused muud? Miks muud?

Sest ma teisest küljest üldse ei taha ukse taha jätta potentsiaalseid humanoididest külalisi-võõrustajaid, klingoneid, vogoneid ja teisi, või ootamatult tegelikuks osutuda suutvaid mütoloogilisi tegelasi – või androide, kelle väljajätmist ma järsku kahetsema hakkaksin – mul peab olema hüpoteetilinegi võimalus nad siia mütsi alla koguda.

Intuitsioon ütles, et oluline omadus on teadvus, aga võimalik, et lihtsalt teadvusest ei piisa – tähendab, peamine probleem on selles, et lihtsalt teadvusest ei piisa, et äratada minus tolle hüpoteetilise võõrliigist olevuse vastu empaatiat (aga milleks mulle üldse muidu inimese määratlus, kui mitte empaatia tundmiseks?)

Mida tänapäeva inimene teeb, kui ta tahab teada, mida ta parajasti mõtleb? Guugeldab loomulikult. Ja kui ma olin üllatunult avastanud, et “teadlikkus oma surelikkusest” ja teisena proovitud “teadlikkus kannatusest” ei annagi mulle hop-laa koos “inimese määratlusega” relevantseid tulemusi, alles siis märkasin guuglipeeglist, mis mu intuitsioon oli: ahah, teadlikkus oma surelikkusest (ja teises järjekorras kannatamisest, juhuks, kui mõni on ikkagi surematu, aga kannatab sellegipoolest).

(Ma sain väikese saltoga isegi tolkienlikud haldjad surelikkusemütsi alla – lihtsalt niisama nad ei surnud, aga kui tapeti, siis surid ikka. Mis tegelikult tähendab, et lõpmata pika aja jooksul (mille jooksul jõuavad esineda kõikvõimalikud sündmused) saavad nad ikka kõik surma.)

Ootan süngelt, kuidas kohe tuleb sellest välja, et ma olen täiesti harimatu (kuigi teisest küljest kahtlen ikka, kas keegi suudaks mulle mingid “päris” tõesused veenvaks teha – ja tuua mõne parema üldise empaatia aluse).

***

(See tunne, et ma olen täiesti harimatu, naaseb viimasel ajal idioodi järjekindlusega. Ma arvasin korra, et see (pluss tunne, et ma kasutan lakkamatult teisi ära) on PMS ja hurraa, ma olen kõigest hormoonide mängukann, aga asjaolud näitasid, et ei, midagi püsivamat.
Aga alati jääb lootus, et see on erakordselt varane klimakteerium).

Veel kehaminetamisparadokse

november 13, 2011

Hakkasin südame kosutuseks uuesti Elli blogi läbi lugema; sealne graatsia näivuse jutt lõi mul muidugi minu tavalise kehalisuslambi põlema. Või õigemini kehast vabanemise lambi.

Ma ei ole tegelikult ise üldse ilu- ega koleuisutanud, aga niipaljukese füüsilist olen küll teinud (ja teisi treneerinud), et olla tähele pannud: piisava treenituse peale tekib ka kergus ise, mitte ainult kerguse näivus. See, et võhma tuleb juurde, nii et asjad, mis treenimata peast olid rasked, enam ei ole, on elementaarne (Ida-Aafrika koolipoiss, kes ei jookse oma kümnekilomeetrist kooliteed isegi treenimiseks, vaid lihtsalt teetüdimuse pärast, et rutem kohale saada, tajub oma keha kümne kilomeetri taha toimetamise raskust vähem kui laps, kes on kogu aeg autoga kooli saanud, kuni ühel päeval on ootamatult vaja ennast ise kilomeetrite kaugusele liigutada). Aga ma panen eriti teisi õpetades tähele ka seda, et oskuste tekkides hakkab kohati ka absoluutväärtuses vähem jõudu vaja minema. Liigutused ei lähe iseenesest ökonoomseks, algaja kipub pingutama kõiki lihaseid, seal, kus on vaja ainult osa – ta kulutab sõna otseses mõttes rohkem energiat, teeb rohkem tööd.

Nüüd võib tulla kujuteldav oponent ja öelda, et piisav treenitus on ise raskus – kas keha unustamiseks tasub endale keha regulaarselt meelde tuletada, äkki läheks otse, äkki saaks ta kohe ära unustada?

Ainult et või ta laseb. Päris ilma liigutamata elab ikkagi tühine hulk inimesi; ja lihtsalt väheliikuvatel inimestel võib suvalisel hetkel välk sisse lüüa: rong/buss ei lähe või läks nina eest ära, auto on katki, aga kohale on vaja saada. Argine värk, mitte midagi ekstraordinaarset. Suht võimatu, et midagi sellist kunagi ette ei tule. Ja isegi (või just nimelt) sellist argiliikumist on seda kergem unustada, mida igapäevasem ta on. Hemoglobiini on rohkem, keha ei jää niisama kergesti hapnikuvõlga, jalad oskavad all ise ökonoomselt liikuda, ilma et nende tööd peaks mõistusega ratsima. Too igapäevane jooksulaps saab oma koolidistantsi peal keha ära unustada ja oma mõtteid mõelda, aga esmakordsele – kui tal on ootamatult vaja see vahemaa ära katta – jääb keha vaimule risti jalgu, ta ei saa segamatult oma mõtteid mõelda või mmmm… olgu või maastikku imetleda. Seni, kuni õnnetu vahemaa ükskord läbi on.

Ma ei räägi siin sellest, eks ole, et tippsportlane suudab teha oma imetrikke, mida normaalsel inimesel kunagi vaja ei lähe. Ma räägin sellest, et küllalt hea treenitusega on ka mõnda trikiasja kergem teha, kui päris treenimata peast neid kõige tavalisemaid argiasju.

Sellega on sama lugu nagu söömisega – ma võin päris pikaks ajaks oma keha toiduvajaduse ära unustada (ja sageli unustangi!), aga kui ta lõpuks ennast ise meelde tuletab, siis suure pauguga ja vahel ka tüsistustega. Ma ei ole täpselt arvutanud, aga mulle tundub, et kui mul õnnestub ennast iga päev piisavalt sageli tankida, siis pean ma kokkuvõttes oma seedekulglale vähem tähelepanu pühendama. Ja siin räägib inimene, kellel nõuab kehasiseste kogemuste saamine sageli teadlikku pingutust.

Asjal on muidugi ka teine äärmus, too hambad ristis tippsportlase oma (kuigi vahel harva satub ka tippsportlaste hulka mõni, kellel lihtsalt kogemata tulebki nii hästi välja – kas sealtsamast Ida-Aafrikast ei ole tulnud selliseid “mehi savannist”, kelle jaoks selline pika maa jooksmine ei ole midagi erilist? kes see takistusjooksja oli, kes sattus poolkogemata olümpiale nii, et ta ei teadnud takistusjooksu reegleidki ja hüppas nii muuseas jooksu pealt üle veetõkke, sest ta ei teadnud, et sinna võib ka sisse astuda?) – või isegi tippspordist rääkimata lihtsalt ületreenimine, kus keha jäetakse teisest otsast hooletusse. Ma olen ise mitu korda sellesse ämbrisse astunud – eiran hajameelselt kõiki ohumärke, kuni vigastus käes ja katsu sa siis haige jalaga oma keha ignoreerida.

Isegi Jitshok Leib Peretsi (Kasemaa tõlkes, kelle veel) vagad rabid ei lubanud keha arvelt vaimu panna:

“Ära naera nuudlite üle,” vastab reb Šahno tõsiselt. “Sa tead ju “Ära anna orja tema isanda kätte!” varjatud tähendust?”

“Mulle,” ütleb Beltsi rebe uhke tagasihoidlikkusega, “on küllalt teadmisest, milline on õige keskendumus palve ajal.”

Reb Šahno ei tee kuulmagi ja jätkab:

“Käsu väline mõte on ju selge: kui sulane jookseb ära, või teenija, talumees, siis ei tohi teda toora järgi kinni võtta, ei tohi siduda ega isandale tagasi anda; nähtavasti ei jõua inimene enam välja kannatada, kui ta juba ära jookseb. See tähendab, et tema elu on ohus! Kuid varjatud mõte on samuti selge: keha on sulase olukorras – ta on hinge sulane! Keha on himude ori, ta näeb tükki sealiha, võõrast naist, ebajumalateenistust või kes teab mida – ja poeb nahast välja; hing aga ütleb: Ära tee pattu! Kehal tuleb vait olla. Ning ümberpöördult: hing tahab täita käsku – keha peab kuuletuma, kuigi on vaevatud, väsinud. Käed peavad töötama, jalad käima, suu kõnelema. Milleks? Isand, hing, käsib! Ja ometi: “Ära anna!” Keha täiesti hinge meelevalda anda ka ei tohi. Tuline hing põletaks ta ära, teeks tuhaks. Ning kui maailma Isand oleks tahtnud hingi ilma kehadeta, poleks ta loonud mingit maailma! Seepärast on ka kehal omad õigused… “Kõiki paastujaid hüütakse patusteks” – keha peab sööma! Kes tahab sõita, peab hobust söötma! Tuleb mõni pidupäev – tunne ka sina rõõmu! Võta suutäis viina, rõõmusta sinagi, keha!

—————————————————————————————————————-
PS Mitte ei tea, mis värk mul küll nende juudi vanameestega on, neid on mulle pähe hakanud autorite hulgas ikka ebaproportsionaalselt palju, võta Fromm ja viska Eliast, Viktor Frankl kõrvalt elutarga pilguga vaatamas.

PPS – ma mäletan, et kunagi paukusin selle, et keha nõuab oluliselt vähem tähelepanu, kui talle regulaarne väike tähelepanudoos juba enne suuremat häda kätte anda, kuskil Ramloffi blogisabas välja, aga mitte ei leia üles. Et kui tahta tõsiselt, et saaks suurem osa ajast keha ära unustada, peab temaga selleks natuke tegelema.

Noorelt õpitud

november 12, 2011

Olukord trupis (ja vilistlaste hulgas) hakkab vägisi meenutama seda näitemängoidi, mida me viienda klassi prantsuse keeles pähe õppisime, et jääks meelde, kuidas hulgamäärsõnadega artiklit ei käi:

– Un jour, vous serez célèbres.
– Un jour, nous serons célèbres. Et nous aurons beaucoup d’argent?
– Non, vous n’aurez pas beaucoup d’argent. Vous aurez beaucoup d’enfants.

Muidu kõik klapib, iseasi ainult, kas nüüd ikka päris célèbres.

Borgese tibiloomaaed

november 3, 2011

Ausalt on tibipostitus. Paradigmaatilistest probleemidest.

Sest kui minu pluusideriiulil on kaks mõõdet, mille peale saab pluusihunnikuid sorteerida: sügavus ja laius, aga minu pluusidel on palju rohkem mõõtmeid, mis see muu siis ikka on?

Kui ma otsustan, et mul on 1) pluusid, mis kipuvad minu kehaehituse peal nabapluusiks, 2) pluusid, mis ei kipu isegi kõige mahavajuvamate pükstega ega isegi mitte minu kehaehitusega nabapluusiks, sest poes müüdi neid üldse kleidi nime all, 3) vahepealse pikkusega pluusid, siis sellega on üks mõõde kaetud.

Kui järgmiseks on mul 1) rullkraega pluusid, 2) dekolteega pluusid, 3) vahepealsed pluusid, siis on kaetud teine mõõde.

Aga mis ma peaksin siis pihta hakkama sellega, et ühtlasi on mu pluusid kas lühikeste, pikkade või vahepealsete käistega? Külma ja sooja tooni, puhast ja segatud värvi? Kromaatilist värvi pluusid, mis vastanduvad mustadele pluusidele? Ühevärvilised pluusid ja kirjud? Ihu vastas mõnusad pluusid ja pluusid, mis küll palja ihu peal sügelevad, aga see-eest on külma ilmaga soojad? Pluusid, millega kõlbab isegi formaalsesse konteksti minna, need, millega veel raamatukogus kõlbab käia, need, mis kõlbavad kodus käia või poes, kui ma jopet ära ei võta, ja need, mis kõlbavad ainult remonditegemiseks? Pluusid, mis toimivad rinnahoidjana, ja teised, mille alla on seda jurakat ikkagi vaja? Suve- ja talvepluusid?

Kui ma avastan kord oma kapist universumi, millel on rohkem… ma ei ole paljunõudlik, ma ei taha täisväärtuslikke mõõtmeid, ma lepiks, kui leiaks sealt selle apelsinikoore sarnase universumi, kus kõrgemad mõõtmed on pisikesteks kärnideks kokku pakitud, ja pakiks oma riided sinnasamasse kärnide sisse – siis, siis saavutan ma kindlasti täiusliku süsteemi.

Sinnamaani pean aga hakkama saama sellise Hiina keisri loomaaiaga: pluusid, mis on mõnes mõttes kampsuni moodi; tavalised pluusid; eriti pikad/lühikesed pluusid; pluusid, mille varrukad ronivad üles; trennipluusid; need pluusid, mis on juba seljas olnud, aga pessu veel ei pea minema.

Varem või hiljem tuleb entroopia appi ja saavutab selle tulemuse, millest ma võiks ju kohe alustada: topi kõik kappi ja löö uks kiiresti kinni. Ma tean. Mul on seal varem ka teistsuguseid loomaaedu olnud ja ikka lõpeb kõik samamoodi.

Ühel hetkel entroopia muidugi võidab, saabub soojussurm, kõik värvid, pikkused ja karedused ühtlustuvad ja ma võingi puhta südamega kapi koristamata jätta.

Lumière’i-elamus

november 1, 2011

Me põhjustasime oma meelelahutusega kassile psühhotrauma.

Vaatasime sellist lastefilmi nagu “Stuart Little” – mis, olgu öeldud, oli lastefilmile kohaselt oluliselt vähem depressiivne* kui raamat ja millel oli üldse raamatuga minimaalselt pistmist, v.a see, et hiir on ja et keegi eriti sellise fakti üle ei imesta, et hiir räägib inimese keelt ja inimestega asju ajab (üllatumised olid samal tasemel nagu “kas te tõesti adopteerisite teisest rassist lapse”), – kus põhiantagonist oli mõistagi kass. Kassikaadreid oli hoole ja armastusega filmitud ning püütud selliseid lõuaasendeid, mille peale saaks hästi ingliskeelset teksti dubleerida. No ja kui meie oma kass, kes oli minu selja diivaniks võtnud parajasti siis, kui tükk aega näidati inimesi ja CGI-hiirt, ning pikutas rahulikult nagu selliste igavate inimeseasjade puhul ikka, nägi ootamatult kaadri keskele ilmunud gängsterkassi, sooritas ta Hüppe. Teise toa otsa ja tardus põgenemis- ja kaklusasendi vahele. Mina ei osanud sellest kaadrist päris kassile hirmu prognoosida, sest kamoon, telekass tegi ju inimese häält, aga paistab, et meie loom oskab huultelt lugeda. Kogu ülejäänud stseeni (palju kasse!) balansseeris ta oma vedruasendis. Ja hiljem õhtul pidi A. teda tükk aega veenma, et ta julgeks tulla sinna hirmsasse tuppa, kus aeg-ajalt on koletu aken teise maailma, kus elavad kurjad hiigelkassid. Õnneks pole seda akent suurem osa ajast olemas, nagu need asjad teise ilma portaalidega ikka käivad.

Huvitav oleks muidugi teada, mida see kassnäitleja tegelikult väljendas. Nähtavasti midagi sama kurja kui dubleerija.

Vt ka kassi reaktsiooni “Naksitrallide” multikast saadud kuuldemängule (postituse viimane lõik).

* Kuidas muidugi võtta. Erinevalt raamatust olid filmi keskmes – vähemalt väga, väga kaua – vanemad, kelle heasoovlikkus oli võrreldav üksnes nende vanemliku ebakompetentsusega (adoptiivlapse elu pideva ohtuseadmiseni välja). Seda oli kohati nii piinarikas vaadata, et mõtlesin juba, et see on meelega tehtud – pealtnäha “lapsesõbralike” teemade all libistatakse sisse raamatuga võrdväärne rusuvus.

PS: läksin guugeldama, kas pärismaailmas võiks mõni kass hiirde sõbralikult suhtuda (mõeldes huntide üleskasvatatud kitsedele ja inimlastele) ja leidsin, et lapsendamise korras jah.