Lumière’i-elamus

november 1, 2011

Me põhjustasime oma meelelahutusega kassile psühhotrauma.

Vaatasime sellist lastefilmi nagu “Stuart Little” – mis, olgu öeldud, oli lastefilmile kohaselt oluliselt vähem depressiivne* kui raamat ja millel oli üldse raamatuga minimaalselt pistmist, v.a see, et hiir on ja et keegi eriti sellise fakti üle ei imesta, et hiir räägib inimese keelt ja inimestega asju ajab (üllatumised olid samal tasemel nagu “kas te tõesti adopteerisite teisest rassist lapse”), – kus põhiantagonist oli mõistagi kass. Kassikaadreid oli hoole ja armastusega filmitud ning püütud selliseid lõuaasendeid, mille peale saaks hästi ingliskeelset teksti dubleerida. No ja kui meie oma kass, kes oli minu selja diivaniks võtnud parajasti siis, kui tükk aega näidati inimesi ja CGI-hiirt, ning pikutas rahulikult nagu selliste igavate inimeseasjade puhul ikka, nägi ootamatult kaadri keskele ilmunud gängsterkassi, sooritas ta Hüppe. Teise toa otsa ja tardus põgenemis- ja kaklusasendi vahele. Mina ei osanud sellest kaadrist päris kassile hirmu prognoosida, sest kamoon, telekass tegi ju inimese häält, aga paistab, et meie loom oskab huultelt lugeda. Kogu ülejäänud stseeni (palju kasse!) balansseeris ta oma vedruasendis. Ja hiljem õhtul pidi A. teda tükk aega veenma, et ta julgeks tulla sinna hirmsasse tuppa, kus aeg-ajalt on koletu aken teise maailma, kus elavad kurjad hiigelkassid. Õnneks pole seda akent suurem osa ajast olemas, nagu need asjad teise ilma portaalidega ikka käivad.

Huvitav oleks muidugi teada, mida see kassnäitleja tegelikult väljendas. Nähtavasti midagi sama kurja kui dubleerija.

Vt ka kassi reaktsiooni “Naksitrallide” multikast saadud kuuldemängule (postituse viimane lõik).

* Kuidas muidugi võtta. Erinevalt raamatust olid filmi keskmes – vähemalt väga, väga kaua – vanemad, kelle heasoovlikkus oli võrreldav üksnes nende vanemliku ebakompetentsusega (adoptiivlapse elu pideva ohtuseadmiseni välja). Seda oli kohati nii piinarikas vaadata, et mõtlesin juba, et see on meelega tehtud – pealtnäha “lapsesõbralike” teemade all libistatakse sisse raamatuga võrdväärne rusuvus.

PS: läksin guugeldama, kas pärismaailmas võiks mõni kass hiirde sõbralikult suhtuda (mõeldes huntide üleskasvatatud kitsedele ja inimlastele) ja leidsin, et lapsendamise korras jah.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: