Veel kehaminetamisparadokse

november 13, 2011

Hakkasin südame kosutuseks uuesti Elli blogi läbi lugema; sealne graatsia näivuse jutt lõi mul muidugi minu tavalise kehalisuslambi põlema. Või õigemini kehast vabanemise lambi.

Ma ei ole tegelikult ise üldse ilu- ega koleuisutanud, aga niipaljukese füüsilist olen küll teinud (ja teisi treneerinud), et olla tähele pannud: piisava treenituse peale tekib ka kergus ise, mitte ainult kerguse näivus. See, et võhma tuleb juurde, nii et asjad, mis treenimata peast olid rasked, enam ei ole, on elementaarne (Ida-Aafrika koolipoiss, kes ei jookse oma kümnekilomeetrist kooliteed isegi treenimiseks, vaid lihtsalt teetüdimuse pärast, et rutem kohale saada, tajub oma keha kümne kilomeetri taha toimetamise raskust vähem kui laps, kes on kogu aeg autoga kooli saanud, kuni ühel päeval on ootamatult vaja ennast ise kilomeetrite kaugusele liigutada). Aga ma panen eriti teisi õpetades tähele ka seda, et oskuste tekkides hakkab kohati ka absoluutväärtuses vähem jõudu vaja minema. Liigutused ei lähe iseenesest ökonoomseks, algaja kipub pingutama kõiki lihaseid, seal, kus on vaja ainult osa – ta kulutab sõna otseses mõttes rohkem energiat, teeb rohkem tööd.

Nüüd võib tulla kujuteldav oponent ja öelda, et piisav treenitus on ise raskus – kas keha unustamiseks tasub endale keha regulaarselt meelde tuletada, äkki läheks otse, äkki saaks ta kohe ära unustada?

Ainult et või ta laseb. Päris ilma liigutamata elab ikkagi tühine hulk inimesi; ja lihtsalt väheliikuvatel inimestel võib suvalisel hetkel välk sisse lüüa: rong/buss ei lähe või läks nina eest ära, auto on katki, aga kohale on vaja saada. Argine värk, mitte midagi ekstraordinaarset. Suht võimatu, et midagi sellist kunagi ette ei tule. Ja isegi (või just nimelt) sellist argiliikumist on seda kergem unustada, mida igapäevasem ta on. Hemoglobiini on rohkem, keha ei jää niisama kergesti hapnikuvõlga, jalad oskavad all ise ökonoomselt liikuda, ilma et nende tööd peaks mõistusega ratsima. Too igapäevane jooksulaps saab oma koolidistantsi peal keha ära unustada ja oma mõtteid mõelda, aga esmakordsele – kui tal on ootamatult vaja see vahemaa ära katta – jääb keha vaimule risti jalgu, ta ei saa segamatult oma mõtteid mõelda või mmmm… olgu või maastikku imetleda. Seni, kuni õnnetu vahemaa ükskord läbi on.

Ma ei räägi siin sellest, eks ole, et tippsportlane suudab teha oma imetrikke, mida normaalsel inimesel kunagi vaja ei lähe. Ma räägin sellest, et küllalt hea treenitusega on ka mõnda trikiasja kergem teha, kui päris treenimata peast neid kõige tavalisemaid argiasju.

Sellega on sama lugu nagu söömisega – ma võin päris pikaks ajaks oma keha toiduvajaduse ära unustada (ja sageli unustangi!), aga kui ta lõpuks ennast ise meelde tuletab, siis suure pauguga ja vahel ka tüsistustega. Ma ei ole täpselt arvutanud, aga mulle tundub, et kui mul õnnestub ennast iga päev piisavalt sageli tankida, siis pean ma kokkuvõttes oma seedekulglale vähem tähelepanu pühendama. Ja siin räägib inimene, kellel nõuab kehasiseste kogemuste saamine sageli teadlikku pingutust.

Asjal on muidugi ka teine äärmus, too hambad ristis tippsportlase oma (kuigi vahel harva satub ka tippsportlaste hulka mõni, kellel lihtsalt kogemata tulebki nii hästi välja – kas sealtsamast Ida-Aafrikast ei ole tulnud selliseid “mehi savannist”, kelle jaoks selline pika maa jooksmine ei ole midagi erilist? kes see takistusjooksja oli, kes sattus poolkogemata olümpiale nii, et ta ei teadnud takistusjooksu reegleidki ja hüppas nii muuseas jooksu pealt üle veetõkke, sest ta ei teadnud, et sinna võib ka sisse astuda?) – või isegi tippspordist rääkimata lihtsalt ületreenimine, kus keha jäetakse teisest otsast hooletusse. Ma olen ise mitu korda sellesse ämbrisse astunud – eiran hajameelselt kõiki ohumärke, kuni vigastus käes ja katsu sa siis haige jalaga oma keha ignoreerida.

Isegi Jitshok Leib Peretsi (Kasemaa tõlkes, kelle veel) vagad rabid ei lubanud keha arvelt vaimu panna:

“Ära naera nuudlite üle,” vastab reb Šahno tõsiselt. “Sa tead ju “Ära anna orja tema isanda kätte!” varjatud tähendust?”

“Mulle,” ütleb Beltsi rebe uhke tagasihoidlikkusega, “on küllalt teadmisest, milline on õige keskendumus palve ajal.”

Reb Šahno ei tee kuulmagi ja jätkab:

“Käsu väline mõte on ju selge: kui sulane jookseb ära, või teenija, talumees, siis ei tohi teda toora järgi kinni võtta, ei tohi siduda ega isandale tagasi anda; nähtavasti ei jõua inimene enam välja kannatada, kui ta juba ära jookseb. See tähendab, et tema elu on ohus! Kuid varjatud mõte on samuti selge: keha on sulase olukorras – ta on hinge sulane! Keha on himude ori, ta näeb tükki sealiha, võõrast naist, ebajumalateenistust või kes teab mida – ja poeb nahast välja; hing aga ütleb: Ära tee pattu! Kehal tuleb vait olla. Ning ümberpöördult: hing tahab täita käsku – keha peab kuuletuma, kuigi on vaevatud, väsinud. Käed peavad töötama, jalad käima, suu kõnelema. Milleks? Isand, hing, käsib! Ja ometi: “Ära anna!” Keha täiesti hinge meelevalda anda ka ei tohi. Tuline hing põletaks ta ära, teeks tuhaks. Ning kui maailma Isand oleks tahtnud hingi ilma kehadeta, poleks ta loonud mingit maailma! Seepärast on ka kehal omad õigused… “Kõiki paastujaid hüütakse patusteks” – keha peab sööma! Kes tahab sõita, peab hobust söötma! Tuleb mõni pidupäev – tunne ka sina rõõmu! Võta suutäis viina, rõõmusta sinagi, keha!

—————————————————————————————————————-
PS Mitte ei tea, mis värk mul küll nende juudi vanameestega on, neid on mulle pähe hakanud autorite hulgas ikka ebaproportsionaalselt palju, võta Fromm ja viska Eliast, Viktor Frankl kõrvalt elutarga pilguga vaatamas.

PPS – ma mäletan, et kunagi paukusin selle, et keha nõuab oluliselt vähem tähelepanu, kui talle regulaarne väike tähelepanudoos juba enne suuremat häda kätte anda, kuskil Ramloffi blogisabas välja, aga mitte ei leia üles. Et kui tahta tõsiselt, et saaks suurem osa ajast keha ära unustada, peab temaga selleks natuke tegelema.

Advertisements

3 kommentaari to “Veel kehaminetamisparadokse”

  1. Ambrosius said

    Ma arvan, et keha unustamist takistab põhiliselt teadlik tähelepanu, mida me mingile harjumatule füüsilisele tegevusele pühendame. Inimene, kes ei oska peaaegu üldse klaverit mängida, peab kurja vaeva nägema, et oma käsi, sõrmi ja jalgu samaaegselt koordineerida. Ega ta selle punnitamise ajal eriti unistada ja unustada ei jõua.

    Aga suur osa keha liigutustest toimub “ajuvabalt”. Ajust väljaspoole jääv närvisüsteem saab nende liigutustega hakkama nagu peata kana suudab lennata. Hiljem teadlikult omandatud asjad liiguvad samuti keskajust välja ja nii ei pea me enam eriti pingutama, et lusikas suu asemel silma ei satuks.

    Kehast vabanemist saab kogeda just nende “ajuvabade” kehaliste tegevuste juures, mis juba sujuvalt hästi välja tulevad.

    Kõndimine on suurtel inimestel enamasti juba üsna sujuvalt selge ja teadlikku jäsemete koordineerimist ei nõua. Nii ei tohiks kõndimise juures keha unustamine vähemalt esimeste sammude juures kellelegi võimatu ülesanne olla. Väsimus, mis sõltuvalt inimese treenitusest ja muudest oludest saabub eri aegadel, tuletab keha muidugi meelde.

    Jooksmise puhul peaks üldjoontes sama kehtima, kuigi olen mõnelt väliselt üsna normaalses vormis tuttavalt kuulnud, kuidas nad trenni tegemisega algust tehes avastasid, et ei suuda üle 10m (!) joosta. Tavaliselt olen ma neile andnud nõu kasutada lihtsat hingamistehnikat, mille tulemuseks on just see, et kogu jooksmisprotsess ja selles osalev keha ununeb üsna ära. Ja seda juba esimestel kordadel. Seetõttu ma arvan, et kord omandatud ja ja keskaju kordinatsiooni alt välja läinud liigutuste taasesitamine on ka treenimata inimesel võimalik keha olemasolu teadvustamata.

  2. notsu said

    tõsi ta on. Kui ma kirjutama hakkasin, pidasin kõige rohkem silmas just neid füüsilisi vaevusi, mis treenimata peast tulevad (raske on mäest üles minna! raske tooli peale ronida!).

    Ma ise olen siis, kui füüsiline koormus jääb alla mingi miinimumi, mida keha normaalseks peab, kogenud ka selliseid jamasid, mis ei ole tingimata liigutatavate osadega seotud ja mis löövad välja isegi siis, kui ma ei üritagi mäest üles minna või tooli peale ronida – nt uni ei tule enam üldse peale, kõht hakkab toiduga pipardama ja valutab iga asja peale, kogu aeg on paha olla.

    Teisalt kipun ma väga kergesti ka üle teise ääre kiikuma – peaks endale kuhugi punaste tähtedega kirjutama, et kui ma kõval trenniperioodil väsin isegi kesklinnas (veerand tundi sinna, veerand tagasi) poes käies kohutavalt ära (selle asemel, et treenitud jalg reipalt ja kergelt astuks), siis olen ennast üle koormanud ja peaks rahulikumalt võtma, muidu on varsti ka vigastused käes. Pmst mul enne viimast traumat oli see seis, aga oleks ma osanud tähele panna…

  3. […] et unustage ära kõik see, et trenn teeb saledaks, või muu moevärk. Nagu ma kunagi juba kirjutasin, on treneeritult elu lihtsalt kergem. […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: